Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Janika Kronberg kaardistab saari
Kultuur Eelmisel neljapäeval väisas Kohtla-Järvet Eesti kirjanike liidu esimees Janika Kronberg, kes ei tunne ennast mitte loomeinimesena, vaid pigem parasiidina kirjandusalal, kuna ta ei kirjuta ise kirjandust, vaid kirjutab kirjandusest ja avas ühel tillukesel Ahvenamaa saarel oma fotonäituse.

Praegu Kohtla-Järve lugemissaalis eksponeeritav fotonäitus võlgneb tänu oma olemasolu eest Soome instituudile ja selle Tartu sekretärile Elle Metsale, kes kuulis Janika Kronbergi vaimustusega kõnelemas oma saare-elamusest Ahvenamaal.

Ahvenamaale sattus Eesti kirjanike liidu esimees Kronberg 2000. aasta augustis, kui keegi kirjanikest jättis kasutamata Soome stipendiumi Porvoosse minekuks. Elanud mõnda aega Porvoo lähedal ühes kesämökki's, tehti talle ettepanek külastada Ahvenamaa ühte väiksemat kommuuni, mis asub Kökari saarel.

Janika Kronberg oli julge pakkumist vastu võtma, kuigi pelgab loodust nagu ka Oscar Wilde, kes leidis, et kultuur ongi loodud selleks, et tulla toime selle ebamugava nähtusega, mis on täis mingeid sagivaid putukaid ja ebamugavaid vorme. Saarel aga, looduse ja merega vastastikku olles, sattus ta sellisesse vaimustusse, et klõpsutas kümne aasta vanuse ja omal ajal vaid sadakond marka maksnud kaameraga täis mitu filmirulli.

Muidugi ei saanud Kronberg saarel loobuda kirjanduslikest võrdlustest ning ta meenutas Tuglast, kes on samuti Ahvenamaad kirjeldanud. Tuglas nägi Ahvenamaad askeetliku ja maalilisena, kuid ta viibis Ahvenamaa selles osas, mis oli palju lopsakam, kus olid mets ja põld. Kronbergi saar aga kasvatas põhiliselt puuke, natukene võsa ja tillukest taimestikku. Võis uurida, kui vähe on tarvis selleks, et elu tekiks või et see olemast lakkaks. "Mingisugusel kaljupinnal, nõos, on kogunenud väike tolmuhunnik, sinna on vihma sadanud ja seal on kasvama hakanud samblik või pihlakas," avastas looduse saladusi linnamehest kirjanduskriitik. "Sellest ajast peale olen kiindunud Ahvenamaasse, saartesse ja meresse, seal tundsin, et lähen looduse juurde tagasi."

Saarte eksootiline katkendlikkus

Sujuvalt võis Janika Kronberg Kökari saare jutult üle minna eesti kirjandussaartele, tuues esile viimasest Vikerkaarest pärit Janek Kraavi lause möödunud eesti kirjandusaasta kohta: "Mandri laiutamise kõrval paeluvad enam saarte eksootiline katkendlikkus ja eraldatus." Kronberg leiab, et eesti kirjandusestki võib kõneleda kui saarelisest nähtusest.

"Varem on seda nimetatud kirjanduse hierarhia lagunemiseks ja väikeste kirjanduste tekkeks, subkultuuri ja nišikirjanduse tekkeks selle lagunemise käigus."

1970. aastate eesti kirjandust oli selgepiiriline, nomenklatuurne nähtus nagu püramiid. Tipus olid hinnatud, auhinnatud, tunnustatud, tõlgitud - seda sageli kampaaniate korras - autorid. Oli kultuurivahetus suure Nõukogude Liidu sees. Viieteistkümne aasta jooksul on see hierarhia lagunenud. Praegune kirjandusmaastik koosneb väga erinevatest kirjandustest ja kirjandusgruppidest. "Nagu kõikjal maailmas kõneldakse suurte narratiivide lõpust - kõik suured asjad ja nähtused lagunevad väikesteks," näeb Kronberg paralleeli praeguse eesti kirjandusega.

Nii on tekkinud sellised väikesed nähtused nagu eesti ulme- ja olmekirjandus. On tekkinud ka sellised väikesed kirjanduslikud kooslused nagu Erakkond Tartus, mis koosneb peamiselt kõrge intellektuaalse tasemega filoloogiharidusega noortest, ja nende lugejaskond on väike. Aga ometi valdavad nad väga hästi keelt, neil on head teadmised kirjandusest ja kultuurist. "Mainisin kord kirjandusteadlasest luuletajale Aare Pilvele, kes kuulub Erakkonda, et on kahju, et nad ei tee endale reklaami ja neil on vähe lugejaid. "Milleks meile palju lugejaid?" küsis tema. "Me kirjutame ainult paarile oma lähemale tuttavale,"" tutvustab Kronberg nüüdisaegseid kirjandussnoobe. "Nad kirjeldavad tihti väga argiseid asju ja annavad siis neile omapärase lähenemisnurga."

Kronberg ütles, et tänapäeval on raamat sageli muutunud omaette kunstiteoseks, kunsttükiks. "Näiteks üks Tartu autor, kes peab Tartus antikvariaati (või on seal vähemalt müüja), Kaspar Rannik, andis hiljuti välja sellise kollase raamatu, kus kõik lehed on kollased, joonistused on sees ja tekstid on erisuguse šriftiga ja raamat ise on käsitsi köidetud paelaga - see on nagu omaette kunsttükk."

"Noorem kirjandus" (J. K. kõnepruuk) jällegi, kes loodab populaarsust võita - neid võib kohata sageli Eesti Ekspressis nädalaluuletuse autoritena - püüab tähelepanu killuviskamisega. Sellised autorid on näiteks Contra või Veiko Märka. Contra on küllaltki populaarne pulmades või sünnipäevadel. Ta toimib omamoodi poeetilise kiirreageerimisüksusena - võtab ajalehest mingisuguse teate ja tekitab sellest luuletuse.

"Kui emakeelepäeval jõudsid ajakirjandusse mõtlemapanevad uudised sellest, et eesti noored ei pea emakeelset kooliharidust enam millekski, siis selle (eesti kirjanduse) tõenäoline adressaat on küllaltki väike. Isegi kui nad ei ole meie mõistes "suur kirjandus", aitavad need noored autorid igal juhul kaasa emakeele säilitamisele, arendamisele ja elusolemisele," näeb kirjanike liidu esimees kirjanduslike saarte väärtust.

TEET KORSTEN
Neljapäev, 3.04.2003

 
Seotud viited
· Veel Kultuur
· Intel
· Eesti


Enim loetud teemast Kultuur:
Rahvamaja juhataja: ma ahistavat lapsi



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale