Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Tiit Vähi mantlipärija Silmetis Tõnu Vetik otsib oma teed
Intervjuu Kui viis aastat tagasi poleks Suurbritannia nõudnud Eesti kodanikult tööluba, oleks läänevirulane Tõnu Vetik praegu ilmselt väga hästi makstud ametnik mõnes Londoni mainekas investeerimispangas. Tagantjärele ei ole tal aga selle bürokraatliku takistuse pärast, mis nurjas tema plaanid, põhjust meelt heita. Eestis on selle ise ennast üles töötanud mehe karjäär olnud silmapaistvalt kiire ja edukas – haruldaste metallide maailmaturul arvestatavat rolli etendavas ASis Silmet on ta vähem kui viie aastaga tõusnud osakonnajuhi asetäitjast peadirektoriks.

Kuidas Tõnu Vetik ja Silmet teineteist leidsid?

2000. aasta maikuus olid mul õpingud välismaal lõppenud, oli jäänud veel lõputöö kirjutada ja tulin selleks Eestisse. Ma polnud veel päris selgusele jõudnud, mida ma edasi teen. Tartu ülikooli ajast olid mul head Valgast pärit sõbrad, kes tundsid omakorda Tiit Vähit. Ühel aiapeol tuli nendega jutuks Silmet. Peagi tuligi mulle sealt pakkumine. Kuna Silmet tundus selline kõrgtehnoloogiline ja suhteliselt unikaalne ettevõte, kes tegutseb pealegi rahvusvahelistel turgudel, siis mõtlesin, et tasub proovida. 1. augustil tulin Sillamäele tööle, esialgu ostujuhi asetäitjana.

Eestis ei ole peale teie ilmselt kuigi palju neid inimesi, kes oleksid ärijuhtimist õppinud kolmes eri riigis – Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal – ning ka kolmes eri keeles. Kuivõrd erineb nendes Euroopa suurriikides äritegemise kultuur?

Vahed on küllaltki tuntavad. Prantslased näiteks võtavad kõike kergemalt, naudivad elu ega muretse väga selle üle, et töö saaks kohe tehtud – küll ükskord ikka saab. Sakslastel seevastu peab olema kord. Kui tegime näiteks koolis grupitööd, mille alguseks oli määratud kell 9, siis prantsuse tudengid võtsid sel ajal välja sändvitšid ja hakkasid kohvi jooma, sakslased seevastu ütlesid, et lõpetage ära – asume kohe asja kallale.

Prantslastel on oluline hea isiklik läbisaamine inimestega ja seetõttu püüavad nad hoiduda konfliktidest teistega, et mitte rikkuda head suhet. Sakslastele on tähtis tulemus. Kui neile ka äri tegemisel midagi ei meeldi, siis nad ütlevad seda otse, prantslased pigem keerutavad.

Miks valisite just sellise kooli?

Õppisin Tartu ülikoolis ja tegutsesin küllaltki aktiivselt majandustudengite rahvusvahelises organisatsioonis AIESEC. Selle ühel üritusel Rootsis käis end tutvustamas European School of Management ja see kool hakkas mulle kohe meeldima.

Kas kolm võõrkeelt olid teil juba sel ajal selged?

Sisseastumiseksamid sinna tuli teha nii inglise kui prantsuse keeles. Kui esimene oli mul kooli ajast selge, siis prantsuse keel oli täielik null. Kuna olen küllaltki põikpäine, siis võtsin endale eesmärgiks, et ma pean sinna kooli jõudma ja selle ka lõpetama.

Mul oli aasta aega, et prantsuse keel Eestis selgeks õppida. Kuid sisseastumiseksamitel kukkusin esimesel korral siiski läbi, kuna pingutustest hoolimata ei olnud mu prantsuse keel veel nii hea, et oleksin võimeline vajalikul tasemel esseesid kirjutama. Kraapisin siis igalt poolt, kust andis, raha kokku ja läksin Lõuna-Prantsusmaale, kus tegin kolme kuuga läbi prantsuse keele intensiivkursuse. Järgmisel katsel 1996. aastal sain kooli sisse. Saksa keelt kohe alguses ei nõutud, see tuli selgeks õppida esimesel kooliaastal.

Sellise kooli lõpetamine ja kolme Euroopa põhikeele valdamine on kahtlemata väga tugevad argumendid igaühe CVs. Kuivõrd palju seal õpitust on olnud kasu teie praeguses töös?

See, et ma olen elanud ja õppinud nendes riikides, aitab mul natuke paremini suhelda nii prantslaste, sakslaste kui ka inglastega, kellele kõigile me oma toodangut praegu müüme. Tähtis on tunda oma klientide kultuuri ja kombeid.

Mida te enne Silmetisse tööle asumist nioobiumist ja tantaalist teadsite?

Ma ei osanud neid sõnu ilmselt õigesti hääldadagi.

Kuivõrd on sellise unikaalse ettevõtte nagu Silmet juhtimisel vajalik, et juht oleks just keemia ja metallurgia asjatundja? Või on siiski tähtsam see, et tal on väga hea universaalne ärijuhtimisalane haridus?

Ma üldiselt usun, et ülikool annab inimesele laiema maailmavaate. Ülikoolidiplom näitab, et inimesel on kohusetunnet, edasipüüdlikkust ja tahtejõudu viia üks asi lõpuni. See näitab ka seda, et inimene on võimeline vajaduse korral tegema vastumeelseid asju. Ega ülikoolis õppimine ole alati meeldiv ja huvitav. Ka äris tuleb tihti teha asju, mida ei taha teha.

Kuigi mul ei ole keemiaalast haridust, arvan, et ma saan siin hakkama, kuid juurde tuleb õppida pidevalt. On tulnud keemiaraamatud kätte võtta ja teha selgeks need asjad, mis on konkreetselt selle ettevõttega seotud. Kuna Silmetis töötavad oma erialal väga haritud inimesed, on nad minule mõnes olukorras, kui mul on vaja mõni asi endale selgeks teha, nagu õpetajad.

Samas leian ma, et ainuüksi see, kui inimene käib ära ülikoolis, ei tee temast veel juhti – selleks sünnitakse.

Milliste tunnuste põhjal te enda puhul jõudsite äratundmisele, et olete juhiks sündinud?

Kui see kihk on sees, siis tahad pidevalt edasi püüelda.

Ilmselt ei ole sellise autoriteetse liidri nagu Tiit Vähi mantlipärija kerge olla, pealegi veel olukorras, kus suurem osa alluvatest teist tunduvalt vanemad ja kogenumad on?

Ma usun, et vanusevahe tõttu probleemi ei ole. Ma olen siin koos oma kolleegidega töötanud juba üle nelja aasta. Need nädalad, mis ma nüüd juhi ametis olen olnud, on näidanud, et koostöö ja arusaamine üksteisest on jätkuvalt väga head. Me aktsepteerime üksteist ja ma hindan väga seda meeskonda, kes siin on.

Tiit Vähi on loomulikult väga võimekas ja tark juht, aga ma ei saa juhtida ettevõtet tema meetoditega – pean otsima oma teed.

Kui palju sõltub Silmeti-suguse erilaadse ettevõtte käekäik töötajate tublidusest ja juhtide tarkusest ning kui palju välismõjuritest, kus näiteks maailmaturuhindade äkiline langus võib ära nullida kõik pingutused?

Nii võib juhtuda küll. Ega tegutsemisvariante siis väga palju ole. Kui turul nõudlus ja hinnad kukuvad, siis tuleb üritada tooraine hinda alla kaubelda. Kui seda ei saa, siis tuleb otsida sisemisi ressursse, kuidas tootmist optimeerida, teha seda võimalikult automatiseerituks. Neid sisemisi hoobasid on, aga ainult teatud piirini.

Mis mõjutab Silmeti toodangu hinda kõige rohkem? Milliseid globaalseid sündmusi te jälgite, et saada selle põhjal aimu hindade eelseisvatest muutustest?

Rahvusvahelist pressi jälgin ma pidevalt ja kõige rohkem huvitab mind, kuidas läheb nendel valdkondadel, millega meie seotud oleme. Näiteks lennukitööstusel, kus kasutatakse meie toodangut lennuki mootori osades. Pärast 2001. aasta 11. septembri terroristide rünnakut Ameerikale, mille järel hakkasid inimesed tunduvalt vähem lendama, sattusid lennufirmad kahjumisse, palju lennukeid korjati ringlusest ära, uusi lennukeid ei tellitud enam. Kõigest sellest tulenevalt ei tulnud tellimusi ka meie toodangule.

Samamoodi huvitab energeetikatööstuses toimuv, sest nii tantaali kui nioobiumi kasutatakse generaatorites. Pärast seda, kui energeetikahiid Enron pankrotti läks, hakkas ka General Electric vähendama oma investeeringuid. Kui tavaliselt tellis General Electric umbes 300 gaasigeneraatorit, siis pärast Enroni pankrotti hakkasid nad koguseid järsult alla tõmbama ja lõpuks jõuti numbrini 32. See tähendas riburada pidi kaotusi nii supersulamite tootjatele kui ka meile, kes omakorda neid varustasid.

Muidugi jälgime pidevalt dollari kurssi ja kõiki faktoreid, mis seda mõjutavad – Ameerika väliskaubandusdefitsiit, intressid ja nii edasi.

Hiinast tuleb informatsiooni väga vähe, aga ka seal toimuval hoiame silma peal niipalju kui võimalik.

Sel nädalal esitlesid Euroopa suurriikide juhid uhkusega uut, kuni 800 reisijat mahutavat hiigellennukit. Kas selles leidub ka siin Sillamäel valmistatud metalle?

Võib-olla isegi leidub. Nioobiumi ja tantaali on selles lennukis kindlasti kasutatud, aga kas see on tulnud konkreetselt meilt või mõnelt teiselt tootjalt, on mul raske öelda.

Kuidas käib sellises valdkonnas võitlus suurema turuosa pärast? Millega konkurente üle mängida? Jõuluallahindlusi ja tarbijamänge ilmselt ei korraldata...

Turuosa puhul tuleb eraldi vaadelda haruldasi muldmetalle ja metalle, sest turu faktorid on täiesti erisugused.

Muldmetallide osas (lantaan, tseerium, neodüüm ja teised lantanoidid) on meie jaoks olukord keerulisem, sest monopol on Hiina käes, kes kontrollib üle 95 protsendi maailmaturust. Nende ettevõtete suureks eeliseks on, et neil on käes ka tooraine. Tänu sellele on neil hindade mõjutamiseks väga suur mänguruum ja meil on hiinlastega väga raske konkureerida.

Haruldaste metallide poolel on seis meile parem seepärast, et hiinlastel ei ole oma toorainet ja nad konkureerivad meiega võrdsetel tingimustel.

Nioobium ja tantaal ei ole laiatarbekaubad, seda ostavad spetsiifilised ettevõtted, kes teevad sellest midagi edasi. Kuid põhitarkus müügi puhul on sama, mis teistegi kaupade puhul – enne kui pakud midagi kliendile, katsu teada saada, mida ta tahab saada. Nii tantaali kui nioobiumi puhul on päris palju olulisi nüansse, mida me saame tootmises arvestada, kui teame kliendi vajadusi.

Külastame vähemalt korra aastas kõiki oma põhikliente, et hoida suhteid ja aru saada, mida klient tahab ja kuidas tal läheb. Nende käikudega saab ka koguda vajalikku informatsiooni selle kohta, kes mida plaanib.

Kuhu poole Silmet tulevikus areneda võib?

Üks võimalik suund on toodete arendamine, neile lisaväärtuse andmine. Et mitte müüa ainult puhast metalli, vaid hakata ise neist sulameid tegema. Teine suund on tegutseda selle nimel, et ennast paremini toorainega kindlustada.

Millised väljavaated tulevikuks on Silmeti töötajatel? Millal võivad nende palgad jõuda Euroopa jõukate riikide tasemele?

Selleni on võimalik jõuda aja jooksul, kui tootmist optimeerida. Siin on ruumi tootmise automatiseerimiseks. Kui tootmistsüklis ei pea mingit protsessi kontrollima näiteks 2-3 inimest nagu praegu, vaid seda teeb aparaat, siis on võimalik sellele inimesele, kes selle seadme puldi taga istub, maksta praegusest oluliselt suuremat palka.

Kui vaadata pikemas perspektiivis, siis automatiseerimisele ei ole alternatiivi. Kui me seda ei tee, siis ei ole me enam konkurentsivõimelised.

Kuidas teile praegu tundub, kas see ligemale viis aastat tagasi tehtud otsus eelistada välismaale tööle jäämisele Silmetisse tulemist oli õige otsus?

Ma ei kahetse, et nii läks. Kui ma 2000. aastal kooli lõpetasin, olin planeerinud oma edasise tegevuse siduda investeerimispangandusega, kus ma kooli ajal tegin ka praktikume nii Prantsusmaal, Inglismaal kui ka Saksamaal. Pärast kooli lõpetamist ma välismaal mingit muud tööd teha ei tahtnud.

Sihtisin tööd mõnes Londoni suures investeerimispangas. Töökoha taotlemine sinna käis Interneti kaudu ja ankeedis oli kohe esimene punkt, kas tööluba on. Kui see puudus, siis edasi polnudki enam midagi teha. Oleks kulunud aasta, enne kui ma oleksin saanud tööloa, mida 2000. aastal veel Eesti kodanikult nõuti.

Kuna see turu kukkumine tuli 2001. aasta teises pooles, siis olen Silmetis siiani näha saanud rohkem raskeid aegu kui kerget olemist. Ma arvan, et see on olnud hea, sest sel ajal, kui ettevõttel läheb kõik väga hästi, eriti palju ei õpi. Ma julgen arvata, et Silmetis seni oldud aeg on olnud isegi suurem kool kui kõik mu eelnevad koolid kokku.

ERIK GAMZEJEV
Laupäev, 22.01.2005

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Sillamäe
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale