Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Tund päikest, salasilmad ja suits hobusepostiga
Olemuslugu Aastal 2007 valmib Jõhvi piires vangla. Täpselt selline nagu on Tartus. Jagame teiega muljeid paaritunnisest ekskursioonist.

Väliselt meenutab moodne eurovangla mõnda moodsat tootmishoonet või laokompleksi, mida on Tartu äärelinnas küllaga. Ainult reklaamtahvleid pole seintel. Hoonetel on kitsad aknad, millel kaugemalt vaadates on trelle ainult aimata. Kolmapäeval sõitsid Jõhvi linnavalitsuse ja volikogu liikmed vaatama, mida eurovangla endast kujutab.

"Üks mees, kes siia toodi ning siin mõnda aega elas, ütles, et ta on kakskümmend aastat vangis istunud, kuid alles nüüd pandi päriselt vangi," räägib vangla direktori asetäitja vangistuse alal Jaan Luberg.

Mitmed vangid avaldasid algul Tartu vangla vastu proteste - liiga vähe vabadust. Võrreldes seni praktiseeritud laagri tüüpi vanglatega, mis olid kriminaalidele omalaadseks ülikooliks kujunenud, on Tartu vanglas kord karm. Eraldi korpuses on eeluuritavad ehk kinnipeetud, eraldi hoones kannavad karistust süüdimõistetud. Erinevalt laagritest ei saa vangid üksteisega vabalt suhelda. Kõik on täpselt reglementeeritud. Tund jalutamist, söök, kambris olemise aeg.

Jürgen Rakaselg, direktori asetäitja sotsiaalhoolekande alal, räägib, kuidas vangid end algul Tartu vanglas näljutasid ja teravate asjadega nüsisid ning sel kombel vabadust nõudsid. Massiliste enesetappudeni ja surnuksnäljutamiseni õnneks asi ei läinud. Väiksemaid protestiaktsioone ei välista vanglatöötajad tulevikuski.

Samas on vaibunud Tartu linna protestid. Luberg kinnitab, et kõik Tartu vangla kriitikaga seotu oli puhtalt valimisteaegne kampaania. "See jutt, et vangla tõstab linna kriminogeensust, on jama. Seda aeti vaid enne valimisi. Nüüd, kui valimised on möödas, on kõik laabunud," räägib ta. Luberg kinnitab, et vangla on turvaline - seni pole kellelgi õnnestunud põgeneda.

Isegi õppuste ajal pidi pagejaid kehastav erirühm kõrvalist abi kasutama - laenama üle kõrge betoonmüüri ronimiseks redeli.

Samuti pole kellelgi linnaelanikest tarvidust ega võimalust vanglale näpuga näidata.

Kakssada salasilma

Tartu vangla valvurid pole relvastatud. Erirühm muidugi välja arvatud.

Ühtegi automaaturiga vahiposti pole. Vööl raadiosaatja, käivad vangla läikimalöödud koridorides ringi noored kenad naised. Meditsiiniplokki talutab üks samasugune musta vormiga näitsik hammasteta ja nägu osaliselt katva tätoveeringuga kinnipeetavat. Ei käeraudu, ei kumminuiasid. Füüsiliselt on ilmselt erirühma kõrval kõige ohtlikumad kolm "sööjat" koera. Kokku on neljajalgseid viis - kaks ülejäänut on narkokoeraks koolitatud.

Kõiki hooneid, nurgatagustest kuni tööruumideni välja, jälgib rohkem kui kakssada kvaliteetset valvekaamerat. Kui palju neid täpselt on, Luberg teab, kuid ei ütle. Nii mõnigi kaamera on saladus isegi personali eest.

Müüri ja traataia vahelisele turvatsoonile maandub lind. Peavalvekeskuse laes süttib alarmtuli ning kõik lähemad kaamerad pööravad automaatselt oma tähelepanu linnule. Osa hulgalisi monitore näitab, kuidas suleline pisut ringi keksib ja ära lendab. "Meil on mõned kohad, kust kogu aeg häiret tuleb," räägib Luberg lindude ja muude loomakeste esile kutsutud häiretest.

Kaameratel on võimas optika - selle demonstreerimiseks suurendab Luberg peavalvekeskuse monitoril kilomeetri jagu eemal asuvat reklaamtahvlit.

Üldse, kinnitab Luberg, on Tartu vanglast peaaegu võimatu põgeneda. Kogu elektrooniline valvekompleks tagab, et enne kui põgeneja isegi müürini jõuab, on valvekeskus saanud mitu häiret ning erirühm põgenejale ettevõtmise mõttetust selgitamas.

Betoonlavats ja tund päikest

Personal kannab kaasas plastkaarte, mis avavad uksed. Igaühele on võimalik kindlaks määrata ruumid, kus tohib viibida ja kus mitte. Lukud surisevad ja avanevad aeglaselt. Jürgen Rakaselg selgitab, et seegi on osa turvameetmetest - inimene liigub ruumide vahel aeglaselt ning vajadusel on võimalik põgeneja peatada.

Lisaks vangide ja kinnipeetavate korpustele on vanglal oma spordihoone, kus on pallimängusaal, jõusaal ja saun. Praegu ehitatakse töökodasid. Vangidest saavad vaid kõige paremad tööl käia - vanglatööstuse puidutsehhis. "See kaubaaluste kokkulöömine ja mänguasjade treimine on neile, kes tööd teevad, oluline: esiteks on ajaviide ja teiseks saavad nad selle eest raha," põhjendab Rakaselg ning möönab, et töölkäimine on küll kohustus, kuid samas ka privileeg.

Kes korda rikub, satub kartsa. Paarkümmend kartsakambrit on oma oludelt hullemad kui kongid. Päris märatsejatele on jälgimisruumiga kartsas betoonlavats, kuhu pahategija kinni seotakse.

Kui eeluuritavate eluolu on nukralt askeetlik - üks ruum, kaks lavatsit ning rauast kempsupott, kraanikauss ja dušš -, siis vanglas on ka luksusnumbrid.

Pikaajalised kokkusaamised võeti kasutusele Nõukogude Liidus, kus vahemaad olid väga suured ning hästi käitujatel lubati oma perega kokku saada. Ühe- ja kahetoalised pikaajalise kokkusaamise kambrid on nagu keskmise järgu hotellitoad. Selle erinevusega, et ruumi eraldab koridorist raske metalluks. See aga ilmselt kongi mõistetud kinnipeetavaid ei häiri - kaheinimesevoodid on neis tubades, olgugi hiljuti valminud tubades, juba natuke lössi vajunud.

Ainsad puu-uksed on vanglakompleksi kirikus. Sisse me ei pääse. Parajasti viib õigeusu vaimulik kirikus läbi ristimistalitust ning Rakaselg ja Luberg ei tihka tseremooniat ekskursiooniga häirida. Ka kirikus käivad uksed lahti kaardiga. Varsti-varsti toimub selles kirikus üks järjekordne laulatus.

Vangla õuel on kaks suurt jalutusväljakut süüdimõistetutele. Erinevalt kitsukestest betoonseintega piiratud ja võretatud katusega jalutuskambritest kinnipeetute maja juures on süüdimõistetute jalutusruumil ees vaid metallaed. Selle taga jalutavad mehed edasi-tagasi. Neil on aega tund päevas. Mõned üksikud võtavad päikest. Sooja ilma tõttu pole vangla juhtkond neid kohustanud kandma tumepruuni vangivormi. "Edasi-tagasi käimine ja äärmiselt aeglaste, süvenenud ja põhjalike liigutuste tegemine on see, mis kinnipeetutele ka vabadusse saades pikaks ajaks külge jääb," selgitab Rakaselg hoogsalt edasi-tagasi sammuvaid süüdimõistetuid jälgides.

"Hobune" toob suitsu

Kinnipeetute hoonesse sisenedes on kuulda koera haukumist. Ühes kartsakambris tehakse narkokoera kaasabil läbiotsimist. Metall-lavatsiga narid on üles lükatud ning hulk vormis vangivalvureid uurib ruumi läbi. Uksest on välja visatud väike kuhi pabereid ja muud olmeprügi. Lahtiolevast uksest on näha, et seinale on kaitsepolitsei aadressil kibedaid sõnu kirjutatud ning lilla, patukahetsuse värvi uks on seestpoolt ülevalt alla kirjadega kaetud. Keset koridoripõrandat vedeleb peeneks rullitud pikk ajalehepaberi nutsak. "See on "hobuse" tegemiseks," selgitab Rakaselg. "Nad lõhuvad õhutusakna resti ära ja saadavad nööri otsas teistele suitsu. Paberinutsakuga püütakse saadetis kinni." Fantaasiat kinnipeetavatel jagub.

Keskmiselt peab kinnipeetavate kamber vastu umbes pool aastat. Millegipärast kipuvad kinnipeetud enne kohtuotsust oma eluruume lõhkuma. Süüdimõistetute kambrites on kord märgatavalt parem. Lubergi sõnul vaatab vangla juhtkond mõnedele asjadele läbi sõrmede - näiteks sellele, et mehed seintele pilte kleebivad. Siiski on eluolu vanade laagri tüüpi vanglatega võrreldes hoopis midagi muud - salakaubandust ja hierarhiat Tartu vanglas pole, ütleb Luberg.

Tartu vangla direktori Andrus Kõre arvates on kambervangla tõhusam karistusliik kui seni praktiseeritud laagrid. "Siin on võimalik inimese vabadust miinimumini piirata ning erinevalt vanadest vanglatest ei soovi inimene siia enam kunagi sattuda," on ta kindel.

ARGO SOOLEP
Laupäev, 31.05.2003

 
Seotud viited
· Veel Olemuslugu
· Jõhvi linn
· Intel


Enim loetud teemast Olemuslugu:
Seiklejad leiavad koopast hapukurgitünnid ja lagunenud külast eheda suitsusauna



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale