Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Rahvamaja juhataja: ma ahistavat lapsi
Kultuur Täissoristatud prilllaua pärast lapsi noominud rahvamaja juhataja kutsuti vallamajja kohvile.

Maidla uus rahvamaja on 881 elanikuga väikeses vallas maakonna kultuuritemplite kroonijuveel, mille ehitamine läks maksma 11 miljonit krooni. Nelja aasta eest seal esimese juhatajana tööle asunud Vaike Viilo kirjeldab oma esimesi tööaastaid kui muinasjutulisi. "Nii toredat kohta ja nii südamlikku, sõbralikku ja vastutulelikku vallavalitsust polnud mina veel kohanud," nendib Viilo, kes on kultuuritööd teinud ligi 20 aastat ning juhtinud maakonnas rahvamajasid rohkem, kui ühel käel sõrmi on. "Ma sain kõik, mida oli vaja, alati tuldi vastu ja aidati – ma läksin vallamajja kui oma koju."

Mullu novembris panid Viilo ja rahvamaja kunstiline juht lahkumisavaldused lauale.

Muinasjutt oli otsa saanud.

Sa kuradi lits!

Viilo sõnul hakkas muinasjutt kiiva kiskuma rohkem kui aasta eest, kui kunstiline juht, Viilo tütar Eve Tats laste näiteringiga proovi tehes saatis ukse taha kaks korda rikkunud marakratti.

Üks neist juhtus olema vallasekretäri poeg. "Vallasekretär põrkas mulle selle eest ikka korralikult peale, et kui me ei saa lastega hakkama, siis me ei sobi sellele tööle," kinnitab Viilo ning lisab, et pärast seda oli tal ebamugav vallamajas käia.

Kuid asi selleks, märgib Viilo, hinnates oma nahka piisavalt paksuks, et ebameeldiv juhtum unustada. "Siis tuli jaanipäev, kus ma julgesin ise natukene otsustada – ja mind kutsuti vallavanema juurde kohvile." Viilo olevat valesti käitunud rahalistes tehingutes. "Kui mind tööle võeti, küsiti mu käest, kas ma olen ise suuteline midagi otsustama või leian, et kõik peab vallas läbi rääkima," meenutab tookord mitme kandidaadi seast väljavalituks osutunud Viilo. "Vastasin, et ma pole nii saamatu."

Viilo arvates karistati teda palgale lisaks makstavast tasust ilmajätmisega just iseotsustamise pärast.

Sügisel, kui valla sotsiaaltöötaja Gerri Alamets rahvamajas laste koolivaheajaüritusi korraldas, tabas Viilot teinegi kutse kohvile. "Lapsed olid vetsus käinud ning ääre peale soristanud. Pöördusin siis laste poole, et kallid lapsed, kui te vetsus käite, olge nii kenad ja katsuge, et te ääri täis ei lase, mõnel pisikesel tüdrukul pole meeldiv sinna pärast sisse istuda. Järgmisel päeval kutsuti mind selle eest na kovjor – ma diskrimineerivat ja ahistavat lapsi! Ja mind võeti ette ikka nii tõsiselt, et minu juttu üldse ei kuulatud."

Samas sai Viilo rahvamaja juhatajalt ja sotsiaaltöötajalt teada, et vald on juba ammugi saanud ühe anonüümkirja, et tema tööga ei olda rahul. "Ma olevat kellelegi öelnud: "Sa kuradi lits!" Ma ei osanud selle peale midagi öelda ja hakkasin naerma – ma ei kasutagi sellist sõna, kodus ka mitte." 54aastase naise sõnul tundis ta ennast sel hetkel süüpinki pandud 16aastase plikana.

Viilot nagu ka Tatsi, keda süüdistati laste koolivaheaja ürituste ajal passiivsuse ülesnäitamises, karistati taas lisarahast ilmajätmisega.

4. novembril panid mõlemad naised lahkumisavalduse lauale. "Ma tundsin ennast tõesti väga alandatuna," märgib Viilo. "Miks ma pean siis selle koha peal risti ees olema, kui mind sinna ei taheta?"

Viilo sõnul tuli täissoristatud prilllaud jutuks ka volikogu istungil.

Maidla volikogu esimees Enno Vinni peab seda volikogu solvamiseks.

Aastaid eksiarvamusel

"Volikogu ei tegele mingite täislastud prilllaudade küsimuste arutamisega," on Vinni nördinud. "Me oleme tegelenud palju tõsisemate probleemidega ja seda on ka näha."

Maidla vald, kus Vinni on 14 aastat volikogu eesotsas seisnud, on viimase viie aasta jooksul suutnud riigilt saada kümneid miljoneid kroone, et ehitada rahvamaja, renoveerida mõisahoones asuv kool ning ehitada suurejooneline võimla. Ligi aasta on higistatud valla arengukava koostamisega, mida tehakse enamasti vaid paari kuuga ja pealiskaudselt.

Ning Viilo ja Tatsi probleemid tulenevat mitte laste potilkäimisega seonduvast, vaid selle arengukavaga rahvamajale pandud ülesannete mittetäitmisest, kinnitab Vinni, vastates küsimusele, miks iga kultuuritöötaja unistuste majas korraga kaks lahkumisavaldust lauale pandi. "Aastaid oleme mõelnud, et kõige raskem on leida raha ja ehitada, aga tegelikult tuleb välja, et ehitamine ei olegi selle protsessi juures kõige keerulisem," tõdeb ta. "Kõige keerulisem on panna ehitatu investeeringu vääriliselt valla elanike kasuks tööle."

Ainult ringide tööst ja paarist üritusest aastas jääb 11 miljonit krooni maksma läinud majas väheseks, kinnitab Vinni. "See hoone võimaldab tegelikult väga palju – teatri- ja estraadietendusi, näitusi. Ringitöö võiksime ära teha koolisaalis või kus tahes, sest selleks ei ole tarvis suurt lava ega rõdu. See hoone peab andma kultuurilist teenust kõikidele vanusegruppidele, kõikidele huvigruppidele – selline peab olema tegelik väljund, mitte üksnes ringitöö."

2004. aastaks pakkus Viilo välja kava 20 üritusega, mille kogueelarve oleks olnud 126 800 krooni. Vinni arvates on seda armetult vähe. "Rahvamaja ei saa öelda, et vallal pole raha," kinnitab ta. "Seda saab öelda alles siis, kui raha küsitakse ja vald ütleb, et seda raha ei saa."

Volikogu esimees pole rahul ka vaid ühe noorteüritusega aastas ajal, mil vald on tööle noortega rõhku panemas. "Noored tuleb välja vedada bussipeatusest ja bensiinijaamast, kus nad istuvad," nendib Vinni. "Kui meil on selline rahvamaja olemas, on nende koht seal, nad peavad sealt oma rahulduse saama."

Viilo tunnistab, et ei suuda noori rahvamajja tuua: "Nad ei tule valgesse ja puhtasse majja, kus ei saa suitsu teha ega õlut juua."

Põhjust, miks vallas on korraga rõhk noortele pandud, näeb Viilo ka selles, et nii volikogu esimehe kui vallasekretäri lapsed on just selles eas.

Väikese valla probleemid

"Need asjad pole omavahel seotud," kommenteerib Vinni arvamust, et rahvamaja juhtide muinasjutt kippus kiiva just vallasekretäri poja ukse taha kupatamine ja et vallaametnikud seavad arengukava oma laste järgi. "Küll on aga selline arvamine iseloomulik väikesele vallale, kus igaüks tunneb igaühe perekonnaelu ning eraelulised ja tööalased küsimused kipuvad rahva silmis segunema." Linnas seda muret polevat, kinnitab Vinni. "Ma olen rääkinud suurte omavalitsuste juhtidega – nad ei tunne peale oma töötajate seal kedagi ning otsuseid on lihtne langetada."

Vallas, kus "igaüks tunneb igaühe perekonnaelu" ehk Maidlas, rahvamaja ja kunstilise juhi lahkumisavalduste rahuldamisega see üle pissipottide ja kohvilekutsumiste kulgenud lugu aga ei lõppenud. Tantsuringid, nende seas memmede ja tantsupeole pürgiv segarühm, kogusid allkirju ning tõid vallamajja protestikirjad, milles ei oldud senise juhendaja lahkumisega rahul ning ähvardati laialiminekuga. "Memmede kirja pärast sain ma volikogu esimehelt, oi jumal küll, kuidas sõimata, et mina olevat nad üles ässitanud," meenutab Viilo vestlust, mis kulmineerunud tema sõnul volikogu esimehe avaldusega, et kõige kurja juur olevat siiski Tats.

"Majas tegutseb 13 ringi – tänu Evele," ei jaga Viilo volikogu esimehe arvamust. "Kust veel kedagi teist leida, kes selle raha eest niisuguse töö ära teeb?"

Vinni ei salga, et kahetseb Tatsi töölevõtmist, kelle vald oma kulu ja kirjadega ka tantsuõpetajaks koolitas: "Komplekt ema-tütar hakkas tugevalt mõju avaldama. Viilo tahtis paljud asjad, mis ta ise teinud oli, kirjutada tütre nimele. See oli tütre kunstlik ülesupitamine."

Ühest viisaastakust jäi väheseks

6. jaanuaril lõppes Maidla rahvamajale uue juhataja leidmiseks korraldatud konkursile avalduste esitamine. Neid laekus kolm. Veel enne seda peeti kohapeal läbirääkimisi paari inimesega, kuna uut juhatajat eelistatakse leida omade seast. "Kultuuri tundmise poole pealt on see väga oluline," leiab Vinni, kelle sõnul ei andnud läbirääkimised aga tulemust: kohta peetakse vastutusrikkaks ning nõudmisi suurteks.

Nõudmised on vallajuhtkonnal suured ka koolile ja spordihoonele, kuhu on samuti kümneid miljoneid kroone maetud ja maetakse veelgi. Samas tuleb vallal aga peale maksta, et uues spordirajatises tipptasemel võistlusi näha saaks. "Me tegeleme seal täpselt samade probleemidega, ainult et seal pole erinevalt rahvamaja töötajatest solvumisi," kinnitab Vinni.

Kas väikesel Maidla vallal oli üldse vaja nii suurejoonelist asja ette võtta ja meeletult ehitades üle oma varju hüpata? "Minu arvamus on, et see pole olnud tühi töö," ütleb Vinni, märkides, et vallas on ka teisiti mõtlejaid.

Viis aastat on kulunud ehitamiste peale. "See oli esimene etapp," märgib Vinni. "Võib olla läheb ka selle peale viis aastat, et need korralikult tööle saada, aga nad lähevad tööle."

TIIA LINNARD
Neljapäev, 8.01.2004

 
Seotud viited
· Veel Kultuur


Enim loetud teemast Kultuur:
Rahvamaja juhataja: ma ahistavat lapsi



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale