Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Aktifotograaf Kalju Suur – elupõline kavaler
Intervjuu Kalju Suur laseb enne järjekordse näituse avamist kinnitada reväärile president Lennart Merilt saadud Valgetähe ordeni, sest kui mehel on orden rinnas, siis on ta kavaler, muigab ta. Ja kavaler – selle sõna minevikku jäänud romantilises tähenduses – Suur ka on. Ühegi naise käsi ei jää tal tutvumisel suudlemata ja komplimente ilusate silmade kohta ja vähegi kiitust kannatava figuuri puhul tuleb sel mehel, kes avaldas nõukogude ajakirjanduses esimese aktifoto, kui varrukast.

Mehed kadestavad aktifotograafe, keda ümbritsevad iga päev paljad naised. Samas fotograafid kinnitavad, et patustel mõtetel pole selle töö puhul kohta, vastasel juhul ei tule pilditegemisest midagi välja. Kui aga teie juttu kuulata, siis jääb mulje, et suuremat keppijat kui Kalju Suur pole siin ilmas olemas.

Jah, mina kepin iga päev pikalt ja pidevalt, teised ainult jutustavad. (Suur itsitab mõnuga.) Paraku nimetan mina keppimiseks oma kõndimist kepi najal.

Eri elukutsete puhul peetakse tähtsaks erisugused isikuomadusi. Aktipilte tegevate fotograafide puhul võib arvata, et nendest omadustest tähtsam on omamine – mõistva küljeluu omamine.

Nii head naist ei ole maailmas teist välja mõeldudki kui minu oma, sest mina amelen igal pool (mehele, kes kepiga kõndimist keppimiseks nimetab, tähendab amelemine pildistamist – T.L.) ja teen neid vallatuid ja kõlvatuid ja muid pilte, tema pole aga mulle kordagi ei harjavarre ega lapiga virutanud. On ju hea inimene?

Kuidas te Peeter Toomingaga läbi saite ja ühte fotostuudiosse ära mahtusite? Tooming, kellele erinevalt teist oli naise keha vaid töövahendiks, mida andis keerata, väänata ja sõlme keerata, nii et feministidel hari punaseks läks.

Toominga töödes oli mõjutusi Jaapani fotograafilt Nakamuralt, kes harrastas seda käänamise ja väänamise värki – üle palgi ja muudmoodi. Tänu Toomingale, kes välismaalt katalooge hankis, olime me siin Eestis ju mujal ilmas toimuvaga kursis. Mina püüan kelleltki võimalikult vähe mõjutusi võtta. Kuid Sam Haskinsiga olen ma küll ühte moodi – oli üks selline vahva vend Lõuna-Aafrikas, aktifotograaf. Ta läks Londonisse ülikooli fotograafiat õppima, tuli sealt aga padinal. "Minust tahetakse teha optik, keemik, mehaanik ja kõik mis veel – ma tahan pildistada," ütles ta. Mina ka ei tunne aparaati, mind ei huvita see keemia ja muu värk, see on minule kõik võõras. Ma ei katseta, ei eksperimenteeri – ma pildistan.

Enne pildistamist tuleb naisele kuidagi auk pähe rääkida, et ta loomupärasest häbitundest üle saaks ja riided seljast viskaks. Tänapäeval, kui vaadata Kroonika esikaasi, tundub see olevat, jah, lihtsamast lihtsam: paljaid naisi näib toimetusse trügivat uksest ja aknast, et aga särgisaba kergitades endale reklaami teha.

Neid naisi, kes on valmis raha eest alasti pildistama, on alati olnud. Mina pole reeglina kellelegi maksnud. Siiski – ühe Eesti Ekspressis aasta parimaks pildiks tunnistatud foto eest sain ma honorari 111 krooni ja andsin selle raha modellile, sest ega mina pea siis teise ihu pealt teenima. Tegelikult andsin ma talle rohkemgi, sest nii hea pildi eest oli patt nii vähe anda.

Kus te neid naisi värbate? Kuku kohvikus, kus jätkuvalt istumas käite?

Seal ma käin jah peaaegu iga päev – piima joomas, ma olen suur piimavasikas. Kohvik on tõesti kohtumiste paik, aga et ma seal naisi koledamal kombel värbaks, ei julge küll öelda.

Paljud, keda ma olen pildistanud, on ise olnud kunstiga seotud. Aga on olnud ka tavalisi inimesi. Viimases fotoalbumis on mul näiteks sees tänavu veebruaris tehtud pildid last ootavast emmest oma suure kõhuga. Tema abikaasa ise tahtis, et ma pildistaks. Ülemöödunud aastal astus mulle kohvikus ligi aga üks 40aastane daam ja ütles, et teate, Suur, ma tahaks, et te mind alasti pildistaksite: ma tahan alustada dieeti ning selle praeguse momendi üles võtta, et siis pärast dieeti saaks võrrelda.

Kas olite nõus?

Miks mitte, ainult et ma ei teinud seekord mingisuguseid kunstilisi taotlusi, need tulid lihtsad anatoomilised pildid. Ta sättis ise valgustuse paika ja pani põrandalambi põlema. Mina oleks võtnud ainult aknavalgusega, sest parimat valgusallikat päikesest maailmas pole. Mina välku ei kasuta.

Aga kõigepealt ütlesin ma sellelegi naisele, nagu ma olen seda kõikidele teistele öelnud, et mina ei pildista alasti ega paljalt, mina pildistan katmata. Inimene kisti alasti, varastati paljaks – need on nii kurvad sõnad. Katmata läheb ta aga sauna, katmata on ta riiete vahetamise ajal – see on hoopis midagi muud.

Te olete kinnitanud, et pole ühelegi naisele kordagi alkoholi ega suitsu ostnud, ikka vaid kohvi ja saiakesi. Kes siis kohvi ja saiakeste peale ennast paljaks koorib? Väike naps teeks selle töö ilmselt palju kiiremini ära.

Fotografeerimine on intiimne tegevus, ainult aparaat on vahel, ja eks ma olen neid korve ikka saanud ka. Asi on nii, et inimesel on vaba tahe, ta on nõus või ei ole nõus, see on tema õigus. Mees võib küsida, naine korvi anda – kõik, sul pole õigust pahandada. Ma tean ühte meest, kes naisega kurjustas: "Mis sa pipardad!" Jumal küll, see on ju taktitu! Inimene, kes tegeleb loominguga, peab austama partnerit, sest tõeline foto tuleb koostööst. Ma olen püüdnud naistele pildistamise teha nii mugavaks kui võimalik ning sellega seotud kulutused ise kandnud, kui tal on näiteks pildistamiseks aega vähe ning tuleb takso võtta. Aga rohkemat lilleõiest või raamatust, kaardist pole tõesti kunagi kinkinud. Kohvikus jah kohvi ja saiakese.

Ega ka kõik jutuajamised kohvikus pildistamisega lõpe. Mõnikord vaatad, et kena näolapp, ja teed ääri-veeri pildistamisest juttu, siis aga tõuseb naine püsti ja sa vaatad, et teda on liiga palju. Siis lähed taktitundeliselt muu jutu peale üle, räägid muusikast ja kiidad ta võluvat naeratust. Mõnikord on siis saanud portreepilte teha.

Teie aktifoto oli esimene, mis nõukogude ajakirjanduses avaldati. Kas keegi pole teid süüdistanud, et teie, Suur, selle paljaste naiste buumi ajakirjanduses lahti tegitegi?

Ei ole. Need pildid, mida praegu avaldatakse, on hoopis teistsugused, julgema stiiliga. Minu piltidel sellist väljapakkumist ei ole. Ühe sõimukirja ma kunagi ammu sain, aga ma, loll, viskasin selle ära, isegi ei tea miks. Jõle mõnus kiri oli. Molodjožis ilmus nimelt tookord minu pilt ühest naisest, kelle põlv oli paljas.

Te töötasite 14 aastat ajalehefotograafina Sirbis ja teid nimetati reporteriks number üks. Viimati kulus teil Kohtla-Järvel näituse avamisel aga hulk aega pressi kirumise peale energiat kokku hoidmata. Miks nii?

Sellepärast, et ajakirjanduses toimuvad anekdootlikud lood. Foto reprodutseerijale makstakse honorari, aga foto autorile mitte. Kas see pole anekdoot? See on ju sama hea kui heliloomingu puhul unustada ära helilooja nimi ja anda honorar arranžeerijale. Ajakirjandus tegeleb vargusega. Ja sama ajal kui sarimõrvarid kirjutatakse rahvuskangelasteks ning jube mõelda, kui palju pilte nendest lehes avaldatakse, ei ilmunud näiteks Pärnus minu näitusest lehes juppigi, maha salati.

Ajakirjandusega võrdvääselt sai Kultuurkapital teie käest võtta.

Ma olen nii legendaarne, et koolilaps peab ka mind teadma, nagu hiljuti selgus. Tänaval seisid kolm ilusat piigat ja üks neist oleks mulle äärepealt otsa tagurdanud. Andsin siis oma olemasolust tema selja taga märku – piip-piip! – ja saime tuttavaks. "Ah teie oletegi siis see Kalju Suur, kelle pärast ma koolis noomida sain, et ma seda nime ei tea," imestas ta. Koolilapsed peavad teadma, aga rahajagajad ei tea. Ma olen neli korda kirjutanud Kultuurkapitalile uue raamatu "Veel noppeid kultuurist II" väljaandmiseks taotluse ja neli korda nulli saanud. Samal ajal kui Lennart Meri on kinnitanud, et minu raamatud on tema riiulis aukohal. Selle raha pärast polegi mu tuju praegu kõige parem. Kultuurkapital ei taha mõista, et ma olen erand, sest näidake mulle teist sellist inimest, kes sellises olukorras ja vanuses raamatuid välja annab. Mul on üks pool 9 aastat ja 6 kuud enam-vähem töövõimetu, aga ma jonnin ja teen ikkagi tööd. Mulle on öeldud, et ma pean sotsiaalmaksu maksma. Ma olen ise üks sotsiaalnähtus!

Teie aktifotoraamatud on Eestis ainukesed. Raamatupoodides on nad läbi müüdud, Interneti-poes ka otsas. Kas teie taskud polegi siis veel rasket raha täis, et te seda juurde küsite?

Ei ole – ma maksan neile peale, sest ma müün neid soodushinnaga. Rahaline toetus läheb kaanehinna alandamiseks. Mind ei huvita see, et mu raamat oleks pidevalt müügis, mul on hea meel, kui raamatud on ära läinud rahva hulka. Aga see teeb meele mõruks, et kunagi ma ei saa nii palju raha, kui ma peaks saama, et korralikult tööd teha ja et mul oleks film alati taskust võtta. Nii mitu head pilti on jäänud sellepärast tegemata, et vajalikul hetkel pole seda filmi seal taskus olnud. Ma elan peost suhu ja fotosse. Ise pildistan, ise kirjutan, ise kirjastan – olen direktor, raamatupidaja ja võlgnik ühes isikus.

Oma legendaarsuse kohta on teil veel paar head lugu rääkida.

Neid on mitmeid. Üks naine küsis mu käest kohvikus, kas mina olen ka Kalju Suur. Mispärast ka, imestasin, mina just olengi. Siis ta rääkis sellise loo, et tema juurde oli rannas tulnud üks mees, näidanud ajakirjas minu tehtud pilti, kinnitanud, et tema on selle pildi autor, ning avaldanud soovi naist alasti pildistada. Ma ütlesin talle, et mina ei pildista kunagi alasti, ja küsisin, kas naine jäi nõusse. Ei jäänud. Ütlesin talle, et siis see polnud kindlasti mina.

Aga ma pole mitte ainult legendaarne, vaid ka ajalooline isik, nagu hiljuti ühes telemälumängu saates arvati. Ma ise seda ei näinud, aga tuttav rääkis, et küsiti, kes vallutas Süüria, kas Aleksander Suur, Kalju Suur või veel kaks nime. Ja vastuseks pakuti Kalju Suurt!

Kohtla-Järve lugemissaalis avatud näitus on teil 120., samas te kinnitate, et sajas näitus on veel olemata. Kuidas nii?

Sajas näitus toimub siis, kui Estonia oma 100 aasta juubelit tähistama hakkab. Nad tellisid mult selle näituse ja minu arvestus käibki selle järgi, millal ma näituse kokku, mitte üles panen.

Lisaks sellele, et te olete tunnustatud akti- ja kultuurifotograaf, hinnatakse teid ka kui momendi tabajat.

Eluline pilt on palju etem kui poseeritud, mõned poliitikud on aga kahjuks nii lollid, et ei mõista seda.

Te olete ka ühe varguse pildi peale tabanud.

Vaatan kohviku aknast välja – noormees ja neiu suudlevad, neiu käsi sikutab aga samal ajal mehe tagataskust rahakotti välja!

Mõnikord jään momendi tabamisega aga hiljaks. Mul on see lugu ühes raamatus sees ka, kuidas üks kaheaastane poisike, nabast põlvini paljas, pissib vastu puud. Teine samasugune istub kaksikute kärus ja ootab koos isaga. Kuni mina siis kotist apraadi välja võtsin, kaela panin ja valgust sättisin, oli poiss lõpetanud. Ma oleks pidanud isale hõikama, et pane nüüd teine pissile! Ma küll pildistasin, kui nad juba mõlemad kärus olid, aga see polnud enam midagi väärt – foto oli, aga pilti polnud.

TIIA LINNARD
Laupäev, 17.04.2004

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale