Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Kümme põhiseaduslikku aastat
Kommentaar LIIA HÄNNI, Mõõdukad

Eesti omariikluse ajaarvamises on 28. juuni 1992 oluline tähtpäev. Sel päeval toimunud referendumil sai Eesti Vabariigi uus põhiseadus rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja otsusel meie riigi ja ühiskonnaelu korraldamise aluseks.

Sellega jõudis lõpule rohkem kui pool sajandit kestnud põhiseadusliku riigivõimu vaakum ja 1990. aasta kevadel Eesti Vabariigi taastamiseks välja kuulutatud sisepoliitiliselt vastuoluline üleminekuperiood.

Õige otsus

Arvata võib, et paljud Eesti kodanikud, kes rahvahääletuse päeval andsid oma poolthääle uuele põhiseadusele, tegid seda raske südamega. Pingelised vaidlused põhiseaduse assamblees, aga ka napp aeg uue põhiseaduse tekstiga tutvumiseks jätsid paratamatult oma jälje rahvahääletuse päeva meeleolule. Siiski otsustas rahva enamus, et edasiminekuks on vaja kehtestada uus põhiseadus. Kahtlemata oli see õige otsus.

Möödunud kümne aasta vältel on põhiseadusel olnud täita kahesugune roll - olla nüüdisaegse ja demokraatliku riigi mudel ja samal ajal tööriist sellise riigi rajamiseks. Mõlema ülesandega on põhiseadus hakkama saanud.

Nüüdseks on Eestis kinnistunud parlamentaarne riigikorraldus, kus täitevvõimu teostab riigikogu usaldusel tuginev valitsus ja riigipea ülesandeid täidab piiratud võimuvolitustega president. Sellega oleme loodetavasti ületanud esimese iseseisvusperioodi kõikumise parlamentaarse ja presidentaalse süsteemi vahel, mille tulemuseks oli 20 aasta jooksul kolm erisugust põhiseadust.

Iga riik vajab arenguks stabiilsust, mida toetab arusaam, et ühiskonna hädade raviks on lihtsamaid ja tõhusamaid vahendeid, kui seda on põhiseaduse sage revideerimine.

Möödunud kümme aastat on olnud täis raskeid reforme ja suuri ühiskondlikke muudatusi. Selle aja jooksul on riiki juhtinud kokku seitse valitsust ja valitsuskoalitsiooni. Põhiseaduse üheks raskemaks ülesandeks on vältida võimukriise ja tagada riigivõimu järjepidevus. Kuigi valitsuste keskmine eluiga - ligikaudu poolteist aastat - jätab soovida, on põhiseadus taganud võimu stabiilsuse ja tõrgeteta valitsuse vahetuse nii pärast riigikogu valimisi kui vahepeal, kui sisepoliitiline olukord seda nõuab.

Paratamatult on ette tulnud ka konflikte - seda eelkõige presidendi sõnaõiguse osas valitsuse koosseisu määramisel, kuid need on lahenenud normaalse poliitilise dialoogi kaudu.

Suuremad maadejagamised ongi toimunud riigipea võimupiiride üle. Nii oli see põhiseaduse assamblees ja hiljem, kui põhiseadus alustas oma iseseisvat elu.

Mitmelgi korral jättis president Lennart Meri riigikogus vastu võetud seaduse välja kuulutamata põhjendusega, et see piirab presidendi põhiseaduslikke võimuvolitusi. Enamikel juhtudel andiski riigikohus presidendile õiguse, kuid mitte alati. Näiteks vaidluses selle üle, kes peaks hoidma riigipitsatit, jäi president kaotajaks.

Praeguseks on presidendi institutsioon leidnud kindla koha põhiseaduslike võimuorganite süsteemis ja mõlemad selle ametikoha täitjad - nii Lennart Meri kui ka Arnold Rüütel - on pälvinud rahva usalduse. Tegeliku sisu põhiseaduse sätetele annavadki inimesed, kes nende alusel tegutsevad.

Aeg on kätte näidanud ka mõned põhiseaduse nõrgad kohad. Õnneks ei ole neid palju, kuid kõige tõsisem neist puudutab riigikaitset. Just seal, kus võimusuhted peaksid olema üheselt kindlaks määratud, jätab põhiseadus mitmed otsad lahti. Võib arvata, et põhiliselt seetõttu ongi nii vaevaliselt edenenud riigikaitset reguleerivate seaduste vastuvõtmine.

Taktitu oleks siinkohal teha etteheiteid põhiseaduse assambleele, kes eelnõu koostamisel juhindus Eesti sõjaeelsest ajast pärinevast kogemusest.

Tsiviilkontroll kaitseväe üle ja NATO standarditele vastav riigikaitse korraldus on uued väljakutsed, mis tuleb lähiajal teoks teha. Kas selleks on vaja muuta põhiseadust, peaks selguma lähipäevadel - praegu ootab presidendi allkirja tänapäeva nõuetele vastav rahuaja riigikaitse seadus, mille riigikogu harvaesinevas üksmeeles hiljuti vastu võttis.

Elav põhiseadus

Üles on kerkinud teinegi äärmiselt oluline põhiseaduse tõlgendamise vaidlusküsimus - kas valimisliitude kaotamine kohalikel valimistel on põhiseadusega kooskõlas või on riigikogu oma poliitilise enamuse tahtel kehtestanud vaba ja demokraatliku ühiskonna seisukohalt lubamatuid piiranguid. Riigikohtu lahend peaks meid aitama mõista, milline on erakondade koht demokraatlikus poliitilises süsteemis ja kust kulgeb parajasti võimul olevate poliitiliste jõudude tahtevabaduse piir.

Põhiseaduslikke vaidlusi ei tasu karta, sest nende kaudu avaneb põhiseaduse mõte ja sügavam tähendus konkreetses ajas ja ruumis - nii tekib elav põhiseadus.

Esimesed kümme aastat on põhiseaduse kirjasõna jätnud puutumata. Põhiseadus kaitseb end kergekäelise muutmise eest äärmiselt kõrge poliitilise konsensuse nõudega.

Alles nüüd, kui Eesti valmistub saama Euroopa Liidu liikmeks, on kujunemas arusaam, et see oluline riigiõiguslik samm peaks kajastuse leidma ka põhiseaduse tasemel. Riigikogu menetluses on põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu, mille mõtteks on eraldi põhiseadusliku aktiga avada värav Eesti ühinemiseks Euroopa Liiduga, jättes samal ajal põhiseaduse enda senisel kujul kehtima. Kuid nii nagu kümme aastat tagasi, peab ka nüüd otsustajaks olema rahvas.

Põhiseadus on meie ette püstitanud ideaali - riigi, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Meie kodanikukohus on see teoks teha.


Reede, 28.06.2002

 
Seotud viited
· Veel Kommentaar
· Eesti


Enim loetud teemast Kommentaar:
Eesti lipul uus seadus



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale