Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Tiia-Ester Loitme: mina oma seltskonnaga ei taha olla mingi Nokia
Kultuur Ellerheina tüdrukud arvavad, et nende juht Tiia-Ester Loitme on kui stressipall, keda emmates võib pingetest vabaneda. Mida aga arvab see inimene, kelle tööd lisaks varasematele aunimetustele ja ordenitele hinnati veebruaris maailma ühe ihaldatuma tunnustuse – Grammy auhinnaga, asjast ise?

Ellerheina koorivanem Evelyn Voitk ütleb, et Tiia-Ester Loitme on ettearvamatu, omapärase huumorimeelega, väsimatu, ekstravagantne, perfektsionistlik, otsekohene, elukogenud ja tark, tal on kõige kohta oma ettekujutus ja arvamus, mida ta ei karda väljendada...

Nüüd peaks võtma üksikuid epiteete ja hakkama ütlema, et jah või ei, et see on tõsi ja see ei ole. Kui tema soovis niimoodi minu kohta öelda, siis ta ütles ja minul jääb üle ainult imetleda, kui palju ilusaid sõnu on ta leidnud, sest mul peaks olema õige mitu elu, et vastata kõikidele nendele omadussõnadele.

Vana-aja juutidel tohtis naine toimetada ainult oma naiste asju. Vaid lesestaatus ülendas naist – lesknaine võis isegi kaevu ronida, et seda puhastada, aga siis pidi ta jalga panema püksid, sarnanemaks rohkem mehega. Mis on teid rohkem muutnud, kas leseks jäämine (T.-E. Loitme abikaasa Endel Loitme, samuti muusikaõppejõud, suri 1986) või Ellerheina juhi kohale asumine pärast Heino Kaljuste surma 1989. aastal? Räägitakse, et te pole kogu aeg olnud selline enfant terrible [prantsuse keeles hirmus laps, kasutatakse ka liiga avameelsete inimeste kohta]...

Enfant olen ma kindlasti olnud ja terrible kindlasti mitte, sest kui ma käisin koolis, olin lihtsalt elav inimene ja juba siis tegin ma asju, mis mulle jalgu jäid. Kui nende jaoks oli vaja ennast täiendada või õppida, siis ma tegin seda. Nende asjade jaoks, mis mulle jalgu jäid! Praegu võib öelda, et kohati on ka e l u jalgu jäänud. Kui mõelda, et järsku, päevapealt, kaotad abikaasa, siis see on ju täielik elumuutus, täielik karakterimuutus, kõikide asjade muutus. Kui mündil on üks külg ja teine külg, siis selline asi tähendab mündile teise külje keeramist.

Ellerheinas olen ma töötanud 1970. aastast ja see minu osa seal läks lihtsalt vanasoodu edasi. Alguses inertsist, aga mõne aja pärast, kui ma taipasin, et vean tõeliselt seda vankrit, pidin tegema ka üpris resoluutseid otsuseid. Pidin hakkama aru saama, et vastutan millegi eest. Tähendab, kui sa ise lesena elad, siis sa nii palju ei vastuta, mitte teiste eest. Mõlemad on mind muutnud! Kõvasti! Paremuse poole!

Mida te arvate meeste ja naiste võrdõiguslikkusest?

Nad ei saa võrdsed iialgi olla, sest üks on naine, teine on mees. Ja mul on hea meel, et see nii on. Samas on palju töid, mida naised teevad võrdselt meestega. Nad mõtlevad ja nad on targad ja nupukad ja nad võivad olla, muide, väga palju asju. Kui praegu hakata mõtlema, mida naine teha ei saa, siis kohe ei tulegi sellist asja ette. Kas ta saab olla lendur – jah, ta saab; kas ta saab olla sõjaväelendur – jah, ta saab; kas ta saab olla sõjaväelane – väga edukalt saab. Ja ta teeb seda väga graatsiliselt ja ilusti – paljusid asju. Kui mees ja naine on ühte moodi tööl ja vastutavad selle töö eest, peaksid nad saama võrdse tasu.

Eesti Nokiast hakkas rääkima juba president Meri. Minu arvates on üheks Eesti Nokiaks koorilaul ja laulupeod. Rüütel püüdis seda ideed vist isegi ÜRO peasekretärile Kofi Annanile müüa. Mida teie arvate laulupidudest kui meie Nokiast?

Esiteks on kindel see, et mina oma seltskonnaga ei taha olla mingi Nokia. Kui seda Nokiat ennast võtta, mis meil kõrva ääres käib, siis on kindel, et ta sulatab meil ajud üles. Täielikult. Näiteks kui ma olen Eesti Raadios ja telefon jääb kogemata sisse, siis seesama väike Nokia katkestab kogu töö, kui keegi helistab, sest kõik kõlarid hakkavad plärisema ja isegi kõrvalruumis hakkavad aparaadid vilistama... Tegelikult käib kogu see vile ja lärm ka läbi minu aju ja kuivatab selle ära või keedab üles. Ma ei tahaks, et inimesed saaksid muusikaga mingi peaaju paistetuse. Ma tahaks, et muusika jääks puhtaks igasugusest kahjustavast kõrvaltoimest. Eesti firmamärgiks võiks laulupidu muidugi olla. Samas Lätis ja Leedus on samuti laulupeod – seega ei ole see nii unikaalne. Eesti Nokia? Eesti Nokiaks võiks olla silk. Kui hiljuti oli Tallinnas rahvusvaheline konverents ja me laulsime Estonia kontserdisaalis meremeestele, olid afiši peal meremolluskid ja kõiksugu imeasjad, aga terve maailm kaitseb silku ehk räime, sest see eksootiline elukas hakkab välja surema.

Ka sel aastal toimub üldlaulupidu. Mida tasub sel korral kuulama tulla? Mis on tänavu laulupeo leitmotiiviks?

Esimene asi, mille pärast peaks laulupeole tulema ja mida peaks kuulama, on meri. Laululava on ehitatud mere rüppe. Selle rüppe, kust me oleme tulnud, kust oleme sündinud. Veel peaks kuulama pääsukeste laulu seal üleval, laulukaare all. Peaks kuulama suure hoolega, kuidas lapsed laulavad. Eile me just lõpetasime laste lauluproovi Sakala keskuses. Praegu on kombeks, et juba eelproovides on hästi palju lapsi koos, mitte nagu varem, et ollakse oma koolides eraldi. Need linnuparved on kõik kokku lennanud. Ja seda on ilus kuulata – see on see ühtsustunne ja ühtne mõtlemine. Kui see on laulupeol ära kuulatud, võib kuulama hakata ka meie rahvalaule ja sel aastal on veel kuulda natuke liitumist Euroopa Liiduga, sest seal kõlavad ka ingliskeelsed laulud. Aga laulupeole tuled kindlasti mitte ainult laulu pärast – tuled selle pärast, et sel päeval hakkavad jalad lihtsalt iseenesest liikuma ning viivad sind laululava juurde ja siis laulad võib-olla lõpuks ka ise.

Mis pagana ingliskeelsed laulud, küsib mõni rahvusradikaal. Kas ei ole ohtu, et meie emakeelt risustatakse?

Kuna mina olen juba ammu risustamatu, sest olen käinud maailmas nii palju ringi, ei saa ma seda kuidagi risustamiseks lugeda. Kui istud lennukis saja rahvusega koos, kui oled eurokantaatkooridega koos, mille liige ka Ellerhein on ja mille liige mina olen... Võib-olla oleks maailma loomisest peale kõik inimesed, kellel on ühte moodi kaks silma, nina ja suu peas, pidanud rääkima ühte keelt ja olema ühte meelt.

No jah, paraku ei oska kõik inglased, sakslased ja ameeriklased veel eesti keelt. Aga kuidas toimub ettevalmistus selliseks suureks peoks nagu laulupidu?

Ükskord küsiti minu visiooni sellest asjast ja ma ütlesin, et kui Eestis on laulupidu, siis peab olema enneolematu reklaam: tuleb püstitada suured tänavatulbad, saata noored mööda linna laiali, näiteks jalgratastega ja silt selja peal, või koorid, kellega praegu proove teeme, et nad tutvustaksid siin ja seal, mis tulemas on ning miks nad seal osalevad. Ma olen seda varemgi öelnud, aga ma ütlen veel üks kord, et laulupidu peab ennast ise kandma. Selleks peab käima ikka müdin üle linna ja miks mitte üle maailma. Näiteks minu kallid jaapanlased tulevad siia juba täie hooga! Vahel jääb mulje, et peame lausa häbenema seda oma pidu. Ime, et me endale tuhka pähe ei raputa ja kotiriideid selga ei pane. Andku jumal andeks, aga isegi paljud koolidirektorid ei tea, et suvel on laulupidu.

Mida te arvate osa soomlaste mõttest, mis viimasel ajal on kõlanud, et võiks selle ühise hümni päriseks vaid eestlastele kinkida? Või mida arvata sellest, et hoopiski Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" võiks olla Eesti hümniks?

Meenub piiblilugu kuningas Saalomonist, kus kuningas peab otsustama, kellele laps kuulub, ja üks pretendent emadusele on nõus lapse poolitamisega ning tegelik ema ütleb: võta see laps. Uskumatu ime on, et soomlane ütleb: võta see hümn. Mitte et säh, võta, vaid võta oma armas, kallis hümn, mida sa kogu okupatsiooniaja oma südames, oma padja all, oma pööningul alles oled hoidnud. Ja samas on meil veel võtta Ernesaksa "Mu isamaa" ja neil Sibeliuse Finlandia-hümn. Vaatame, kuidas see asi laheneb.

Kunagi te kitkusite kana ühe Ida-Viru koorilauluisa Aadu Kukega...

Jah. See oli juba mitu aastat tagasi, kui meil oli kontsert Kohtla-Järve kultuurimajas. Mina vihastasin Kuke jutu peale, et nad saavad oma linna üleval hoida ainult sirbi ja vasaraga – sümbolitega, mis vist siiani kultuurimajas üleval on. Et välismaalastele on see tõmbenumber ja linnale turismimagnet. Mina ütlesin: tehke ise ka midagi, et linn normaalsem oleks. Muidu on Aadu Kukk mulle terve elu kallis ja armas sõber olnud, sest laulsime koos koorijuhtide segakooris. See oli esimene kord, kui me järsku silmad punni ajasime ja...

Kas te olete nüüd ära leppinud?

Meil ei ole aega olnud, aga võiks küll leppida.

Mida teie, igati ülekullatud naine, peate ise oma elu kõige suuremaks saavutuseks?

Küllap see hiljutine Grammy auhind ongi kõige suurem saavutus.

TEET KORSTEN
Teisipäev, 27.04.2004

 
Seotud viited
· Veel Kultuur
· Eesti


Enim loetud teemast Kultuur:
Rahvamaja juhataja: ma ahistavat lapsi



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale