Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Usuga või usuta?
Reportaaž Plikatirts maalib õpetaja korraldusel vihikusse pealkirjaks "Palve" ja tõmbab sellele omal algatusel värvilise joone alla - et ikka ilusam oleks. Kohtla põhikool on Ida-Virumaal teadaolevalt ainus, kus tegutseb usuõpetuse ring.

"Mitme päevaga Jumal maailma lõi?" alustab usuõpetuse ringi kunstiõpetajast juhendaja Kaire Puusepp tundi varem omandatu kordamisega.

"Kuue," teab kerkinud kätemeri.

"Esimesel päeval lõi Jumal taeva ja maa," kinnitab 10aastane Heliis.

"Ja maa oli tühi ja paljas," noogutab õpetaja heakskiitvalt. Et tuletada meelde, mida Jumal neljandal päeval lõi, joonistab ta õhku suure ringi kui kõrvitsa, mis võiks vabalt nunnukonkursil võitjaks tulla. "Päikese," tunnevad lapses selles ära säravaima taevatähe.

Uue tunni teemaks on palve.

"Millal ja kuidas palvetatakse?" tahab õpetaja teada.

"Kirikus."

"Kellegi eest."

"Käed kokku ja silmad kinni!"

"Põlvili!" sajab vastuseid.

"Kas püsti ka võib?"

Hetk mõtlemist ja õpetaja saab jaatava vastuse.

"Kodus ka võib," leiavad lapsed.

"Ja vanaema juures võib!" arvab plikatirts tagumisest pingist.

"Iseenda eest võib."

"Ema eest."

"Isa eest võib," tuleb arvamusi.

"Kodus teki all ka võib," kinnitab õpetaja.

Jumal kui pilvejupp

"Meie isa, kes sa oled taevas..." kirjutab õpetaja tahvlile ja lapsed vihikusse meieisapalve. Sinises pusas tüdruk joonistab juurde tükikese sinist taevast.

Ja Jumala, kes näeb välja nagu pilvejupp, kel on silmad, suu ja nina.

"Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele..." Vihikusse ilmub pilt 100kroonisest. Et nagu rahavõlglastele või? "Rahavõlglastele jah," selgitab laps oma arusaama asjast viimases pingis istet võtnud võõrale.

"Aamen!" on palveread jõudnud punktini.

"Mida see aamen tähendab?" uurib kõrgemas usuteaduslikus seminaris usuõpetajaks õppiv kunstiõpetaja, kelle jaoks tähendab see lastering ühtlasi ka praktika sooritamist.

Vaikus. Mida ei tea, seda ei tea.

"See tähendab, et see on tõesti tõsi."

Sõnad selged, tõustakse õpetaja korraldusel tunni lõpus püsti ja pannakse käed palveks kokku.

"Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu..."

Maine riik valmistub klassistendi peal tähistama oma 85 aasta juubelit. Paberpääsukesed tiirlevad ümber Pika Hermanni klikiaegse pildi, kus pedagoogi püüdlik käsi on punalipu trikolooriks ümber värvinud.

Tingivas kõneviisis

"Kui Eesti Vabariigi aastapäev tuleb - peapiiskop Kiivit palvetab terve Eestimaa eest. Tuleb sõjaväeparaad - tuleb kaplan ja palvetab kõikide eest. Me läheme Euroopa Liitu ja see kuulub sealsete traditsioonide hulka," loodab Kohtla põhikooli õppealajuhataja Helgi Altnurme, et usuõpetus leiab peagi õppeprogrammis kindla koha. "Omal ajal oli kommunismiehitaja moraalikoodeks, mis polnud mitte midagi muud kui piibliõpetus - kümme käsku, kust Jumal oli välja jäetud."

Altnurme arvates aitaks usuõpetus külvata ajal, mil põhiliseks on saanud rahateenimine, ligimesearmastust ja oleks päästerõngaks narkomaania eest. "Mingi õpetus peab olema, mis lapsi teistpidi mõtlema ja tegutsema paneb," leiab ta.

Riik on pannud oma arvamuse usuõpetusest kirja tingivas kõneviisis.

"Üldhariduskool peaks andma süvendatud teadmisi kristlikust kultuurist," seisab raamatukeses "Valikained ja kursused põhikoolile ja gümnaasiumile", mis pakub esimeseks teemaks 1.-3. klassis välja "Elu kui Jumala kingitus".

Kui leidub lastevanemaid, kes avaldavad soovi, et nende lapsed saaksid koolis usuõpetust, tuleb kooli juhtkonnal see tund valikainena tunniplaani panna ja kompetentne õpetaja klassi ette leida. Nii ütleb haridusministri mullu ilmunud määrus. Kohtla-Nõmmel on vajalik arv neljanda klassi laste vanemate seast leitud. "Täna tuli ka üks esimese klassi laps päevikuga, kuhu lapsevanem oli kirjutanud soovi, et tema poiss võtaks osa usuõpetuse tunnist," kinnitas Puusepp, kes on Kohtla-Järve baptistide Saaroni koguduse liige.

Aastate eest, mil Kohtla-Nõmmel samuti baptist usuõpetust andis, avaldas üks lapsevanem protesti: tema tahtnud ikka, et Jõhvi kirikumees lapsi hariks, mitte baptist - hakkab teine lapsi veel Käva poole meelitama.

Puusepp kinnitab, et tema püüab usuõpetust anda ilma usuliste prillideta ehk erapooletult. Kuivõrd on see võimalik? "Peaks olema," arvab ta.

See, et osa lastevanemaid on üldse usuõpetuse vastu, andku seda siis baptist või luterlane, tuleb Altnurme arvates teadmatusest. "Laps ka ei hakka seda toitu proovimagi, mida pole talle kodus tehtud," toob ta näite.

Luterluse lipu all

Vigala Sassi elukaaslane, maausuline Elo Liiv on avanud arutelus, kas koolid peaksid jätkama usuõpetuse või usuõpetuseta, aga hoopis uue tahu, protestides riigi soosimisel aset leidva luteri usu pealetungi vastu. "Tegemist on kristliku õpetuse taastulemisega meie laste igapäevasele kooliteele," märgib ta oma avaldustes. "Eelmise vabariigi ajal nähti suurt vaeva, et seda sealt kõrvaldada."

Liiv tõdeb, et kõik teised usundid on seni koolide õppeprogrammide koostamisel lihtsalt kõrvale lükatud. "Kuidas saab aga luua koolidesse usuõpetuse ainet, kui riigil pole neutraalseid usundite tundjaid ja pole loodud ka kohta, kus neid koolitada? Küsimuseks jääb ka, miks usuõpetus peab üldhariduskoolides üldse eraldi õppeainena olema. On ju olemas pühakodade juures pühapäevakoolid ja õppelaagrid nendele, kes tunnevad religiooni vastu huvi maast madalast."

"Maausuga me nüüd küll Euroopa Liitu ei saa," leiab Kohtla kooli õppealajuhataja, nimetades maausku kodukootuks.

Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi direktor Sirje Jõemaa tooks usuõpetuse asemel kooliprogrammi hoopis tagasi sõjalise algõpetuse.

Oleneb lapsevanemast

Järve gümnaasiumis kuivas aastate eest usuõpetust õppinud laste seltskond kokku. Tänavu avaldas neljanda klassi 36 lapse vanemast soovi vaid kolm ning kooli ennast usuõpetajaks pakkuma tulnu rakendust ei leidnud.

Jõemaa suhtumine usuõpetusse koolis on "nii ja naa". "Mina olen selle koha pealt kuss," tähendas Jõemaa. "See oleneb puhtal kujul lastevanematest."

Mis usundite õppimisse puutub, siis võimaldab seda ka praegune õppeprogramm, leiab ta, viidates seal olevale kultuuriloole ja ka geograafias õpitavale, kus usundeid ja kultuuriregioone käsitletakse. Millise usundi tutvustamisele õpetaja suuremat rõhku paneb, oleneb kõik õpetajast endast. "Mina näiteks räägin geograafiatunnis seda teemat käsitledes tugevamalt budismist," tunnistab Jõemaa, kelle sõnul soosis budism oma peaga mõtlemist. "Paremaks siin elus saab ikka mõtlemise kaudu. Kristluses ütleb aga keegi, et see on paha, ja siis käib üks andeksandmine ja karistamine kogu aeg."

Vaimsust jagub õppeprogrammides ilma usuõpetusetagi, leiab Jõemaa. "Sõjalise algõpetuse tagasitulemine gümnaasiumi noormeestele, et mehed oleksid mehelikumad, distsiplineeriks noori palju rohkem."

TIIA LINNARD
Laupäev, 22.02.2003

 
Seotud viited
· Veel Reportaaž
· Kohtla-Nõmme
· Ida-Virumaa
· Eesti


Enim loetud teemast Reportaaž:
Usuga või usuta?



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale