Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Jaan Kross: naiivne oleks uskuda, et meie siinolemise lõpuga lõpeb kõik
Intervjuu Kui eestlaskond pidi eelmisest sajandist kokkuvõtet tegema, selgus, et kõige hinnatum kirjanik oli Jaan Kross. Kross on aga ka XXI sajandil täiesti olemas. Eelmisel nädalal anti talle näiteks kätte Virumaa kirjandusauhind mälestusteraamatu "Kallid kaasteelised" eest. Kross oli lahkelt nõus intervjuuga ning intervjuuga liitus aeg-ajalt ka tema truu kaasteeline, abikaasa ja muusa Ellen Niit.

"Olen aru saanud, et kohaste küsimuste esitamiseks peab samuti elukogemust olema," olete öelnud teie. Nii et ma lähenen teile nende küsimustega aukartusega.

Ma ei ole ei eitamiseks ega jaatamiseks võimeline, sest ma olen palju kirjutanud ja mind on palju tsiteeritud. Aga ma ei mäleta, kus ma oleks võinud seda kasutada. Nii et võtan omaks, kui te väidate. (See tsitaat on tegelikult pärit ajakirjast Kroonika. T. K.)

Maestro, meister – nii on teid ammu tituleeritud, aga kas te teate, kes on teid nimetanud ainsaks Eesti kultuskirjanikuks?

Ei, pole aimugi.

See on Kaur Kender. Ta ütleb, et teab vaid ühte kultuskirjanikku Eestis ja see on Kross, sest vaid tema austajad jooksevad talle sõgeda pilguga tormi.

(Ellen Niit hüüab vahele, et pole küll seda märganud. Kross naerab.)

Kas praegu juba kõnnib Eestis ringi uus Jaan Kross, mees, kelle kümneid teoseid hakatakse pidama XXI sajandi tippudeks?

Ehk see "Piiririigi"-noormees (Tõnu Õnnepalu – T. K.). Aga vara veel. Mul on niisugune tunne, et ma tohin teda veel mitte tajunud olla.

Vaieldamatult on üks teie element olnud ajalugu. Kas teistes oludes, kui totalitaarse riigi poolt okupeeritud Eestis olid, oleks element sama olnud?

Oi, ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea. Mõningal määral kahtlen. Ajaloohuvi on selline enesekaitsesituatsioonides tekkiv. Aga nüüd on muidugi raske öelda, mis oleks olnud, kui oleks teisiti olnud.

Jorge Luis Borges on teinud "avastuse", et alati ei pea ühe hea mõtte avaldamiseks kirjutama raamatut, võib teha näo, et see on juba kirjutatud, ja siis sellele viidata.

Ma olen kindel, et tema ei ole ainus olnud. Ega minagi ole sellistest pattudest vaba. (Hiljem fiktsioonidest rääkides ütleb Kross, et raamatu "Mardileib", oma ainsa lasteraamatu, kus martsipani sünnilinnaks "fikseeritakse" keskaegne Tallinn, kirjutas ta just protestiks selle vastu, et teine hansalinn Lübeck sellele tiitlile ilma aluseta pretendeerib.)

Enne intervjuud võrgus surfates tegin enda jaoks avastuse, et vendade Urbide tuntuks lauldud "Imeline laas" on teie luuletus. Ja üks sõber, kui ta seda minu käest kuulis, naljatas, et juba sellest oleks piisanud klassiku tiitli kandmiseks.

(Ellen Niit: "Kui nad veel õiget teksti ka laulaksid. Nad on seda kärpinud, ühe rea ära jätnud. See luuletus on nüüd juba rahvaluuleks muutunud." Ja Niit otsib välja 1971. aastal ilmunud Krossi luulekogu "Voog ja kolmpii", kus "Imeline laas" on leheküljel 117. Kõige kurioossem on, et ühele võrgulehele on keegi selle luuletuse üles riputanud nime all "Imeline aas".)

Tõesti ei mõista, kas inimene ei saa aru, mis vahe on laanel ja aasal. Võib-olla on linnainimesele laas ja aas üks loodus puha.

Ma usun, et teie raamatud ei ole sündinud sellisel automaatkirjutamise meetodil, et seal taga on palju rutiinset tööd. Kas luuletamine on romaanikirjutamisele täielik vastandtegevus?

Luule lihtsalt sünnib, nagu ma siin luuletaja kõrval elades olen aru saanud, niimoodi vähehaaval, isegi pisihaaval, kogu aeg. Mina ei ole küll ammu värsse teinud, väga ammu, aga neid, mis olemas on, neid aeg-ajalt jälle mõni kirjandusinimene lahterdab ümber ja esitab mingil uuenduslikul viisil. Kujutan ette, et mingi teadvus nende olemasolust lihtsalt lugejaskonnas säilib. Ja siis iseendale avastuseks mõnikord keegi tõstab midagi taas esile. Selle tagajärjel nad ei unune päris ära.

Olete EÜSi liige. Ma arvan, et kõige soliidsem liige. Tallinna linna Goebbels, ma ei mõtle Savisaart, vaid Alaküla, see Allan, on avaldanud arvamust, et EÜS on nagu maffia.

No kuulge, Alaküla vastu ma ei hakka ometi EÜSi kaitsma! See oleks disproportsionaalne. (Kross naerab.) Mina siiski ei armasta "Ristiisa" ega "Sopranosid".

Teie isikus on midagi massoonlikku – ma ei oskagi täpselt kirjeldada, mis. Kas te olete vabamüürlane?

Ei ole kunagi olnud. (Kross naerab, mõeldes sellele, mis võiks teda massoonidega ühendada.) Ühtepidi valgustatus ja tihti pimestatus. Ma olen muidugi mõnest vabamüürlasest kirjutanud. Teisest aspektist. Näiteks kindral Michelson oli ka vabamüürlane. Sellele aspektile ma ei ole tähelepanu pööranud. Tema vabamüürlusest olen ma mööda kirjutanud. Ei, vabamüürlus ei ole mind kuidagi otsesemalt puudutanud. Las nad mängivad.

Ellen Niit on selline kuju, et iga loomeinimene vist unistab, kui tal on aru peas, sellisest teekaaslasest. Olen kuulnud, et tema isikus on teil sekretär, arvustaja, mõtete reflekteerija, autojuht.

(Niit hüüab vahele, et seda viimast kindlasti.)

Kujutan ette, et lisaks kindlasti muusa.

Igatahes kõiki neid puudutatud aspekte endas ühendav partner. Ma usun, et üsna pika aja jooksul on mu muusa olnud ikka seesama naisterahvas.

Kas te oskate seda keemiat kirjeldada?

(Naerab.) Siis ma oleksin kuradi tark, kui ma suudaksin. Aga ma ei ole seda kunagi püüdnud lahata ega lahterdada. Kõigepealt võimalikult vabas, kõikehõlmavas keskustelus. Ma ei ütle, et see peab nüüd psühhoanalüütiliselt olema kõikehõlmav. Aga inimliku vabaduse piires. Praktiliselt enam-vähem piiramatus keskustelus.

Meie intervjuu ilmub Ida-Viru ajalehes. Kas teile meenub praegu oma viimasest teosest, memuaariraamatust "Kallid kaasteelised" mõni tegelane sellest maakonnast?

Üks mees on literaat Hugo Viires, kes oli Jõhvist pärit. Ma arvan, et ta hakkab rohkem esinema tulevases, praegu veel kujuteldavas teoses, mis on "Kaasteeliste" järg ja jätkub 1960ndate algusest. Harald Rajamets (tuntud tõlkija, sündinud Jõhvi vallas Tammikus – T.K.) on ka seal. Viires suri hiljem Tallinnas Nõmme muusikakoolis elades. Mingisugused daamid pidasid teda seal üleval. Ta tegeles peamiselt oma käsikirjadega ja literatuuriga. Vahel harva käis meil ja sagedamini käis Tuglase juures.

Viimastel päevadel paljud kiruvad meie võimureid ja isegi parlamendisaadikuid, kes olevat Eesti poisse saatnud võõrasse sõtta Iraagis. Teie perel on otsene seos Iraagi operatsiooniga, sest poeg Erik-Niiles on Bagdadis ja aitab seal oskusteabega demokraatiat kehtestada. Kas te võtate samuti sõna Iraagi küsimuses?

Ühepoolseid münte ei ole olemas. Kui minu käest oleks Erik-Niiles või mõni muu poiss küsinud, kas minna või mitte, siis ma oleks soovitanud mitte minna. Aga see on tema enda otsustada. (Niit tsiteerib siinkohal oma lasteluuletust, millesse on kokku võetud kogu asja olemus: "Hea laps ei lase alla mäest, / vaid küsib enne ema käest. / Ja ema ütleb: "Poju, / jää tõesti parem koju! / Nii elad ilmas ohuta, / ja köhata ja nohuta. / Ei tee sa samme vääri, / küll aga kord karjääri.")

Te olete end viimasel ajal nimetanud ea tõttu kõrvaltvaatajaks. Kas te nõustute, et Eestil on lähiajaloos erakordselt hästi läinud?

Jaa, kindlasti. Minu põlvkonnal on hästi läinud juba selles mõttes, et meie, kahjuks küll oma vähemiku osas, sest enamik on juba surnud, oleme välja elanud selle ajani, kus Eesti on nii vaba, kui ta nüüd üldse on. (Niit lisab juurde, et kui see inimene nüüd midagi tegemata jätab, on see tema enda süü, ei saa teisi süüdistada.)

Ma arvan, et vanemate inimestega lausa peab rääkima surmast. Ma arvan, et surma-küsimus kuulub kindlasti religiooni valda. Kuidas on teil suhe religiooniga perekonnas? Kas teie usute, et meie siinolemine ei ole kõik?

Jaa, muidugi, kui mitte piirduda selle bioloogilise aspektiga, on see religiooni valdkond. Üsna naiivne oleks uskuda, et meie siinolemise lõpuga lõpeb kõik. (Niit annab siinkohal Põhjarannikule loa tsiteerida tema eelmise aasta oktoobris abikaasale pühendatud ja seni ilmumata luuletuse viimast salmi: " Umbtihnikuis – öö, päeva vahemail – / meid saadab üha armastuse valgus. / On surma ahistavail ahelail / ilmselt ju lõppki, kui neil kord on algus.")

TEET KORSTEN
Laupäev, 20.03.2004

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale