Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Maanaised väärtustasid eesti talutoitu
Reportaaž Maanaiste ühenduse liikmed kogunesid kadripäeval Altkülla Arro tallu, et keeta-küpsetada vanade retseptide järgi ja talletada toiduga seotud pärimusi.

Enne kui kohaletulnud Ida-Viru maanaiste ühenduse juhi Ester Gabrieli avaras taluköögis käised üles käärivad, selgitab Tiia Soasepp – projekti "Eesti taluperenaine Euroopa Liidus" autor –, mis on üldse kohalik toit ja miks see väärib propageerimist. "Me kõik sööme iga päev, kas me aga teame, milline on meie toidulaual olevate toiduainete päritolu? Kohalik toit on samas piirkonnas kuni saja kilomeetri raadiuses kasvanud-kasvatatud ja töödeldud toit. Oma ostudega saame teadlikult toetada kohalikke toiduettevõtteid, mis on äärmiselt oluline."

See, miks peaks eelistama kohalikku ja talutoidu taas ausse tõstma, ei vaja Soasepa sõnul pikemat selgitamist. "Biokeemiaprofessor Mihkel Zilmer on öelnud, et tegelikult on kõige targem sööja olnud eesti talupoeg, kuna tema pole mitte kunagi pikalt valesti söönud. Sest teraviljatoidud ja piimatoidud neil olid, oma liha, munad, marjad ja metsaannid ka. Ei saanudki väga palju valesti minna." Soasepp lisab, et kui tänapäeva hamburgeripõlvkonda õnnestub kodus kas või nii palju suunata, et kotlet ei lähe mitte saiaviilu, vaid rukkileiva vahele, oleks see juba samm edasi.

Kadripäeval karaskit

Õpetussõnad peale loetud, jagunevad maanaised kolme rühma, et vähem kui kahe tunniga korralik kolmekäiguline lõuna valmis saada. Kadripäeva puhuks on kokku pandud lihtne menüü: klimbisupp, odrajahukarask, marineeritud peedisalat, kartulipuder praetud sibulate ja väikeste lihakuubikutega ning bubert jõhvikakisselliga. Retseptid on Ester Gabriel välja otsinud 1930. aastal välja antud taimetoitude raamatust; lihakuubikud kartulipudrul on omapoolne täiendus.

"See on ikka õudne sagin," tähendab Gabriel, kui paarkümmend naist köögi hõivavad. Ehkki taluköök kolme küttekoldega – leivaahju, puudega köetava pliidi ja elektripliidiga – on sedavõrd ruumikas, et keegi ei pea vaaritamisest kõrvale jääma.

"Aga vabandage väga, mis ajast peale hakitakse supikartulit ja -porgandit laua peal? Supiasjad tehti vanasti ikka näppude vahel," manitseb Gabriel perenaisi.

Miski ei tohtinud raisku minna

Kui kõigile on tööots kätte juhatatud, leiab võõrustaja mahti, et näidata abikaasa 150 aasta vanuse isatalu lakast pärit väärtuslikku kirjavara. "Seal on veel palju huvitavat kirjandust, aga pole olnud aega, et kõike läbi töötada," tunnistab Gabriel. Eelmise sajandi alguses ilmunud taluajakirjades on tema sõnul väga kenasti rõhutatud naiste osatähtsust koduhoidmisel ja Eesti maaelu edasiviimisel.

Näiteks 1914. aasta ajakirja Talu artiklist "Perenaise osa" tsiteerib ta kuldset mõttetera, mis oli iseäranis oluline silmas pidada raskel ilmasõjaajal, kuid pole oma aktuaalsust kaotanud praegugi: "Rikkaks ei tee mitte suured sissetulekud, vaid väikesed väljaminekud." Autor jätkab, et niisugustes taludes, kus perenaine on kokkuhoidlik, on alati rohkem "elamist ja olemist" kui nendes, kus kopikad otsekui sulavad perenaise sõrmede vahel. Ajakirjast saab teada sedagi, et Prantsuse riigimehe Jules Simoni hinnangul on naiste tõeline ülesanne oma mehe ja laste eest hoolitseda, neid trööstides ja vaimustades majapidamist juhatada ning hoolega väljaminekut sissetulekuga tasakaalu seadida.

Kuna tollal oli karjakasvatus Eesti põllumehe peamiseks sissetulekuallikaks, manitseti perenaisi karjasaadusi õigesti tarvitama, mis tähendas seda, et peaaegu kõik tuli kas söögiks või majapidamises ära kasutada. Autor nendib, et mitmes kohas viskavad perenaised karjasaadustelt mitmed asjad kõrvale, millest head ja maitsvat toitu võiks valmistada, näiteks vasika pea. Stockholmi linnavalitsus korraldas sealsetele perenaistele tasuta kursuse, kus esimesena õpetati just vasika pea tarvitamist. Perenaistele pannakse veel südamele, et kompostihunnikusse ei tohiks visata isegi surnult sündinud vasikat – kuigi see ei sünni toiduks, võib selle nülitud kehast seepi keeta.

Kartuli võlgneme sakstele

Gabriel läheb taluperenaise rollist kõneldes ajas veelgi kaugemale tagasi ning jutustab, et ajavahemik 1800-1850 oli eesti talupojale üks kriitilisemaid – tollal oli eestlasel põhitoiduks leib, kuid just sellesse perioodi jäi tervelt 14 ikaldusaastat. See terake leivaviljast, mis kätte saadi, hoiti seemneks, leiba aga valmistati paju- ja sarapuu-urbadest, samblast, jahvatatud tammetõrudest ja kui polnud neidki, pandi lausa saepuru. "Puhast hapupiima sel ajal ei joodud, see oli segatud veega ja kui oli odrajahu, tehti odrajahuleent. Muide, kes oskab öelda, mis vahe on leemel ja supil?" esitab Gabriel laia ringi küsimuse. "Leem on paksem," arvab üks. "Leem on lagedam, supp lisanditega," pakub teine. "See ei ole üldse sellest. Leem tehti lahtisel tulel koldes, aga supp keedetakse pliidil."

Gabriel peatub pikemalt kartuli valulisel tulekul Eestisse. "Eesti talupoega oli väga raske saada vilja pealt kartulile üle minema. Minu mehe isa, kes oli sündinud 1908. aastal, rääkis loo ühest edumeelsest mõisnikust, kes kavalusega talupoegade seas kartuli levima pani. Ta tahtis, et talupoeg kartuliga oma toidulaua päästaks ja ainult viljale ei loodaks. Mõisnik lasi küla peal jutu lahti, et on tulnud üks kallis ja hirmus hea kartulisort, mis kohe ise pidi suhu minema. Ta ütles kõikidele oma sulastele ja abilistele, et kui talupojad tulevad kartulipõllule vargile, ei tohi neid kuidagi takistada: koerad tuleb kinni panna ja aiad maha võtta. Et nad saaksid võimalikult palju varastada. Niimoodi õnnestus tal kartul levima panna."

Gabriel rõhutab, et eelmise sajandi esimesel poolel oli Eestis arvukalt igasuguseid perenaiste seltse ja naiste ühendusi, tänu kellele säilis eesti toitumiskultuur, mis oleks võinud juba sakste ajal laguneda. "Mulle tundub, et ka praegu on just maanaistel kandev roll, et me õpiksime sööma ja väärtustama kodumaist toitu."

SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 29.11.2003

 
Seotud viited
· Veel Reportaaž
· KK Hito
· Eesti
· SETI Institute


Enim loetud teemast Reportaaž:
Usuga või usuta?



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale