Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Margus Lepa: poodu majas köiest ei räägita
Intervjuu Intervjuu Margus Lepaga.

Millega tegeleb Margus Lepa, keda lavalaudadel pole juba ammu näha, keda eestlane samastab endiselt Kiirega ja kes on intervjuusid andes öelnud, et Kiirega ühendab teda vaid sugu - ei midagi enamat?

Kasvatan poega - ta saab varsti kahe ja poole aastaseks -, ja Nõmme raadiot natukene teen.

Mis ajast peale laste kasvatamine isade õlul lasub?

Aga kui sa tahad tulemuseks meest saada, siis tuleb natukene mehelikumaid reegleid välja pakkuda. Üldiselt muidugi arvatakse, et kui mees lapse kasvatamisega tegeleb, siis on ta kas atavismist haaratud või lausa pervert. Tegelikult pole selles midagi ebanormaalset.

Kas laval esinemist enam üldse ei ole?

Vähe - homme (pühapäeval - toim.) konfereerin ühte laste klassikalise muusika kontserti Vanemuises, ja varsti ka Estonia saalis. See on ka kõik, kuid ega ma igale poole esinema minna tahagi, pealegi võtab raadioga jamamine väga palju aega ära. Näe - Viru Raadio läks teil kinni. Mille pärast?

Mille pärast siis?

Kui sa ei laula õiget laulu, siis sa ei laula üldse, sest info on suhteliselt monopoolseks muutumas.

Kas see nüüd just Viru Raadio surma põhjus on...

Vaatame Tallinna helipilti: seal peaks olema 21 jaama, nendest välisomanikele kuuluvad annavad eetrisse vaid tümpsu ja reklaami. Aga uudised? Me teame utude- tutšide kaklusest, me teame Iisraeli olukorda, aga me ei tea, mis meil kodumaal toimub!

Lokaalsete raadiojaamade vajalikkuses teie seega ei kahtle.

Nende järele on nõudmine olemas. Pole ju Ida-Virumaal mõtet anda edasi Tallinna peatänava uudiseid ja arvata, et need siin kedagi huvitavad, või mingit riigikogu mõminat. Seda tuleb niigi igalt poolt.

Milliseid saateid kuuleb Nõmme raadiost?

Ma teen päris teravaid saateid ja selle pärast on mul ka ebameeldivusi olnud. Kõige hullem aeg oli mõne aasta eest, kus ma olin sisuliselt üksinda ja tööpäevad olid kuueteist tunni pikkused, aga on võimalik ellu jääda, on võimalik töötada, ainult ropp tahtmine peab olema.

Ja ropp palk?

Ja ega palka ei saa.

Ja palka ka ei saa?

Kui raadio sisse ei too, siis ei saa. Aga kui loobuda - kes siis võidab, kui me ise ära läheme? Kui eestlane integreerub Euroopasse ja venelane integreerub Eestisse? See on ju niisugune kamarajura. Minu meelest peaks meil olema territoriaalne natsionalism, et kes tahavad siin elada, need siin ka elavad ja riiki kaitsevad.

Kes see tänapäeval enam selliseid mõtteid mõtleb? Tänapäeval elatakse päev korraga.

Mina mõtlen. Mina mõtlesin ju ka selle sõjakooliidee välja.

Sõjakooliidee?

Üheksa-aastased poisid sõjakooli, sellega me lahendaksime Tallinna tänavalasteprobleemi, ja kümne aasta pärast on meil esimene põlvkond elujõulisi isaseid Eestis.

Ja millised on olnud vastukajad sellele ideele?

Väga positiivsed. Üks osa muidugi räägib, et lastel peab olema ikka lapsepõlv. Las kuulavad aga tümpsu ja tõmbavad pulbrit ninasse!

Kas nendest tõsistest teemadest ei anna lavalaudadele head nalja välja kasvatada?

Poodu majas köiest ei räägita, ütleb vanasõna. Nalja ei anna kaasaegseks ajada, nii kaua kui meil on sürrealistlik riik. Võtame näiteks sellise fakti, et kuuskümmend protsenti Eesti elanikkonnast pole kokku puutunud korruptsiooniga. Ma põhjendan ära, miks. Sest see kuuskümmend protsenti elab ametlikult vaesuse piiril või allpool seda - neil lihtsalt ei ole nutsu, mida pakkuda! Päris hea nali minu meelest.

Kuigi teist on saanud raadioajakirjanik, kinnitab Lembit Sibula konkursi võitmine, et humoristide rivist on teid siiski veel vara maha kanda.

Üks asi on teha inimestele nalja, teine asi on panna nad lihtsalt natukeseks ajaks argipäeva unustama. Ma teeks hea meelega nalja, aga seda nalja peab keegi ka mõistma. Praegusel ajal mõjub nali ikka päris võikalt.

Aga selle preemia eest olen ma üheksakümmend protsenti tänu võlgu Jüri Paetile. Miks? Sellepärast, et me sõitsime Tallinnast tulles tema juurest Muugalt läbi ja ta andis mulle selle Sibula raamatu - ma ei leidnud kuskilt materjali. Ja Jõhvi sõites õppisin loo ära.

Hea mälu.

Pole viga - masterstvo ne propjoš (oskusi maha ei joo - toim.)!

TIIA LINNARD
Teisipäev, 2.04.2002

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Ida-Virumaa
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale