Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Toomas Kümmel - aus ja radikaalne
Isikulugu Viimane asi, millega ajakirjanik Toomas Kümmel laiemat avalikkuse tähelepanu pälvis, oli siseminister Seppikule saatuslikuks saanud tema juriidiliselt kuritegeliku mineviku paljastus, aga terav ja radikaalne on see Kohtla-Järvel põhikooli ja õhtukeskkooli lõpetanud mees alati olnud, ka Tšetšeenias toimuvat kajastades.

Pärast seda, kui Toomas Kümmel sai aru, et temast ei saa kunagi tööstusettevõtete elektriseadmete seadistajat, lahkus ta Tallinna polütehnikumist ja oli sunnitud õhtukoolis kaotatud aja tagasi tegema. Kohtla-Järve õhtukool lõpetatud ja keskkooli diplom käes, võis ta asuda Tartu ülikooli geograafiat õppima. Aine valik ei olnud siiski väga kindel, sest Kümmel kaalus keemia, ajaloo ja geograafia vahel. Geograafia võitis seepärast, et tundus vähem ideoloogiline kui ajalugu. Praegu on Kümmel oma valikuga rahul: "Geograafia annab inimesele väga hea üldhariduse."

Nevõjezdnoi geograaf

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Toomas Kümmel algul teaduste akadeemia majandusinstituudis. "Ajasin seda teaduserida, et kandidaati kaitsta, aga probleem oli selles, et olin nõukogude ajal nevõjezdnoi - ma ei pääsenud välismaale. Nõukogude Liidus sai kandidaadikraadi kaitsta neljas kohas: Moskvas, Leningradis, Jerevanis ja Vladivostokis. Kaks viimast langesid arusaadavatel põjustel ära," räägib Kümmel, viidates nende koolide ebausaldusväärsusele.

Selle nevõjezdnoi-staatuse eest võlgneb Kümmel tänu ühele filipiinlannale, kes oli USAs abielus tema tädipojaga. Ega omaaegsel noorel geograafil olnud aimu, et too töötas CIAs - selle kohta võis ta lugeda alles oma KGB toimikust, kui see Eesti vabanemise järel kättesaadavaks sai.

"Leningradis oli kaitsmiskomisjonis Salme Nõmmik, kellele oponeerimise tõttu oli mul pahandusi olnud - nõnda langes see koht ka ära. Järele jäi ainult Moskva, aga seal juhtus selline asi, et sealsed armsad juudisoost professorid, kes mu juhendajad olid, sellised hästi läänelike vaadetega mehed, kas surid ära või hakkasid dissidendiks ja peksti Nõukogude Liidust välja - nii sain ka mina sealt lõpuks jalaga, kui mul enam ühtegi toetajat ei olnud," võtab Kümmel kokku oma akadeemilise karjääri lõpu.

Siis algasidki N. Liidus perestroikaajad ja Kümmelil oli tegemist nõnda palju, et muud asjad jäid tagaplaanile ning ta "kukkus" Eesti Ekspressi, mis just alustas oma tegevust. "Ja ennäe imet - olen siiani seda ajakirjandusvagu kündnud," imestab ta oma järjekindlust. "Olen selline fatalist, et ju siis nii pidi minema."

Vaba ajakirjanduse lätetel

Ajalehe Eesti Aeg juures oli Toomas Kümmel lehe asutamisest kuni sulgemiseni kord peatoimetajana, kord vastutava väljaandjana. "Mulle ei ole kunagi eriti tähtis olnud see ametinimetus iseenesest," tõdeb Kümmel, kes ei andnud omal ajal Eesti Ajas armu ühelegi nõukogude jäänukile. Eesti Aega on nimetatud ka kõige radikaalsemaks väljaandeks taasiseseisvuvas Eestis.

Enne Eesti Ekspressi asutamist oli Kümmel kaastegev ka sellise väljaande juures nagu Heinakuu, mida ilmus vaid kaheksa numbrit. "See oli just selline üleminekuaja üllitis - luba tal ei olnud ilmumiseks, aga päris otse ära ka ei keelatud. Selline põrandaalune väljaanne - seda oli kihvt teha," meenutab ta muhelusega ühte oma esimestest ajakirjanduslikest lapsukestest.

Kuritöö ja karistus

Küsimuse peale, kes võttis maha siseminister Ain Seppiku, ütleb Kümmel: "Sellele on väga lihtne vastus - eelkõige ta ise. Reaktsioon, mis tema enda ja Keskerakonna poolt tuli, oli ikka täiesti hämmastav. Seppik tegi kõik ise, et tõmmata endale kogu tähelepanu ja jama kaela."

Kümmel ütleb, et Seppiku nõukogudeaegset tegevust, kus too ei jätnud kohtunikuna muutmata karistust poliitilise taustaga protsessil reaalse karistuse saanud noortele, ei paljastanud ta selleks, et lahti kangutada siseministrit. "Kaur Kender võttis kogu selle loo kokku päris hea nimega – Seppiku süümeskandaal. Ega see juhtum puuduta ainult Seppikut, see on palju laiema kõlapinnaga ja selle eest Seppikule suur tänu," ironiseerib Kümmel. "Ühiskonnas ei leia ükski asi laiemat vastukaja, kui puudub soodne pinnas, kuhu seemet saaks külvata. See juhtum näitab, et omal ajal rakendatud süümevanne ei hakanud tööle."

Tšetšeenia - euroopaliku rüütellikkuse kandja

Kümmel tunnistab, et tal on olnud suur armastus Kaukaasia kui piirkonna vastu juba pikemat aega – juba 1980ndate lõpust. "Tänu geograafiateaduskonnale sai kõvasti mööda N. Liitu ringi käidud - mägedes ja jõgedel, steppides ja kõrbetes. Mind köitis tohutult Kaukaasia iidne kultuur ja mul läks kümmekond aastat, et hakata aru saama nende omavahelistest suhetest ja sealsest kultuuripõhjast - miks inimesed nii või teisiti käituvad ja kes nad tegelikult on."

Kümmel tsiteerib Karl von Habsburgi, Habsburgide dünastia järeltulijat, kes on öelnud, et Tšetšeenia on üks neid väheseid kohti, kus tegelikult on veel säilinud vana euroopalik rüütellikkus. Karl von Habsburgiga sattus Kümmel koos Tšetšeeniasse, kui seal valiti presidendiks Aslan Mashadov.

Vabadus või surm

Kümmel tunnistab, et Tšetšeenia-küsimuses tuleb rääkida mitte ainult Euroopa, vaid ka Eesti kahepalgelisusest: "Arvan, et enamik eestlasi tunneb Tšetšeeniale kaasa, aga ametlik Eesti tunnistab, et tegemist on lahutamatu osaga Vene Föderatsioonist."

"Tšetšeeni rahvas on täpselt selline miljonirahvas, nagu oleme meie - neil on täpselt samasugune õigus rajada endale iseseisev riik, nagu oli meil. Ega meilegi keegi seda riiki kinkinud," on Kümmel objektiivne. "Venelased on Tšetšeenia suutnud sellisesse infosulgu sulgeda ja tampinud kõik need kaksteist aastat sellist propagandat, et midagi ikka külge jääb - ja kahjuks ongi jäänud," räägib ta pildist, mida Vene propagandamasin vabadusvõitlejatest kujundab.

Ajakirjanik Kümmel on pädev Tšetšeenia-teemal kõnelema, sest alates Dudajevi presidendiajast on ta käinud sellel maal seitsmel korral. Tšetšeenias on Kümmel ka rindereporteri leiba söönud, esimese sõja ajal viibis ta kuu aega sõdival maal. Tšetšeenias valmis Kümmelil koostöös soomlaste ja taanlastega dokumentaalfilm, mis kannab nime "Vabadus või surm" ja mida Eesti televisioon ei ole veel näidanud. Kümmel oli tegev ka dokumentaalfilmi "Põgenikelaagri lapsed" filmimisel, see film tehti Gruusias Pankissi kurus.

Kümmel on kindel, et vahhabiitide liikumise on Tšetšeeniasse toonud just Vene eriteenistused, et olukorda destabiliseerida. "Ja nüüd nad saavad nendesamade vahhabiitide käest, see lööb neid selga," kommenteerib ta paljude terroriaktide tagamaid. "See kaukaasia vana kultuur on tegelikult garantii, mis ei lase sellisel äärmusliikumisel väga sügavale oma juuri ajada."

Kui küsida Kümmeli käest, kas tal on mingi lootus Tšetšeenia vabaduse suhtes, vastab ta mõistujutuga, et esimese sõja ajal lubas ta Šamil Bassajevile, et ei aja enne oma habet ära, kui Tšetšeenia iseseisvub. "Naine ka teinekord õiendab, et aja habe ära. Aga veel ei ole aeg..."

TEET KORSTEN
Laupäev, 7.06.2003

 
Seotud viited
· Veel Isikulugu
· Eesti


Enim loetud teemast Isikulugu:
Marko Kaldur kirjutas kontoriinimestele reisiraamatu



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale