Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Meisterpüüdja trumpab kalad üle
Reportaaž "Kell kaks alles hakkab võtma," teavad Peipsi järvel Ida-Virumaa lahtistel meistrivõistlustel talipüügis osalevad kalamehed. Võistlus aga algab hommikul kell pool kümme ja tippvõtt – siinkohal tuleb tõe huvides ära märkida, et kalameeste kalendris on selles sõnas Õ-tähe asemel I – jääb veel mitme tunni taha.

Laupäeva hommik on udune, õhutemperatuur pisut alla nulli, õhtuks on lubatud sadu ja krõbedamaid kraade. Sellistes tingimustes kala end kätte anda eriti ei taha. Seega pole võistluste graafik tippvõtu järgi ajastatud.

Justkui siilid (hajuvas) udus kõmbivad kalamehed umbes kilomeetri kaldast Venemaa poole ja seavad end punaste lipukestega ära märgitud võistlustsooni sisse. Mõnikümmend meetrit eemal tuisuvaalude vahel kükitavad, sikutid pihus, mehed, kelle jaoks kalapüük pole võistlus mitte meistritiitli, vaid igapäevase leiva nimel.

"Kalapüügivõistlus ja kalapüük müügiks on kaks täiesti eri asja," rõhutab võistluste korraldaja ja kohtunik Enn Männiste.

Võistupüüdjad propageerivad tervislikku harrastust ja värskes õhus viibimist. Ja kalapüügivõtteid on samuti mitmesuguseid.

Üks konks ja kepp

Võistluste reeglid näevad ette, et igal mehel on ainult üks konks ja üks kepp.

"Muidugi võib kalu ka mandariiniga läbi jää meelitada, kui soovi on," ütleb Männiste. Jää, mis kihiti külmununa põnevamustrilist parketti meenutab, on umbes kolmkümmend sentimeetrit paks. Pealmiste jääkihtide vahele jäänud vesi paneb jääkirme ähvardavalt praksuma, kui sellele astuda. Järve põhi jääparketi all on arvatavalt kuue-seitsme meetri sügavusel.

Kõlab stardipauk ja mehed asuvad jäässe auku puurima. Spiraalina keerdub terav puur jäässe ja jätab järele augu, millelt saab vahukulbiga jääsuppi ära visata. Auke sünnib kolmetunnise võistluse ajal jäässe ohtralt – paremate positsioonide otsinguil jätavad võistlejad väikest kalaõnne toonud augud maha ja puurivad uued.

Kalad stressis

"Kalad on ju puhta ära ehmatanud, nad on šokis – ühe korraga nii palju trampimist ja valgust," ütleb võistlustele kõige kaugemalt, Karksi-Nuiast sõitnud Enno Toomla. Et aegsasti pärale jõuda, on mees juba eelmisel õhtul teele asunud, kell kaks öösel Remnikusse jõudnud ja öösel autos maganud.

"Kui on kapriisne võtmine, tahab kala korralikku sööta," lisab Toomla. Tema jääaugu juures vedeleb ohtralt punaseid sääsevastseid, kes on juba tiiru jää all käinud, kuid tühjalt tagasi tulnud.

Sääsevastseid – sihukesi punaseid ja pea poolt tumedaid vibalikke ussikesi, kelle ülesanne on jää all kalad konksu otsa rääkida – soovitab Männiste teisest seljalülist konksu otsa riputada.

"Enda lohutuseks võid sa ju talle peale sülitada, kuid see ei aita," kummutab Toomla kalameeste juttu, mis soovitab ussikesele enne jää alla saatmist süljega edu soovida. "Võid jumalat paluda, teha mida iganes, aga sellest ei ole abi."

Toomla, kes kuulub Eesti kalameeste koondisesse ja on mitmel pool välismaal meistrivõistlustel käinud, läinud aastal koguni maailmameistrivõistlustel Sloveenias, ütleb, et võistu kalapüüdmisel loevad kogemus ja riist, millega püüad. Ta vahetab järjekordse külmast kõvera sääsevastse uue vastu ja saadab selle kaladele külla. "Sööt peab olema värske ja isuäratav – ise ju ka ei tahaks mingisugust kõverat junni."

Kala ostan poest

"Ega ma kala pärast siia võistlustele tulnud – kui ma kala tahan, siis ostan seda poest," ütleb Toomla. Ta tuli võistlema. Võistlemine on hasart, pinevus, konkurents. Pärast aga suhtlemine mõnusas seltskonnas.

"Kass sööb mul ka ainult turska, ostan seda talle poest," sõnab Toomla. Ta räägib, et on kiisu nii ära hellitanud, et see krimpsutaks peremehe saagi peale ainult nina.

Samas teab kalamees, et kui värsked särjed hakklihamasinast läbi ajada ning pisut jahu, soola ja pipart lisada, siis saab sellised kotletid, et "...mmm". Toomla tõstab pöidla tunnustavalt püsti.

Toomla räägib, et kalapüügivõistlustel käimine on tegelikult väga kallis lõbu. Selleks, et tipptasemel püüda ja maailma vägevatega võrdne olla, peab olema hirmkallis varustus, imepeen sööt ja kuhjaga kogemusi. "Kui ei käi väljaspool Eestit võistlemas, kui ei näe, mida teised teevad, ega õpi, siis ei ole ka tulemust."

Tallinnast Peipsi järvele võistlema tulnud Kalju Allak ütleb, et kui ta koolipoiss oli, lasi ta sellised kalapojad, nagu praegu konksu otsa hakkavad, järve tagasi. Nüüd aga on iga särjepojuke hinnas, sest võistlus on võistlus.

"Naine ütleb, et mis sa lähed sinna külmetama, ma ostan kala parem turult," räägib Allak. Ta ütleb, et on enne Pühajärvel toimuvat "Kuldkala" võistlust trenni tegemas. Kui Toomla kahtleb, kas ta Pühajärve kalapüügisõul üldse püüdma hakkab, siis Allakul on kindel plaan minna autot järvest välja sikutama.

Kell 12.30 teeb spordipüssist sooritatud lask võidu püüdmisele lõpu. Võistluste kohtunik Männiste seab Ufesa firma valge kaalu mootorkelgu kasti üles.

Päeva pingelisim hetk – saagi kaalumine – on käes. Mehed seavad oma niru kalaõnne kaalule, mis võtab arvesse iga grammi – justkui apteegis.

"Võta kala kilekotist välja, see lisab liiga palju kaalu juurde," ütleb Männiste. Ilma igasuguse naljata. Kaal näitab maimukese kaaluks 12 grammi.

"Noh, vähemalt sain käe valgeks," ei heida selle püüdja Jaak Visnapuu meelt.

Kalad apteegikaalul

Peaaegu sajagrammise saagi – paari särje, mille kogukaal on 96 grammi – omanik Viktor Žemtšugov ütleb, et kodus hakkab isegi pann sellise saagi peale naerma. 24grammise "puraka" püüdnud Arkadi Bassov kommenteerib: "Kaks kilo ja 400 grammi."

Enno Toomlale toob 276 grammi kaaluv saak ülekaalukalt meistritiitli. Teise koha saab Tudulinna mees Kaido Mölder 196 grammiga ja Gennadi Loginov Kohtla-Järvelt jääb 112grammise saagiga kolmandaks.

Grammid mängivad tulemustes suurt rolli – näiteks 11. ja 12. kohta eraldab vaid kaks grammi. Peaaegu pooled võistlejad jäävad sootuks tulemuseta.

Võistlus on läbi. Paar meest otsustavad veel jääle jääda, sest kalender lubas tippvõttu ju alles kella kahe aegu.

P.S. Mitte võistlema, vaid lihtsalt kala püüdma tulnud meestel ei näkka teistest sugugi paremini. Nii mõnigi neist lahkub pärast mitmetunnist jääl kükitamist vaid mõne kalaga.

P.S.P.S. Järgmisel päeval, pühapäeval, 8. veebruaril näkkab sama koha peal nii hullult, et mehed ei jõua kala jäält ära vedada.

ERIKA PRAVE
Laupäev, 14.02.2004

 
Seotud viited
· Veel Reportaaž
· Ida-Virumaa
· Eesti


Enim loetud teemast Reportaaž:
Usuga või usuta?



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale