Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Lastekaitsjatele jäävad paljud uksed suletuks
Reportaaž "Avage! Tehke lahti!" koputab Kohtla-Järve lastekaitseinspektor Larissa Baranova nõudlikult korteriuksele.

Väliskoridor haiseb kui välipeldik. Korteri ukse taga levib mingi imal lõhn. Nõudlikule koputusele ei vasta keegi. Ehkki paar minutit tagasi kostus sellesama korteri ukse tagant hääli ja liikumist. Lastekaitseinspektor Natalja Dolinina hoiab käes politseiteadet, mille kohaselt elavad suletuks jäänud ukse taga korteris narkomaanid. Ja kaks väikest last. Ühel neist fikseeris politsei oma viimasel reidil korterisse kätel ja kehal peksmisjälgi...

Uks jääb suletuks. Dolinina kirjutab ilusa algklassiõpetaja käekirjaga teate: "Palun ilmuda lastekaitse juurde vestlusele. Alus: teade politseist." Teade lükatakse ukse vahele ja lahkutakse. Koridoris kohtub lastekaitsjatega maja ühistu esinaine: "Ega nad teegi lahti. Lastest on kahju."

Lastekaitsjaid ei oodata

Läinud kolmapäeval, mil lastekaitsjad traditsiooniliselt kodusid külastasid, jäi kaheksast probleemse pere korteriuksest suletuks viis.

Tõe huvides olgu öeldud, et enne korteriuste taha saamist tuleb lastekaitsjatel kuidagi trepikotta pääseda. Oodata, kas ehk keegi tuleb trepikojast välja, või koputada esimese korruse aknale. Sest korrusmajade trepikojauksed on enamasti lukus.

"Keegi küll ei tea, et me just nende juurde tuleme, aga ega meid oota ka keegi," täheldab Baranova. Õigust ust maha lõhkuda lastekaitsetöötajatel pole. Liiatigi ei jätkuks kahel naisterahval selleks jõudugi. Seega kogutakse rohkem informatsiooni naabritelt.

"Oh, mis te nii vara tulite," ütleb üks hallipäine naabrinaine ühe teise suletuks jäänud ukse taga. "Siin käis kõva pidu hommikuni välja, nad magavad alles." Eakas naabrinna lausub, et lapsed peaks korteris olema küll, milline nende elu keset pidevaid pummelunge on, naabrinna öelda ei tea. Vangutab vaid kaastundlikult pead.

"Siia peaks kohe politsei kutsuma," ütleb Baranova. "Siia peab sisse saama."

Politseisse jääb siiski helistamata. Dolinina kirjutab taas kord teate ukse vahele. Sedapuhku palutakse vestlusele tulla kiiremas korras.

"Ega politseil ole ka alust ust heast peast lahti lüüa, selleks peab põhjus olema, kas tulekahju või hädakisa korterist,"selgitab Dolinina.

Hädakisa ei kostu. Uks jääb kinni. Kindluse mõttes teevad lastekaitseinspektorid tiiru ümber maja ja hõiguvad laste ema nimepidi akna all. Ei mingit vastust.

Dialoog tüdrukuga läbi ukse

Üks uks kleepsuga "Valvab ESS" jääb küll inspektorite nina ees lukku, kuid luku taga oleva tüdrukuga on võimalik läbi ukse rääkida.

Kümneaastane tüdrukutirts ütleb, et on aastase vennaga kodus, ema läks tööle ja tal ei ole võtit, et ust lahti teha. Lapse sõnul on tema ja vennaga kõik hästi. Ja ema tuleb alati töölt koju.

Naabrinaise andmetel pidavat tegemist olema normaalse perega.

"Aga nad on riius ülevalt naabritega, need siis kaebavadki lapse nutu pärast politseisse," ütleb naabrinna.

Lastekaitsjad usuvad seda versiooni.

Kaksikute pool Järgmine aadress.

Ukse avab ebamäärases eas naisterahvas, kelle välimus reedab seljataha jäänud tormilisi eluviise. Segamini korteri elutoa nurgas madratsil määrdunud teki all kössitab üks kogu. Televiisoris toa teises otsas mängib valjuhäälselt Naše Kino.

Tagatoas tõstab ukse avanud naine voodile kaks pampu – alla aastased kaksikud. Selgub, et ukse avanud ja titadega talitav naine on beebide vanaema. Toanurgas teki all kössitab laste ema, kes päev varem on saanud 17aastaseks.

Vanaema kiidab, et beebid lasevad hästi magada. Aga et kaksikute käru korteriuksest välja ei mahu, siis jalutamas nendega käia ei saa.

Titade ema näitab kogu oma olemisega, et tal on kõigest, lastekaitseinspektoritest sealhulgas, kõrini.

"Olen haige," ütleb ta vastuseks inspektorite noomimisele segamini tubade kohta.

Küsimusele, kuidas lastel läheb ja mida nad juba oskavad, nähvab ema vastuseks, et ei tea. Laste isa ütleb ta vanglas olevat.

Vanaema kurdab inspektoritele, et lutipudeleid pole. Inspektorid lubavad need järgmisel korral kaasa tuua.

Kohe lähen poodi Järgmine koht.

Uksele ilmub umbes viieaastane patsidega tüdrukutirts. Tema kodu võiks eelmisega võrreldes puhtuse suhtes lausa näitusele panna.

Tüdruku isa istub elutoa diivanil ja vaatab telekat. Film Naše Kinos on tublisti edasi läinud. Lapse ema kasib umbes poolteiseaastast poissi.

Pere kolmas laps, kuueaastane poiss, tuleb õuest jalutamast.

Kell on saamas 12 päeval.

Tüdrukuke ütleb, et ta pole täna veel lõunat söönud. Hommikut ka mitte. Aga kõht on väga tühi.

Lapse isa lubab kohe poodi minna. Ja istub diivanile tagasi.

Baranova avab köögis külmutuskapi. See on täiesti tühi.

Tüdruk ütleb, et all kapis on süüa. Pusime kapiuksed, mis on saapapaelaga tugevalt kinni seotud, lahti. Laps tõstab kuivainetopse välja ja teeb neid lahti. Tühi. Järgmine – jälle tühi.

"Näe, siin on midagi," rõõmustab ta kilekotinutsakust leitud umbes peotäie riisi üle. Natuke suuremas kilekotis on kuivatatud õunu. See on ka kõik.

Juuksekummi kilekoti ümbert lahti pusinud, krabab laps peotäie kuivanud õunaviile. Topib endale suhu ja annab kööki tulnud vennale.

Samal ajal teevad lastekaitseinspektorid laste vanematele toas ettepaneku lapsed ära anda. Vanemad pole nõus. Isa karjub, et ta ei leia tööd. Et eestlased ei võta teda tööle, sest ta ei oska keelt.

Baranova soovitab mehel lugeda Infopressi töökuulutusi ja end kas või kuhugi tallu appi pakkuda.

Lastekaitseinspektorid annavad emale kilekoti lastele kaasa toodud riietega. Naine rõõmustab silmanähtavalt.

Paariks päevaks leevendust

Korterist lahkudes ütleb Dolinina, et pere elab lastetoetusest ja ema puudepensionist. Pereisa napsulembus teeb niigi nappide sentidega toimetuleku veelgi keerulisemaks. "Pereema ei joo, aga on natuke lihtsameelne, ehkki lapsi hoiab väga. Joob ise pigem vett, et lastele midagi süüa anda oleks," selgitab Baranova.

Nähtud pilt on nii masendav, et Baranova ja Dolinina otsustavad raha kokku panna ja poodi minna. Oma osa annab ka lastekaitseinspektorite kodukülastuse ajal autojuhi rollis olnud Kohtla-Järve sotsiaalhoolekandekeskuse direktor Arne Berendsen. Inspektorid ostavad tatart, kaerahelbeid, suhkrut, konservi, saia ja leiba. Ning paarsada grammi kommi.

Kui kolmelapselise pere isa ukse taga lastekaitsjaid toidukotiga näeb, on tal väga piinlik. Ta läheb teise tuppa. Ema rebib saialt kile ümbert ja annab pesamunale tüki. Suuremad lapsed hakkavad komme nähes rõõmust tantsima.

Lastekaitsjad vajavad lisajõude

Tagasi teel kontorisse tõdevad Dolinina ja Baranova, et nende käed jäävad probleemsetesse kodudesse sissesaamisel lühikeseks. Et edaspidi seda võimalust, et inspektorite ootuses kolmapäeval ust üldse lahti ei tehta, vältida, kaaluvad nad päeva muutmist. Ehkki oluliselt ei muuda see midagi, sest aadresse, mida kaks inspektorit kontrollima peavad, on sadakond ja neid tuleb aina juurde.

Dolinina arvab, et kodukülastuseks peaks olema hoopis teised inimesed, nagu patronaažiõed, kes käiksid sageli, aitaksid, õpetaksid ja toetaksid, aga ka riidleksid kui vaja. "See võiks olla kodanikualgatuse korras tehtud," sõnab Dolinina.

Sest lisaks kodukülastustele peavad lastekaitseinspektorid vormistama dokumente vanemlike õiguste äravõtmise kohta, leidma lapsele koha lastekodus, esindama neid kohtus, viima neid haiglasse, vormistama lastele dokumente, sealjuures tuleb sageli kodakondsus- ja migratsiooniametis tunde järjekorras oodata, ja nii edasi ja nii edasi.

Dolinina ja Baranova ütlevad, et kodude külastamine on neile moraalselt väga raske. "Pärast näen mitu ööd unes košmaare," sõnab Baranova.

Küsin Berendsenilt, kas Kohtla-Järve on huvitatud sellest, et probleemsete perede lastega tegeldakse, ja kas kavandatakse lastekaitsjatele lisajõude tööle võtta.

"Muidugi on linn sellest huvitatud, aga siis on ka raha vaja palgafondiks ja muuks," jätab Berendsen vastuse õhku.

Midagi meeldivat ka?

Ühes kaheksast kodust, mida lastekaitsjad külastasid, oodati neid. Aastaid tagasi vanemlike õigusteta jäänud ema kutsus lastekaitsjaid vaatama oma uusi elamistingimusi, et saada luba tütar enda juurde elama võtta.

Tundub, et naine on end tõesti käsile võtnud, elamistingimused on normaalsed ja lastekaitsjad lubavad tal tütre enda juurde võtta.

ERIKA PRAVE
Laupäev, 31.07.2004

 
Seotud viited
· Veel Reportaaž


Enim loetud teemast Reportaaž:
Usuga või usuta?



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale