Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Sotsiaalmaja kolimisesmaspäev
Reportaaž Terve esmaspäeva ennelõuna käis Jõhvi sotsiaalmajas vilgas kolimine. Kolmanda korruse rahvas koliti korrus kõrgemale värskelt remonditud tubadesse.

"Tule appi," hõikab habemega ja dressides mees diivaniotsa tõstes. Kohe haaravad sellest käbeda keskealise naisterahva käed ning ühiste jõududega on mööblitükk trepikojast toaukseni jõudnud.

Erich Kink ja Valentina Netš leidsid teineteist Jõhvi sotsiaalmajas. Valentina mees oli surnud. Erich elab sotsiaalmajas juba 1993. aastast.

Pulmad kogu koridoriga

Nüüd antakse neile võimalus päriselt kokku kolida. Erich ei usu seda veel kolimise ajalgi. "No me pole ju päriselt abielus. Nii vist ei lubata," kahtleb ta. "Lubame küll. Saate suure toa ja kolite kokku," lubab sotsiaalmaja juhataja Uno Sepp. Valentina nägu läheb naerule, Erich hakkab lausa kokutama.

Millal pulmad teete? Valentina kalpsab Erichi juurde, heidab talle käe ümber ning teatab: "Küllap varsti teeme. Terve koridoriga peame pulmad ametlikult ja šikilt maha."

See koridor on Jõhvi sotsiaalmaja äsja remonditud koridor. Kuusteist tuba. Värsked tapeedid. Seni satikateta. Erinevalt enamikust teistest sotsiaalmaja ruumidest on õhk siin puhas ja lõhnab värske värvi järele. "Kui siin kõik nii korda tehakse, läheb ka maja maine ülesmäge," arvab Kaare 7. majas pikka aega elanud Erich. "Siin on juba paremaks läinud ja läheb veelgi."

Toriseja ja mustikamoos

Kivi tänava ühiselamust Kaare tänavasse kolinud Nikolai Olimpov sai esmaspäeval uue toa. Veidi väiksema kui eelmine kolmandal korrusel, kuid mees on rahul. "Näe, kui puhas ja ilus siin on!" kiidab ta. "Ainult nüüd tuleb korruse võrra kõrgemale ronida. Ja mul on jalad haiged."

Olimpov hakkab kohe kappi kokku panema. Terve tema tuba on täis mööblijuppe. Ukse ees laual seisab valmispandud lõunasöök: purgitäis suppi, paar tomatit ja leivaviil. "Ainult toanumbrit ei tea veel," kurdab ta, surub kootud mütsi sügavamale pähe ning teatab, et läheb tegelikult esimese asjana oma uksele numbrit nõutama. "Aga see, et rauduks koridoril ees, on õige. Siis on siin ikka rahulikum ja uksed on tubadel korralikud ja voolumõõtja on ja...." jääb Nikolai uue elamise plusse arutama.

Samal ajal on Uno Sepp tuvastanud värskel heledal linoleumil esimesed plekid. Keegi on mustikamoosi maha pillanud ning marjade peal kõndinud. Enne kui Sepp moositajat sarjama jõuab hakata, kerkib trepile roosas nailonmantlis kogu.

Kogu ronib mööda treppi vaevaliselt ülespoole, käevangus hunnik riideid. Naisterahva jalad käivad vaevu-vaevu üksteise ette. Silma all on tubli sinikas ja saatjaks kerge napsuaroom. Trepimademele jõudes suundub kogu pidevalt midagi pobisedes ja kirudes oma toa ukse poole. Paar korda kaob tasakaal, kuid kitsukese koridori sein on kohemaid toeks. Jääb püsti.

Olga riidesport

Olga Susi ütleb oma vanuseks kaheksakümmend üheksa eluaastat. Ta on üks neist vähestest sotsiaalmaja elanikest, kes ei soovi korrus kõrgemale äsjaremonditud tuppa kolida. "Mitte et ma ei tahaks, aga kuhu ma oma asjad panen?" põhjendab käbe mutike.

Ja siis näitab ta oma elamist sotsiaalmaja kolmandal korrusel. Koridori otsas asuvasse tuppa sisenemiseks võtab Olga esmalt natuke hoogu. Ja hüppab tuppa. Sest muidu ei suru ta oma väikest kogu kitsukesse urgu. Kogu Olga tuba täidavad riided. Ja nad täidavad toa täiesti ära.

Olga räägib, et need on kõik tema asjad, mis ta kahetoalisest korterist kaasa võttis. Uno Sepp käsib kaltsudest vabaneda. Olga ei taha aga neist armsaks saanud riietest loobuda. "Ma lasen need muidu aknast välja visata," ähvardab Sepp. "Oh, ärge nüüd ikka. Ma kutsun sugulased siia ja palun neil ära viia," pomiseb Olga. "No aga teil ju siin need... jooksevad," teeb Sepp käega satikaid matkiva liigutuse. "Oo ei! Need pole minu!" teeb Olga solvunud näo ja osutab teistele tubadele. "Need on pärit, näete, sealt."

Tualett Olga toas on korrast ära tema sõnul juba üheksandat aastat. Vett toomas ja muid asjaajamisi ajamas käis Olga seni naabri juures. Nüüd algab kolmandal korrusel remont. Olga jääb sellele jalgu. Ta moosib maalrit, et tal ikka oma tuppa lubataks jääda. "No kallis tütreke," seletab ta maalrile. "Kuidas ma sinna üles ikka lähen? Ma olen vana. Jalad on haiged. Ja kõik need asjad... Kuidas ma need üles saan?"

ARGO SOOLEP
Teisipäev, 14.10.2003

 
Seotud viited
· Veel Reportaaž


Enim loetud teemast Reportaaž:
Usuga või usuta?



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale