Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Kohtla-Järve Soojus ei ole kinnisvarafirma, kohtutäitur ega sotsiaalabi jagaja
Kommentaar LILIAN NIITSOO,
ASi Kohtla-Järve Soojus turundus- ja müügiosakonna juhataja

29. jaanuari Põhjarannikus ilmunud arvamusloo "Tagasi turumajandusse" autoril Indrek Rebasel on omapärane arusaamine turumajandusest ning omaniku vastutusest ja kohustustest kinnisvara eest. Ühistu ja kolhoosi, monopoli ja loomuliku monopoli vahel ei tee autor aga üldse vahet.

On mugav näpuga näidata, et kõikides Kohtla-Järve linna hädades on süüdi soojusettevõte, ja korteriomanikuna ei pea Indrek Rebase ise mitte midagi tegema, et olukorda oma majas muuta.

Mida kohitsetud pulliga peale hakata?

Kritiseerima on kõik mihklid, aga kahjuks ei leidnud ma Indrek Rebase arvamusloost ühtegi ettepanekut, kuidas olukorda lahendada, peale niinimetatud pulli kohitsemise soovituse. Kuid mis kasu on kohitsetud pullist? Järglasi tal ei ole ja lehmad tema vastu huvi ei tunne. Muidugi saab härjaga põldu künda või teda lihtsalt ilu pärast pidada.

Samuti võiks Kohtla-Järve elektrijaamastki teha energeetikamuuseumi eksponaadi – on teine ikkagi juba 1949. aastast töös. Aga turumajanduses tasuta lõunasööke ei ole, nagu tasuta soojustki. Keegi peab maksma ka Indrek Rebase joodikust naabrimehe eest. Küsimus on ainult selles, kes.

Mujal Eesti linnades, kus kinnisvaraturg toimib ja kohalik omavalitsus korraldab efektiivselt sotsiaalabi jagamist, saavad hädasolijate probleemid lahendatud. Nad saavad toimetulekutoetust kommunaalmaksete tasumiseks. Riik eraldab selle raha kohaliku omavalitsuse kasutusse ja meie maksame selle maksumaksjana kinni.

Pahatahtliku ja naabritest mittehooliva võlglase suhtes võib korteriühistu teha korteri sundvõõrandamise või müüvad kohtutäiturid selle võla katteks maha. Kuna kinnisvaraturul on nõudmine korterite järele, ei teki täituritel probleeme kohtuotsuste täideviimisega. Munitsipaalkorteri korral paigutab linn kui omanik vastutustundetu üürniku ümber ühiselamusse või sotsiaalmajja ja leiab asemele kohusetundliku üürniku. Nii et lahendusi leidub.

Ka korteriomanikud peavad vaeva nägema

Samal ajal kui paljud ettevõtlikud, ühistegevust arendavad ja oma varast hoolivad korteriühistud teevad aktiivset tööd võlglastega ning oma maja korrastamisega, väidab korteriomanik Indrek Rebase, et see pole tema asi. Magaja kassi suhu hiir ei jookse ja tuleb kõvasti vaeva näha, et elamu muutuks kinnisvaraturul ihaldusväärseks.

Näiteks Jõhvis on hea peremehe kätes olevates korterelamutes korterite müügihind tõusnud juba 100 000 kroonini. Isegi tavalise kahetoalise “hruštšovka” eest kesklinnas võib saada 45 000-50 000 krooni, rääkimata korterist, kus on tehtud korralik remont. Korteriühistute esimehed ja majavalitsejad teavad rääkida, et kui majas on asjad korras, leping soojustootjaga olemas ja võlglastega tegeletakse, siis on ka korterid hinnas. Juba helistatakse isegi Rakverest ja küsitakse, ega mõni korter Jõhvis saadaval ole. On ju Jõhvist kujunemas Ida regiooni keskus Eestis.

Mis aga toimub Kohtla-Järvel?

Ettevõtlikud inimesed hääletavad lihtsalt jalgadega ja kolivad elama majja, kus on hea peremees ja kord majas. Tondilosside arv ilmselt aina kasvab, kui korteriomanikud ise ei soovi oma olukorda parandada. Mõned loodavad korterisse gaasikatla paigaldamisega leida väljapääsu, aga maja laguneb edasi ja lõppkokkuvõttes on selline investeering mahavisatud raha. Kõige hullem ongi käegalöömise meeleolu ja mittemidagitegemine ning kõikides oma hädades vaid teiste süüdistamine.

Kohtla-Järve Soojus ei saa soojust tasuta toota ja müüa ega vastutada sotsiaalsete küsimuste lahendamise, kinnisvaraturu puudumise, elamumajanduse efektiivse haldamise, pooltühjade majade elanike ümberkolimise ja toimivate korteriühistute tekkimise eest. See töö lasub eelkõige kohalikul omavalitsusel ja kinnisvaraomanikel.

Õppigem tegutsema peremeestena

Korterelamud vajavad professionaalse haldaja teenust, sest enamasti puuduvad korteriomanikel vajalikud teadmised ja oskused kinnisvara korrashoiuks, finants-, raamatupidamis- ja juriidiliste küsimuste lahendamiseks ning ühistegevuse korraldamiseks. Siinkohal soovitus Indrek Rebasele – palgake professionaalne majavalitseja, kes hakkab teie kinnisvara haldama ja korrastama. Soovitan informatsiooni hankida Eesti korteriühistute liidu kodulehelt www.ekyl.ee ja Eesti kinnisvara korrashoiu Interneti-keskuse kodulehelt www.ekhhl.ee.

Mis puutub aga võrdlusesse kolhoosidega, siis tuletagem meelde, et sinna aeti inimesi sunniviisiliselt ja eraomand kaotati. Valikuvõimalusi ei olnud. Kellele see ei meeldinud, see saadeti 25. märtsil 1949. aastal Siberisse.

Ühistu tegevus põhineb vabatahtlikul ja eraomandi alusel. Enne sõda oli ühistuline tegevus Eesti Vabariigis väga levinud. Taluperemehed ja majaomanikud ehitasid ühistegevuse tulemusena koole ja kultuurimaju, rajasid meiereisid ning laenu- ja hoiuühisusi. 50 aastat nõukogude võimu paraku hävitas eraomanike ühistegevuse Eestis. Omanikuks olemine ei ole kerge. Nüüd peame uuesti õppima peremeestena koos tegutsema.

Kolmapäev, 4.02.2004

 
Seotud viited
· Veel Kommentaar
· Kohtla-Järve Soojus
· Eesti


Enim loetud teemast Kommentaar:
Me ei vaja raha ega tuntust!



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale