Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Maie Käbbi – naine, kes on peatanud aatomielektrijaamade ehitusi
Intervjuu "Veel on keegi Käbbi. Kahe nõrga B-ga keskel," teadsid hästiinformeeritud isikud öelda tuntud poliitikutele Guljavinile ja Andrejevile lisaks veel ühe nime, kes oli otsustanud kandideerida tehnikaülikooli Virumaa kolledži juhiks. Kuid sellega informeeritus ka piirdus. Kes on Maie Käbbi? Selle nime sisestamisest ladina tähtedega Interneti otsingumootoritesse on vähe abi. Null vastust.

Maie Käbbi astus tundmatusest välja Kohtla-Järve volikogu viimasel istungil, kus jagati laiali tema elulugu, kus torkavad muljetavaldavalt silma sõnad "akadeemik", "professor", "majandusteaduste doktor", "Moskva"...

Millisel hetkel tundsite, et tahate oma elu teadustööle pühendada?

Hakkasin väiksemaid teadustöid tegema juba Tallinna polütehnilises instituudis õppimise ajal. Järgemööda tekkis tahtmine aina keerulisemaid asju uurida, selleks aga oli vaja pidevalt juurde õppida.

Ei saa öelda, et mehed on naistest targemad. Aga teadlaste hulgas on meeste ülekaal siiski suur. Miks?

Tõsine teadustöö nõuab suurt pühendumist ning naistel, kel tuleb ka lapsi kasvatada, ei ole teadusega tegelemiseks tavaliselt nii palju aega ja võimalusi kui meestel. Minul ei ole lapsi olnud.

Mis teid 1969. aastal rohkem kui kolmekümneks aastaks Moskvasse viis?

Mulle tundus, et seal on teadustegevuseks paremad võimalused. Sinna oli koondatud suurem osa teaduskirjandusest, tähtsamad otsused sündisid seal. Mu vaist ütles, et tuleb minna. Praegu mõtlen, et see oli Moskvasse minekuks õige aeg – kümme aastat hiljem poleks ma seda sammu enam ette võtnud.

Kuidas te, kogu elu Kohtla-Järvel elanud eesti neiu, harjusite eluga sellises hiigelsuures metropolis?

Harjumise tegi kergeks see, et alguses aspirantuuris olin pool ajast Eestis ja pool Moskvas. Mina jõudsin näha veel seda vana head rahulikku Moskvat, mida ei ümbritsenud magalarajoonid.

Vene keelega mul probleeme polnud, sest olin kõigest viieaastane, kui hakkasin siin Kohtla-Järvel suhtlema naabripoiss Valeriga. Nüüd öeldaksegi mulle, et kui ma eesti keeles räägin, siis olla mul väike vene aktsent juures, vene keele puhul aga jällegi eesti aktsent.

Millised sihid ja unistused teil tookord olid, kuhu tahtsite teaduses välja jõuda?

Mul ei olnud eesmärke seatud ja ma ei mõelnud alguses isegi karjääri peale. Mul olid konkreetsed tööülesanded, mida püüdsin võimalikult hästi täita.

Kas teaduseredelil ülespoole tõusmiseks piisas töökusest ja andekusest või tuli siiski otsida ka tugevat seljatagust jõudu, kes aitaks kiiremini edasi jõuda?

Tugev seljatagune oli muidugi hea asi. Mul olid head õpetajad ja juhendajad ning ka instituudi direktor, kes mind usaldas. Eks seda, kes kellega kuidas läbi sai, tuli vahel ikka arvesse võtta, kuid minule ei olnud karjääri tegemine tõesti peamine. Mul õnnestus oma teadustööd niimoodi teha, et ma ei pidanud astuma isegi komparteisse.

Kuidas see võimalik oli? Paljud endised kommunistid räägivad, et parteisse astuti ainult sellepärast, et ilma parteipiletita polnud mingit võimalust eneseteostuseks...

Parteisse astumise küsimust ei kerkinud minu puhul ei hinnainstituudis ega rahvamajanduse akadeemias, sest arvati, et igaüks, kes juba sellises kohas töötab, on enesestmõistetavalt kompartei liige. Ja kui keegi avastaski, et ma seal ei ole, siis ei hakatud sellest numbrit tegema. Mul oli ühiskondlikke kohustusi niigi palju.

1980. aastatel juhendasin ma paljude tähtsate tegelaste stažeerimisi ja täienduskursusi. Liikusin nendega nii mööda Nõukogude Liitu kui käisin ka välismaal. Näiteks neli kuud oli mu juhendatav Vietnami geoloogiavalitsuse ülem. Niipalju oli meie tööst kasu, et nüüdseks on sellest mehest saanud Vietnami president. Tran Duc Loung on tema nimi – pool päeva õppisin hääldama.

Mida te talle õpetasite?

Ökonoomikat, hinnakujundamist ja efektiivset majandamist.

Kas te jälgite praegu, kuidas teie kuulus õpilane õpitut oma kodumaal ellu rakendab?

Mitte eriti, vaid niipalju kui ajakirjandusest üksikuid teateid Vietnami kohta silma on hakanud. Etteheiteid igatahes pole mul põhjust talle teha.

Praegu kujundab hindu nõudmise ja pakkumise vahekord turul. Kuidas te omal ajal sellises asutuses nagu hinnainstituut kujundasite ühesuguseid hindu kogu suure Nõukogude Liidu jaoks?

Mina tegelesin põhiliselt sellega, kuidas arvestada maavarade kaevandamise omahinna geoloogilisi uuringuid. Seda meetodit rakendati hiljem kõigis Ida-Euroopa riikides.

Kuid hindu tehti tol ajal mitut moodi. Üks moodus oli selline, kus uue toote juurutamisel hindas spetsiaalne ekspertkomisjon reaalseid kulutusi. Muu hulgas arvestati ka seda, kui palju maksab analoogne toode välisriikides. See informatsioon oli meil olemas.

Aga muidugi tuli ette sedagi, et hindade määramisel kasutati administratiivseid meetodeid, kus soovitud number oli juba ette antud. Kui ikka mõnele ettevõttele, näiteks metallurgiatehasele oli vaja konkreetset söehinda, siis tuligi see kujundada. Või siis tuli leida veenvad põhjendused mõne kauba näiteks 20protsendiliseks hinnatõusuks.

Praegu ei tule pähe ühtegi teist eestlast, kes 1990. aastatel oleks Venemaa riigiaparaadis olnud sellisel tähtsal kohal kui teie – Venemaa loodusvarade ministeeriumi ökoloogilise ekspertiisi peavalitsuse ülema asetäitja. Kui palju sõltus teist selles ametis suurte objektide käikuandmine?

Meie komisjoni kooskõlastuseta ei tohtinud peaaegu midagi tegema hakata.

On üldteada, et nõukogudeaegne tööstus arvestas küllaltki vähe keskkonnamõjudega. Kas selles osas on nüüd Venemaal tunda mingeid muutusi?

Nõukogude ajal ei olnud tõesti kombeks keskkonnale eriti tähelepanu pöörata, sest tähtis oli saada võimalikult kiiresti ja odavalt toodangut. Piirid olid suhteliselt kinni ja inimestele nendest probleemidest ka ei räägitud.

Praegu on inimesed ise aktiivsemad ja teadlikumad. Aga nüüd on pahatihti jällegi tugev rahavõim see, mis kipub keskkonnaküsimusi tagaplaanile jätma. Ent üldine suhtumine on muutunud ikka tunduvalt keskkonnasõbralikumaks.

Nende projektide maksumus, mida teil tuli eksperdina hinnata, ulatus ju miljarditeni. Kui tihti avaldati teile survet või püüti teid mingil moel mõjutada, et vajalikud allkirjad ekspertiisiaktidele ilma probleemideta tuleksid?

Ükskord tundsin küll, et tehti otsene katse mind mõjutada. Aga need, kes tundsid mu iseloomu, teadsid, et sel pole mõtet.

Sellises ametis on oluline seegi, et inimene on materiaalselt kindlustatud. Meil oli sel ajal Moskvas kooperatiivkorter, auto, suvitamisvõimalused Eestis.

Mulle andis väga hea tunde teha otsuseid, mis on objektiivselt õiged, mitte ei lähtu mingi grupi majandushuvidest. Pealegi kaasneb iga allkirjaga, mis ma ekspertiisidele olen pannud, ka juriidiline vastutus. Kuigi arvatakse, et Venemaal ei saa altkäemaksudeta midagi teha, siis minu meelest on see küll suur liialdus.

Kas te võite nimetada Venemaal mingeid suuri ettevõtmisi, millele teie koos ekspertidega käe ette panite sellepärast, et keskkonnanõuetega ei arvestatud piisavalt?

Neid on päris palju olnud. Näiteks tahtis üks firma käivitada üht naftaprojekti Põhja-Venemaal. Nad planeerisid omahinna sees looduskasutuse eest ainult ühe dollari naftatonni kohta. Me leidsime, et sellest küll ei piisa.

Tveris asuvas Kalinini aatomielektrijaamas taheti ehitada neljandat plokki, aga meie ekspertkomisjon leidis kompleksse analüüsi käigus, et seda ei tohi teha, sest sealne reostuse tase on niigi üle normi. Ja ehituse plaanid jäid katki. Tookord sain peavalitsuse ülemalt noomida, et mis isetegevust seal kõiksugused teadlased teevad. Ma vastasin, et aatomielektrijaam on tõsine asi, kus ei saa midagi kahe silma vahele jätta.

Aga hiljuti nägin televiisorist, et selle neljanda ploki rajamine on taas plaani võetud.

Eesti inimesi huvitab aatomielektrijaamadest kõige rohkem siinsamas külje all oleva Sosnovõi Bori jaama olukord. Kui suurt ohtu see ümbruskonnale kujutab?

Kui peetakse kinni kehtestatud ekspluatatsioonireeglitest, siis ei tohiks seal midagi juhtuda.

Sosnovõi Boriga tuli mul siiski kord üks lahing maha pidada. Sinna taheti rajada aatomienergeetika teadus- ja tööstuskeskust. Ekspertide komisjon tegi küll terve rea märkusi, kuid andis oma töö kokkuvõttes sellele siiski rohelise tee.

Ütlesin aseministrile, et mina sellist dokumenti ekspertnõukogu ette ei vii, ei hakka isegi paljundama ja laiali saatma. Siis öeldi mulle, et Maie Elmarovna, kas te tahate olla targem kui 30 eksperti. Ma ütlesin, et ei ole vaja koostada sellist tööaruannet, kus kaks kolmandikku mahust on maha kirjutatud projekti kirjeldusest, siis tuleb terve rida märkusi ja lõpuks positiivne järeldus. Moodustati uus töörühm, aatomienergeetika ministeerium tegi mitmed asjad ringi ja alles siis viisin ma läbi ekspertnõukogu istungi.

Suhted Eesti ja Venemaa vahel on olnud pikka aega kehvad. On see kuidagi ka teie tegemistele Moskvas mõjunud?

Tavainimeste suhted on hoopis midagi muud kui see, mida poliitikud räägivad. Mina olen inimestega väga hästi läbi saanud.

Olete viimastel aastatel elanud vaheldumisi nii Moskvas, Tallinnas kui Kohtla-Järvel. Mida neist oma päriskoduks peate?

Siia nimekirja võib veel lisada meie suvekodu Lohusalu lähistel ja talukoha mehe kodupaigas Võrumaal. Kuid tõeliseks koduks pean ma ikka Kohtla-Järvet. Siin on minu esimene kodu, kus praegugi elab mu ema. See on selline armas nelja korteriga maja, kus meil on ka oma aed.

ERIK GAMZEJEV
Laupäev, 5.02.2005

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale