Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Uudismaa üleskündjad viiskümmend aastat hiljem
Ajalugu Mõni päev tagasi kogunesid Kohtla-Järve päevakeskusesse endised uudismaalased. Tookord, kui nad tundmatusse Kasahstani steppi elustama läksid, olid kokkutulnud naised ja mehed 50 aastat nooremad.

Praegused 18aastased kehitavad sõna "uudismaa" kuuldes õlgu. Entusiasmist, millega tookordsed noored vastasid partei ja komsomoli üleskutsele uudismaad hõlvata, ei saa nad aga üldse aru.

Algul läksid Kasahstani kohtlajärvelastest mehhanisaatorid. Seejärel aga suundus Eesti rühma koosseisus komsomoli lähetusega Kasahstani esimest uudsevilja koristama 98 vabatahtlikku.

Kohaletulnud meenutasidki pensionäride päevakeskuses, kuidas nad uudismaad hõlvasid. Ja oli, mida meenutada.

Ei toonud nad Kasahstanist kaasa erilisi autasusid ega suurt raha. Kuid ega nad sellepärast sinna sõitnudki. "Tundsime, et osaleme üldriiklikus ettevõtmises, ja olime selle üle uhked – tänapäeva noored ei suuda seda mõista. Kuid loomulikult ei puudunud ka romantika," tunnistasid nad.

Kohtumisel anti uudismaalastele üle ka medalid. Need olid kuldsed šokolaadimedalid, kuid keegi polnud sellepärast solvunud. Oli ka sümboolne suur ümmargune leib. Valentina Nikolajeva lohutas oma sõpru-uudismaalasi, et see pole küll tehtud nende Kasahstanis kogutud nisust, kuid siiski leib.

"Džunglistaar" võib puhata

Kahtlemata väärib komsomoli lähetusega "vabatahtlikult uudismaadel viljakoristusel osaleda soovinud" inimeste sitkus austust. Sest tööd seal küll oli, kuid normaalseid elutingimusi mitte, meenutavad Kasahstanis käinud. Uudismaalased on veendunud, et "Džunglistaaris" kaasalööjate raskused pole üldsegi võrreldavad Akmolini oblasti steppide karmi olmega, sest staarid ületavad raskusi mängu ja raha pärast. "Meie aga elasime päriselt nii," sõnab Valentina Nikolajeva.

Sadakond inimest pandi tühjale põllule maha ning elu algas seal onni ehitusest. Muide, ühest kõigi jaoks, kuid noormehed käitusid õrnema soo suhtes väga väärikalt.

"Kui viljakoristus algas, töötasid neiud viljapeksuplatsil ja see oli väga raske töö. 1956. aasta suvel oli enneolematu saak," meenutab Valentina. "Kombainid töötasid peaaegu vahetpidamata, meie pidime hiiglasuuri viljahunnikuid ringi kühveldama, vilja porteautodele laadima, seejärel elevaatorisse sõitma ja auto tühjaks laadima. Selliseid autosid kogunes päeva jooksul sadu. Nii me kühvliga vehkisimegi. Tüdrukute käed olid verised ja rakkus. Hiljem tekkisid aga kõvad rakumõhnad, ebamugavustele me tähelepanu ei pööranud."

Kord nägid nad lõuna ajal, et põllul süttis koristatud nisu. Ilmselt oli sellesse traktori väljalasketorust säde sattunud.

"Meid oleks nagu tuuleiil minema pühkinud – kõik tormasid tuld kustutama. Kerge öelda, kustutama, sest vett ju peaaegu polnud. Materdasime tuld, millega saime. Puhus tugev tuul," jutustab Valentina. "Hea, et traktorid kohale jõudsid ja hakkasid vagu ajama. Alles õhtuks õnnestus tuli kustutada. Kuid päris terve nahaga me ei pääsenud: Saša Nikolajev vigastas huult, Klava Kižova väänas käe välja, Julia Tolstõhhil läks aga pats põlema. Väsisime nii ära, et tagasi jõudnud, tahtsime ainult magada. Pealegi polnud pimedas pesemisel suurt mõtet, valgust meil seal aga polnud. Hommikul selgus, et kõikidel olid näod nõgised nagu korstnapühkijatel. See-eest oli uhke tunne: me päästsime leivavilja."

Uudismaale konkursiga

Elvira Aager oli üks neist, kes tookord uudismaale ihkas. Temasuguseid soovijaid oli Kohtla-Järvel palju, seepärast valiti väärikamad konkursi korras – 4 inimest kohale. Läbida tuli mitu sõela, saada komsomoliorganisatsiooni soovitus, enne kui komsomoli linnakomitee soovija kandidatuuri heaks kiitis.

"Kui ma sain teada, et mind võeti, olin sõnulseletamatult rõõmus. Ja uhke ka, sest igal pool kirjutati ja räägiti, et võetakse vaid kõige paremad. Olin küll valmis sõitma, kuid ma ei kujutanud üldse ette, mida seal ikkagi teha tuleb," tunnistab Elvira. Tookord oli ta 18aastane ja kohtlajärvelaste rühma noorim.

Kohtla-Järvel töötas Elvira sidesõlmes telegrafistina. Kui aga Kohtla-Järve dessant pärast pikka sõitu ahjuga kaubavagunites lõpuks pärale jõudis, selgus, et Elvirast ja veel kolmest tüdrukust saavad kokad.

"Ma polnud pettunud: kui kööki, siis kööki. Sõitsime vabatahtlikena ja olime valmis igasuguseks tööks, andsime selle kohta komsomoli linnakomitees isegi allkirja."

Tasu: elu esimesed kõrgete kontsadega kingad

Kokkade tööpäev algas kell 5 hommikul ja lõppes Elvira sõnul alles siis, kui pimeduse saabudes šaakalid ulguma hakkasid. Pärast tööpäeva olid kõik, nii kokad kui ka põllul töötanud, rampväsinud. Hommikul algas aga kõik otsast peale: noortele tuli kolm korda päevas korralikult süüa anda. Andsidki, kuid toit oli üksluine.

Tingimused olid rasked. Joogivesi toodi kohale, nii et seda tuli väga kokkuhoidlikult kasutada. Keedeti peamiselt suppi ja putru, kusjuures köögivili, nii kapsas kui kartul, oli kuivatatud. "Algul ei suutnud me kuidagi kohaneda: kuivatatud köögivili lagunes liiga kaua keetes ära ning ükskord tuli meil välja tont teab mis – ei saanud arugi, kas see oli supp või puder. Mõnikord toodi lihakonserve, kuid nendega meid ei hellitatud. Kuigi me olime seal terve suve, ei mäleta ma värskeid köögi- ega puuvilju. See-eest oli valge leib seal suurepärane," meenutab Elvira.

Koju tõi ta mitu koti vilja – selline oli tema palk. Jõhvi jaamas ostsid kohalikud ülesostjad uudismaalastelt vilja meelsasti ära. Saadud rahaga võis ka veidi vabamalt ringi käia ning Elvira ostis oma elu esimesed kõrgete kontsadega kingad.

Elavnurk koopaorava ja öökulliga

Kohtla-Järve uudismaalasi ei hellitatud, põllule ei toodud raamatuid ega ajalehti, ning nii lõbustasidki nad üksteist ise. Näiteks sai kord nädalas kohale toodud kirjadest tõeline pidupäev.

"Tundsime üksteist hästi, mõnega olime koos töötanud, mõnega tehnikumis õppinud. Kohtla-Järvele jäid meil ühised tuttavad. Seepärast lugesime oma kirjad valjult ette," selgitab Nadežda Popova.

Kõigil on meeles, et töötati 12 tundi ning et tõusta tuli kell 5, mõnikord aga kell 3 hommikul. Kuid meeles on muudki. Näiteks oma elavnurk. "Meil elasid seal koopaorav, hüpikhiir, stepikotkas, öökull ja stepirepane," loetles Nadežda. "Kõik loomad olid viljakoristuse ajal vigastada saanud, nad korjati üles, hiljem aga elasid nad poiste tehtud puurides."

Koopaorav ja hüpikhiir otsustati Kohtla-Järvele tuua. Kui uudismaale sõideti kaubavagunites ja kodumaa kulul, siis tagasi tuldi juba tavalise rongiga ja oma raha eest. Loomad olid salakaup. Kohtla-Järve pioneeride majja jõudis neist aga ainult koopaorav. Hüpikhiir läks kaduma. Nadežda kahtlustab seniajani, et vagunisaatja peitis ta ära, sest loomake meeldis talle väga.

Tahtis mehhanisaatoriks, sai ehitajaks

Kes teab, võib-olla on Kohtla-Järve noormeeste ehitatud maja Moskva viljasovhoosis siiani püsti. Üheks ehitajaks oli Nikolai Reinov. Võib öelda, et ta oli uudismaa üks esmaavastajaid. Kümme noormeest, nende hulgas ka Nikolai, sõitis Kasahstani 1955. aastal. See oli niinimetatud mehhanisaatorite rühm.

Nikolai kavatses mehhanisaatoriks hakata ja kombainiga töötada, kuid tal tuli maja ehitada ja seejärel elektrikuna ametis olla. Kohtla-Järve ehitajad panid püsti kolmekorruselise kivivundamendiga puumaja. Nikolai meenutust mööda oli seal tööks olemas kõik peale vundamendikivide, mida ehitajad pidid ise põllult korjama.

Uudismaast on Nikolail mitmesuguseid mälestusi. Ta on oma elus palju näinud, kuid midagi ilusamat kui Kasahstani stepis õitsevad tulbid pole ta näinud. "Nii ilus, et ei tahakski ära minna."

"Kui palju me seal nisuputru sõime!" Seda meenutades kortsutab Nikolai veel praegugi kulmu. "Ja veel, kas teate, meil kehtis seal kuiv seadus. Te ei usu vist, kui rahulikult me selle üle elasime. Pealegi polnud alkoholi kusagilt võtta, sest me olime stepis, autosid polnud, tsivilisatsioonini oli aga sada kilomeetrit," kirjeldab Nikolai. "Töötasime palju, väsisime ära, nii et keegi meist ei tundnudki viinast erilist puudust. Tantsimas käisime aga sellegipoolest. Loomulikult olid seal elutingimused väga rasked, kuid mina talusin neid erilise vaevata."

Nikolai ei oska isegi öelda, mis sundis teda tookord Kasahstani uudismaale sõitma. 1950. aastatel töötas ta põlevkivikeemiakombinaadis, kuid jättis noore naise ja töö tunnelitsehhis ajutiselt maha ning läks. "Huvitav oli läbi terve riigi sõita. Suurt raha me seal kokku ei ajanud. Ent kui nooruse uuesti tagasi saaks, siis läheksin jälle."

SOFJA BAUER
Laupäev, 20.11.2004

 
Seotud viited
· Veel Ajalugu
· Eesti


Enim loetud teemast Ajalugu:
Kuremäelt leiti Kalevipoja süda



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale