Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Maailm läbi koera silmade
Isikulugu Kaili läks mõni aeg tagasi oma kuueaastase juhtkoera Doraga bussi, kus sai ühelt kaassõitjalt koera suukorvi puudumise pärast tõrelda. Lõpuks sekkus vaidlusse teine naine, kes püüdis tõrelejat vaigistada. "Te näete ju, et ta on pime," püüdis ta kirujat tagasi hoida, mille peale too ütles: "Koer on pime, aga tüdruk ju näeb!"

Juhiga koos kabiini

Kaili räägib heatujuliselt naljakatest äpardustest ning puistab varrukast lõbusaid lugusid, mis tema ja Doraga Tartu tänavatel juhtunud on. Näiteks ühel palaval suvepäeval, kui ülikoolilinnas veel vanad Ikarused ringi vurasid, viis Dora Kaili juhiuksest sisse. "Palava ilma tõttu oli juhi uks lahti, Dora vaatas, et mul on sealt mugav sisse minna, kuna toru, millest kinni hoida, oli paremat kätt (koera rakmed on vasakus käes), ning nii ta mind juhikabiini viiski. Samal ajal kui bussijuht püüdis mulle viisakalt selgeks teha, et oleme sattunud valesse kohta, keeras Dora ennast mehe kõrval olnud tabureti all kerra ning kui me lõpuks pärast pisikest segadust juhikabiinist välja minema hakkasime, tuli koer koos taburetiga," meenutab Kaili.

Sellele loole otsa meenub Kailile Dora käitumine bussipeatuses. Läks tüdruk koos Dora ja nägijast tuttavaga bussipeatusesse ning kuulis, et tema kaaslane itsitab. "Kui me bussi jõudsime, siis ta rääkis mulle, kuidas Dora läks peatusesse, kuid selles kohas, kus me tavaliselt seisime, oli üks noormees. Koer vaatas talle tungivalt otsa. Ei midagi. Lõpuks lükkas koer noormehe ninaga eest ära."

Alguses läksid loosi kõik koerad

Eestis on juhtkoeri õpetatud täpselt kümme aastat. 1992. aastal õpetasid soomlased välja esimese juhtkoerte treeneri. Kui praegu valitakse paremate iseloomuomadustega kutsikaid, siis alguses läksid loosi kõik koerad, kes osteti. "Õnneks läks kõik täppi," räägib treener Anu Lokke. Päris esimesed juhtkoerad, kellest üks, Juksi, veel tänini töötab, osteti Lätist, kuna Eestis olid siis vaid üksikud labradorid. Kaili koer Dora saadi ühelt lahkelt Narva proualt, kes keevalisevõitu koeraga hakkama ei saanud. "Kuigi Dora on juhtkoera jaoks natuke tormakas, ei vahetaks ma teda enam kellegi teise vastu," kinnitab Kaili, kes oli alguses Doraga veidi kimpus. "Näiteks ühel külmal päeval läksime lõõtsbussi tagumisest uksest maha ja esimesest uuesti sisse - koer mõtles, et mis siin pakasega ikka jalutada," naerab Kaili.

Praeguseks on Dora omandanud aga need nipid, mida treener koerale õpetada ei saa. "Näiteks näitab ta mulle peaviipega ära kõik tänaval olevad sebrad või kui mul on vaja minna viie paraaduksega maja neljandast uksest sisse, siis annab ta mulle ustest peaviipega märku, et saaksin neid lugeda," kiidab Kaili.

Kümne aasta jooksul on Eestis välja õpetatud 23 koera, kellest suurem osa ka töötab. Enamik nendest on labradorid, kes on sõbralikud, rahulikud ja õpihimulised ning on maailmas enim levinud juhtkoerad. Eestis on välja õpetatud ka kolm krantsi, kellest töötab praegu üks.

"Osa inimesi tahab juhtkoeraks bokserit või dogi," räägib treener Veronika Malm. Et bokser on aga sportkoer, siis teda on raamidesse suruda raske. "Kuidas sa saad ta nii kaugele, et ta iga tänava ääres peatuks?" peab Malm selle koera õpetamist keeruliseks, kuid kinnitab samas, et vähemalt üks bokserist juhtkoer on maailmas olemas.

Eesti päris esimene juhtkoer ei ole aga Eestis välja õpetatud. Selleks oli hoopis Moskva koertekooli lõpetanud terjer Malõš, keda Lokke Tallinnas ka vaatamas käis.

Marsruudid jäävad kiiresti meelde

Juhtkoeri hakatakse pesakonnast valima juba paari kuu vanusena. Siis hinnatakse koera iseloomu, vaadatakse, et ta poleks liiga arg ega ka rumalalt julge. Hinnatakse sedagi, ega kutsikas kõrgust karda.

Kui esimene valik tehtud, siis läheb koer kasuperre, kus ta kasvab umbes aasta, siis hinnatakse teda uuesti. "Meil eriti palju väljapraakimist pole," kinnitab Lokke, kuid teab, et Soomes praagitakse välja rohkem kui pooled väikesed labradorid. "Need, kes juhtkoeraks ei kõlba, lähevad kellelegi perekoeraks."

Poolteise aasta vanune koer hakkab treeneri käe all õppima. Esmane õpe toimub Tartus. Kui seal põhitõed, nagu pinkide, sebrade ja uste leidmine, iga ristmiku juures peatumine, vasak ja parem pool ning jalakäijate liikumisreeglid, umbes kuue kuu jooksul selgeks saadud, hakatakse looma tulevase peremehega kokku harjutama. Kokku tuleb koeral ja koerajuhil omandada ligi 70 käsklust.

Malm, kes on kaks kuud oma väljaõpetatud koeraga Viljandi vahet sõitnud, peab seda üheks raskemaks ülesandeks. "Koer on segaduses: uus linn, uus inimene ja jagab veel käsklusi ka. Tihtipeale istub ta lihtsalt maha ja vaatab mulle nõutu näoga otsa," kurdab ta. Enne kui koerale võõras linnas liikumist õpetada, tuleb treeneril endal linnas orienteeruma õppida. "Kui koera juht ise linna hästi tunneb, siis pole midagi hullu," räägib Malm. Selleks, et vaegnägija ära ei eksiks, tuleb koeral igal ristmikul ja enne tee ületamist peatuda, et tema juhitav saaks neid lugedes aimu oma asupaigast.

"Ega see peatumine kerge ole," teab Malm, kelle sõnul tahavad koerad vahel "ratsida" - kui autot näha ei ole ja kõnnitee servas pole ka takistavat ranti, kipuvad nad kiiresti üle tee putkama ning siis ei tea pime, kus ta on.

Marsruudid, mida koertele õpetatakse, näiteks apteeki, arsti juurde või bussijaama, jäävad treeneri kinnitusel koertele suurepäraselt meelde. "Näiteks õpetasin ma Tallinnas ühte koera. Kui me Tartu rongi pealt tulime, siis oli minu esimene käik telefoniputkasse sõbrannadele helistama. Läks siis koera uus omanik rongiga pealinna ja mis te arvate, kuhu koer mehe kõigepealt viis? Eks ikka telefoni juurde," naerab Lokke.

59 000 krooni koera eest

Juhtkoera õpetamine on aeganõudev ja kulukas protsess. Kõigepealt tuleb muretseda koer, kelle hind on umbes 6000 krooni, teda tuleb kuni treeninguteni hoida kasuperes, kus teda hooldatakse ja toidetakse, lisaks tuleb teha vajalikud vaktsineerimised. Koolitusse läheb koer umbes poolteiseaastasena ning juhul kui treener ja tulevane koeraomanik ei ela ühes linnas, siis lisanduvad sellele kõigele veel sõidukulud. Treeningprotsess kestab umbes pool aastat. "Viimane arve, mille me sotsiaalministeeriumile saatsime, oli 59 000 krooni - see sisaldab kõiki kulusid koera omahinnast alates ja treeninguga lõpetades," selgitab Malm.

Sotsiaalministeerium on 23 Eestis õpetatud koerast maksnud kinni vaid kolm. "Arve saame neile esitada aga alles siis, kui juhtkoer on juba vaegnägija käes," kurdavad treenerid. Varem elati ainult annetuste najal ning osa palgarahast on treeneritel siiani saamata.

Juhtkoerte populaarsus on Eestis aastatega kasvanud. Nagu ka vaegnägijate huvi loomade vastu, kes aitavad neil tänaval iseseisvalt liikuda, jalutada ja sõpru külastada. Ida-Virumaal on vaid üks juhtkoer. Kergekäeliselt treenerid aga koeri ei jaga, kuna juhtkoera näol saab inimene endale sõbra ja seltsilise ning peab tema eest vastutama.

"Mina ei kujutaks ennast küll enam ilma koerata ette," õhutab Kaili, kes on valge kepi nurka visanud, oma saatusekaaslasi koera abil maailma taasavastama. "Ja mõnede inimeste väite, et juhtkoera elu on stressirikas, lükkan ma kohe ümber," kinnitab ta ning annab Dorale käskluse: rakmed. Rahulikult perenaise kõrval lebanud koer hüppab jalule, pea tõuseb püsti, saba teeb tuhat pööret minutis ja hambad haaravad nõutud asja. "Näete, talle meeldib see."

GERLI ROMANOVITŠ
Teisipäev, 24.12.2002

 
Seotud viited
· Veel Isikulugu
· Narva
· Ida-Virumaa
· Eesti


Enim loetud teemast Isikulugu:
Marko Kaldur kirjutas kontoriinimestele reisiraamatu



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale