Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Rong on Avinurme liikuv ajalugu
Kultuur Kunagi metsa väljaveoks ehitatud vana susla sai eelmise aasta pütilaada eel endale uue näo ja uue töö - vedada mööda kitsarööpmelist raudteed inimesi liinil Avinurme-Avinurme.

100meetrisel raudteelõigul popsutav vedur on sel aastal endale sappa saanud ka kaks vagunit ning sõidutab huvilisi mai lõpust jaanilaupäevani.

Sapakaga vagunijahil

Vormsile valgusfoori püsti pannud, Hiiumaale raudteeülesõidukoha ehitanud ja Saaremaale trammivaguni viinud Eesti Põrnikate klubi taastas eelmise aasta pütilaadaks Avinurmes sadakond meetrit kitsarööpmelist raudteed.

Jaanilaupäeval löödi Tudust kohale toodud susla Avinurme vallavanemalt saadud GAZi mootorile hääled sisse ja sõit läks lahti.

Selle aasta pütilaada külastajad saavad vaadata aga hoopis uhkemat rongi. Suslale on taha haagitud reisivagun, mis veeti Avinurme Puhatu soost, ja kaubavagun, mis tassiti välja Sonda võpsikust.

"Käisime vaguneid kunagise kitsarööpmelise raudtee äärest otsimas, lootes, et mõni neist vahest ikka kusagil vedeleb," räägib rongijuhi ametit pidav Eero Strauss. Tema ja ta sõbrad istusid sapakasse ja reis mööda kunagist raudteed läks lahti.

Sondas leidsid mehed koguni kaks vagunit. Üks nendest lõigati võsast välja ja veeti metsaveoautoga Avinurme.

Kaubavagun ehk loomavagun ei olnud just kõige paremas seisus - vahetusse läks põrand, lagi ja katus. "Ega see kõige hullem nüüd ka olnud, peaasi, et metallkorpus on terve," kiidab Eero Strauss vagunit. Reisivagun, mida Puhatu soos turvast tootev firma kasutas laona, oli veel hullemas seisukorras.

Vagun tuli turbatootjatelt 5000 krooniga osta, selle taastamine läks aga maksma umbes 100 000 krooni, oma panuse sellesse on andnud suur osa Avinurme ettevõtjatest.

Ettevõtjast rongijuht

Eelmisel aastal käisid Avinurme veeremit ehk suslat ja platvormi uurimas ka tähtsad ametimehed, kes andsid sellele liikumiseks ametliku loa. Rongi suurim kiirus võib olla viis kilomeetrit tunnis. "Ega siin suuremat kiirust saa üles võtta, võib-olla ei saa enne raudtee lõppu pidama," ei hooli Eero Strauss kiiruse arendamisest.

Eerost, kes on firma E. Strauss üks omanikke ja töötajaid, sai rongijuht juhuse tahtel. Mullu pütilaadale leitud rongijuht pidi sellelt kohalt varakult lahkuma ning selleks, et rong seisma ei jääks, võttis Eero ameti üle ja tänavu on tema täiskohaga vedurijuht.

"Ega rongi juhtimine autosõidust raskem ole. Siin on sidur, see gaasipedaal, see käigukang ja see ratas seal on pidur. Rooli suslal ei ole," tutvustab ta rongijuhi kabiini. Eero on ka see, kes rongile bensiini sisse valab ning laagreid õlitab.

Reisivagunis on praegu puust laudade juures puidust taburetid. Jaanilaupäevaks peaks need olema asendatud samasuguste pinkidega nagu siis, kui rong veel tõsimeeli reisijaid vedas. Seinal ilutseb nimekiri peatustest, kus Mustvee-Sonda liini rong peatus. Esimesel selleaastasel sõidul, 24. mail, pakuti reisivagunis teed ja rõngikuid. Midagi hamba alla saab sealt osta ka jaanilaupäeval, kui Avinurmes toimub kolmandat korda pütilaat.

Lehvitasid rongile

Sellel aastal hakati rongisõiduga varakult pihta, et tähistada 30 aasta möödumist päevast, mil rong Avinurme jaamas viimast korda vilistas. "See oli suur sündmus. Inimesed kogunesid jaama, et rongile viimast korda lehvitada," meenutab Eve Strauss. Soovijad said sel päeval sõita Avinurmest järgmisesse jaama ja tagasi. Puhkpillimuusika mängis rongile viimast korda, vedurit ehtis pärg.

Rong tähendas Avinurme jaoks palju. See oli pääs oma kaubaga suurematele turgudele. "Kui käsitöömees tahtis Rakvere turule oma kaupa müüma minna, siis enne raudtee ehitamist pidi ta arvestama paaripäevase reisiga. Avinurme oli muust maailmast ära lõigatud - madal ja vesine maa, teed pidevalt mudased," teab Eve Strauss.

Strauss mäletab aegu, kui ta esimese klassi tüdrukuna sõitis Avinurmest viie-kuue kilomeetri kaugusele Muru jaama. "Avinurme ja raudtee ääres asunud metsakülade elanikud käisid rongil iga päev vastas. Pandi puhas põll ette, rätik pähe ja mindi küla uudiseid kuulama. Inimestel on vaja kokkusaamispaika," räägib Eve Strauss. Teinekord ei pruukinud rongile kedagi minna, kuid jaamas oli ootamas paarkümmend inimest.

Rongist mäletab Eve Strauss vagunipoodi, mis oli raudteeäärsetes külades eriti oodatud. Raudteetöölistele mõeldud kaubast sai suurem osa küll sõidu peal otsa, kuid kui Mustveest tagasi tulles vagunipoes veel kaupa oli, siis said ka külainimesed raudteemeestele müüdavast heast-paremast osa.

Enam pole Avinurmes jaamahoonetki. Kunagi oli siin uhke jaamahoone, mis hiljem maha põles. Siis ehitati uus, mis pärast raudtee sulgemist korterelamuks ümber tehti, kuid seegi langes tuleroaks. Praegu on ainsaks ehitiseks raudteelõigu äärde püsti pandud käimla, millel ilutseb kiri "Avinurme peatus", kutsudes daame ja härrasid sisse astuma.

Tuleviku turismiobjekt

Tulevikus peaks peatuseid Avinurme raudtee ääres olema rohkem ning igas peatuses oleks vaadata midagi, mis Avinurme piirkonda iseloomustab.

Raudtee pikkuseks planeeritakse tulevikus poolteist kilomeetrit ja selle maa peale peaks mahtuma mitu peatust. Igaüks neist räägiks ise lugu Avinurme ajaloost ja inimestest. Üks osa sellest jutustaks kindlasti puutööst ja Avinurme käsitöömeistrite tegemistest.

"Turismist räägitakse palju, kuid midagi peab inimestele pakkuma, et nad Avinurme tuleksid," räägib Strauss. Kui raudteeprojekt käima läheks, siis oleks turistidel Avinurme tulekuks põhjust ning tänu sellele leiaks ka siinsed inimesed tööd.

Raudtee pikemaks ehitamine ja peatuste tegemine peaks maksma ligikaudu pool miljonit krooni. See on väike summa, arvestades, et raudteemuuseum sai ühe vaguni taastamiseks poole suurema summa ning tunnistas, et sellest on veel vähe. Avinurme inimesed võõrale abile nii väga ei looda, oma ettevõtjad on valmis võimaluste piires õlga alla panema. Liikuva rongimuuseumi tegemiseks on Avijõe seltsi inimesed planeerinud 3-5 aastat.

Lisaks raudteele tuleks aga ära restaureerida vana rahvamaja ning kolida sinna Avinurme muuseum.

Seniks peavad reisijad aga leppima saja meetri pikkuse sõiduga, mis maksab viis krooni. Ja ega sõitjatest ja uudistajatest puudus ole.

GERLI ROMANOVITŠ
Laupäev, 1.06.2002

 
Seotud viited
· Veel Kultuur
· Avinurme
· Eesti


Enim loetud teemast Kultuur:
Rahvamaja juhataja: ma ahistavat lapsi



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale