Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Räbaldunud regionaalkeskus
Kommentaar ERIK KALDA,
tegevtoimetaja

Jõhvi linnaisadel on rind kummis: tegime Lääne-Virule ära, Virumaa pealinn pole nüüd mitte Rakvere, vaid Ida-Viru maakonnakeskus. Teisisõnu: saime regionaalsed riigiasutuste kontorid oma linna ja olemegi nüüd keskus. Oleme arenenud, suurte ambitsioonidega, muudkui teeme, mõtleme, laiendame ja lendame. Omaenda naba muutub üha armsamaks, ego kasvab.

Jõhvi on maakonna kaubandus- ja teeninduskeskus, suurustavad raehärrad. Esteetiliselt küsitava väärtusega plekkmonstrumi torkamine otse linna südamesse kuulutatakse viimaste aastate suursündmuseks. Kesklinn on vigastatud, verev plats selle kõrval mõjub sümbolina. Rahvas rõõmustab: linn areneb, meie juhid on tublid. Tsentraalist on saanud linna olulisim objekt. Siit võid saada, mida süda ihkab: leivast ja preservatiividest kuni omavalitsusteenuse ja elamisloa kleebiseni välismaalase passis. Saksa ajaleht tunnustab: Jõhvis on valminud uus Rathaus. Jätab targu mainimata üsna erakordse seiga: vahetult enne võimukoridoridesse sisenemist on huvilistel võimalik tutvuda uute trendidega naiste pesumoes.

Mida pakub kaubandus-teenindus?

Mis siis on meie kuulsusrikkas Jõhvi linnas? Kolm-neli Eesti mõistes talutavat toidupoodi (kus küll mõnikord kohtud koristajaga, kes peale põranda ka kliendi kinganinad lapiga üle laseb ja kus sageli värsket leiba enne letti ei panda, kui ostjad on kuivikpätsid ära ostnud). Siis mõned urkapoed, mida võib soovitada vaid nohustele. Ja veel need, noh... Poed, kust võid osta mingeid roosasid jäneseid, mis tegelikult on pudeliavajad, Hiinas tehtud laulvaid kalakesi või delfiinikujulisi rohelisi plastmass-sõrmuseid. Selliseid poode on iseäranis palju. Ka riideid saab osta. Seda siis, kui teil on palju raha ja te pole eriti valiv.

Üks omaette tööstusharu on juukslad. Nende tihedus Jõhvi linnas annab tunnistust linlaste erilisest karvakasvust, ehkki mõnedes neist on juuksurid sellise olemisega, nagu tahaks teil käsitsi karvad peast kiskuda.

Mida Jõhvis veel tähelepanuväärset on? See suur plats, mis turu ja õigeusu kiriku vahel. Sellest ei teagi, mis see on. Bussijaam ja autosid täis parkla, kus kaootiliselt sibavad jõhvilased ja linna külalised, tehes üliinimlikke pingutusi, et see linna keskpunkt kuiva jalaga läbida.

Ahjaa, riigiasutused muidugi ka, mis ju Jõhvist "keskuse" teevad. Ida-Viru politseiprefektuur, mis väliselt meenutab pigem kärnas põrsast kui auväärset võimuhoonet. Palju ei jää maha ka Viru ringkonnakohtu maja. Kodakondsus- ja migratsiooniamet pesitses aastaid ühes stalinistlikus ketendavas elumajas, kus sellele riigiasutusele oli eraldatud üks trepikoda ja kuhu tuli siseneda hoovi poolt. Nüüd kolis seegi asutus tsentraalsesse heeringakarpi, mis näikse olevat kõigi Jõhvi teenindajate ja kontorirottide helesiniseim unistus.

"Kolgas" nimega Rakvere

Ja nüüd "luuserlinnast" Rakverest. Minge käige ja lugege üle need kohvikud, pubid, pitsabaarid, kauplused ja kaubanduskeskused ning garanteerin, et jääte jänni. Jõhvist tulnud inimesel võib tekkida vaid üks küsimus – kes selle ohtra pakutava kõik ära tarbib? –, sest tema on ju harjunud, et linnas on paar normaalset pubi-kohvikut. Meenutagem, et kogu Lääne-Viru maakonnas elab vähem rahvast kui Narva linnas.

Rakveresse on viimaste aastatega palju ehitatud ja linn on jätkuvalt üks suur ehitusplats. Kuid te ei näe seal ühtegi monstrumit, mis maitsemeelt riivaks – kõik uusehitised on harmoneeritud vanade majadega, linnaarhitekti kohalolekut märkate igal tänavanurgal. Kesklinn on läbimõeldud tervik, kus inimesel on hea olla. Kohtumaja on kena ja tõeline vaatamisväärsus. Politseihoone küll tagasihoidlik, kuid korras, linnavalitsusest ja maavalitsusest ma ei räägigi.

Kui võrrelda Jõhvit Rakverega, siis torkab teravalt silma kontrast, kuidas läänenaabrid on oma linna arendades lähtunud eelkõige inimestest, kes seal elavad. Et neil poleks mitte ainult poode, kus käia, vaid et oleks mugav ja hea sinna jõuda, ilma et tänavapilt pilku kõrvetaks. Väidan, et paar räämas kohtumaja, mõni plekist kaubandusangaar ja tulevase regionaalvangla betoonmüür ei tee Jõhvi linnast keskust. Olles paljudes samalaadsetes Eesti väikelinnades käinud, võin kinnitada, et Jõhvi linn on inetu. Ent linnaisad on siinsed elanikud osavalt liimile tõmmanud ja sõidavad siiamaani loosungi seljas "Võrrelge Jõhvit Kohtla-Järvega!".

Aga mis võrdlus see on, kui pannakse kõrvuti keskus ja hääbuv tööstusasula!

Uued ideed

Jõhvi linnaisad teevad juba uusi plaane: eesmärgiks on kujundada Jõhvist tulevase Euroopa Liidu idapiiri piirkondlik keskus. Oi kui lennukas! Kuid inimkauge.

Aga ei, vist mõeldakse ka inimestele. Linnavalitsuse koridorides on lahvatanud vaidlus, kas linlastele oleks kasulikum püstitada punase väljaku äärde suurele osale siinsetest inimestest tundmatu kindrali monument või purskkaev. Kuigi paljudele võib vastamine üle jõu käia, küsin siiski: kus asub Jõhvi linna kõige kenam ja väärtuslikum rajatis? Pakun, et see on luteri kirik. Siinkohal teen ettepaneku püstitada monument hoopis mehele, kes legendi järgi aastasadu tagasi Jõhvis kindluse ehitamise ajal tüli käigus oma venna maha lõi ja hiljem oma tegu kahetsedes kindluse kirikuks ehitas. Sest tema on minu meelest Jõhvi linna kena ilme heaks siiani kõige rohkem korda saatnud.

Reede, 5.12.2003

 
Seotud viited
· Veel Kommentaar
· Jõhvi linn
· Narva
· Eesti


Enim loetud teemast Kommentaar:
Me ei vaja raha ega tuntust!



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale