Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Kaamera on Kersti Uibole võti inimeste igapäevaellu
Intervjuu 34aastaselt dokumentaalfilmi tegemist õppima läinud Inglismaal elav Kersti Uibo, kelle kolmest Eestis nähtud filmist kaht on pärjatud Pärnu filmifestivalil, peab kaamerat võtmeks, mis lubab tal ennast inimeste juurde külla kutsuda. Viimati avas see võti talle ühe Ivangorodi kunstniku ukse, kellest peaks saama peategelane ning sild kahe rahvuse ja kultuuriruumi, Venemaa ja Eesti vahel.

Teie sõbrad on arvanud, et teie enda elust võiks filmi teha. Milline oleks selle filmi esimene kaader?

Ma ei taha oma elust filmi. Elu ise on film. Tihti vaatan ja mõtlen, et kas see kõik on tõesti juhtunud minuga, üllatun huvitavate situatsioonide üle, kuhu satun.

Milline on viimane situatsioon, mis teid mõtlema pani?

Viimati jalutasin mööda Ivangorodi peatänavat ja mõtlesin, et siin ma siis elan. Jälle siin. Vaatan vene televisiooni. Nagu oleksin ajas tagasi läinud. Aga ma ise ei ole enam sama inimene, kes 25 aasta eest.

25 aastat tagasi õppisite Moskvas inglise ja saksa keelt...

Õppisin Moskvas viis aastat. Mulle meeldisid keeled ja mõtlesin, et Tartus ei kohta ma ühtegi elavat inglast või ameeriklast. Lootuses kohtuda inimestega, kellele inglise keel on emakeeleks, Moskvasse läksingi. Samas meeldis mulle ka vene keel ja tahtsin seda selgeks saada.

Keeled pole ainus, mida ülikoolis õppisite...

Kui Inglismaale elama läksin, siis sain aru, et keel pole mitte haridus, vaid suhtlusvahend. Seda enam, et seal rääkisid kõik inglise keeles. Siis õppisin Londoni ülikoolis ajalugu. Tahtsin teada, kust pärit olen. Õppisin Venemaa, Baltikumi ja Briti saarte ajalugu. Et aru saada, kuhu ma imekombel sattunud olen.

Imekombel?

See oli ju huvitav, kui elad Eestis, sõidad kaugele Jaltasse ja tutvud inglasega, kellest tulevikus saab sinu elukaaslane. Toona ei andud ma talle isegi oma aadressi, mõtlesin, et mis ma selle inglasega ikka kirjavahetusse astun. Ja siis nägin teda kaks kuud hiljem unes. Õnneks tema andis mulle oma aadressi.

Peale seda, kui Tallinnas abiellusime, kutsuti mind toonases töökohas Eesti Televisioonis välja ja öeldi, et ma ei tohi enam sellel alal jätkata, kuna olen välismaalasega abielus. Julgeolek kutsus mind samuti välja ja ütles, et kaks aastat me teile viisat ei anna, vaatame, kas mees teid ikka armastab. Nii oligi minu viimane töökoht enne Eestist lahkumist Pirita kloostri varemete haljastustöötaja. Välja mind ei lastud ja töötada lubati ka vaid koristajana.

Mees kirjutas Inglismaalt ametkondadesse kirju ja esimeseks pulma-aastapäevaks sain Tšernenko erikäsuga viisa.

See kõik on ju omamoodi ime.

Filmitegemine tuli tükk aega pärast seda. Miks film ja just dokumentaalfilm?

Ma olen selle üle mõelnud ja ei tea isegi, miks. Lapsena oli mulle kinoskäimine kõige suurem elamus. Olin siis 7-8aastane ja film, mida vaatasin, läks kuidagi väga hinge. See oli midagi nii võimsat, peaaegu nagu meri. Ja sellest ajast alates oli kino mulle imedemaailm. Tundsin, et midagi tahaks teha, aga polnud usku iseendasse. See tuli hiljem, Inglismaal, ning siis läksin õppima filmiinstituuti ja erialaks oli dokumentaalfilm.

Mulle meeldib rännata ja olla koos inimestega, kellega mul on palju ühist ja kellelt on midagi õppida. Ja kaamera on see võti, mis avab mulle ukse inimeste juurde. Ilma kaamerata ei lähe sa ju võõra inimese juurde ega ütle, et tulin teile külla, umbes kuueks nädalaks.

Nüüd, kus ma selle võtmega olen juba palju uksi avanud, loodan, et varsti pole seda enam vajagi. Saan sisse ilma selleta.

Aga dokumentaalfilm sellepärast, et see on mind alati huvitanud. Kui saad ehedat elu üles võtta, siis on see palju huvitavam kui lavastus. Elu lavastab selliseid asju, et suu jääb lahti. Seda tuleb osata näha ja kuulata.

Dokumentaalfilm on omamoodi kroonika. Sellist elu, mida ma praegu üles võtan, kümne aasta pärast enam ei ole. Kunagi on inimestel põnev vaadata, milline oli elu aastal 2005. Nagu meie vaatame praegu vanu kaadreid. Meil on huvitav teada, mis neil seljas on, mida nad söövad. Rääkimata sellest, mida nad mõtlevad.

Eesti publik on näinud kolme teie filmi – "Südamelaul", mehest, kes peale 44 aastat eemalviibimist tuleb tagasi koju, "Evaldimaa", mis räägib kirikuõpetaja Evald Saagist ja tema naisest, ning "Kitsas on värav", mis on tehtud Kosovos. On neis kolmes filmis ka midagi ühist?

Kõik filmid on vabadest inimestest. Nendest, kes on suutnud jääda vabaks vaatamata igasugustele piirangutele.

Nii "Evaldimaa" kui "Kitsas on värav" on Pärnu filmifestivalil kõrge hinnangu saanud – esimene teenis peaauhinna ja teine Eesti rahva auhinna. On need filmid ka mujal tiitleid võitnud?

"Kitsas on värav" sai Aleksander Sidelnikovi preemia parima režii eest. Neid filme on väga palju näidatud eri riikides ja kontinentidel. Eelmisel aastal näidati filmi "Kitsas on värav" Indias ja Iraanis. Selle üle on mul hea meel.

"Kitsas on värav" räägib kahest eri usust ja vihkamisest...

Kui seda filmi tegema hakkasin, siis huvitas mind lepituse teema. tahtsin teada, kas usk aitab inimestel sõjaolukorras lepitust leida. Leidsin seal ühe inimese, kes vihkamisest üle. See oli üks munk.

Ma polnud elust sellist vihkamist näinud, kui seal. Elasid nagu musta vihkamise pilve all. Serblased ütlesid, et sa ei leia albaanlaste seas ühtegi inimest, ja vastupidi.

Seal olles sain aru oma isa suurusest. Ta ei rääkinud kunagi ühtegi halba sõna venelaste kohta, ehkki oli kannatada saanud. Tal ei olnud sisemist vihkamist. Hakkasin mõtlema, et eestlased saidki võib-olla seetõttu vabaks, et nad ei vihanud teisi inimesi, vaid said aru, et see on kord. Sealt tuli ka idee teha film eesti ja vene suhtest.

Sellest ideest on saanud esimesed võtted. Millest uus film räägib?

Olen seda teemat Eestis kaua otsinud. Kõigepealt hakkasin otsima naftatransiidi tegelast. Tahtsin näidata, et raha ei riku inimest, kui ta sellest sõltuvusse ei satu. Leidsin ka huvitavaid inimesi, kuid siis hakkas mul igav, sest nad tegid oma tööd ja on keeruline näidata naftatransiidi teed.

Seejärel hakkasin muusikuid otsima, kuid seal ei leidnud ka midagi head ning otsustasin sõita Narva, kuna rahvustevahelised suhted ja see, kas üks rahvus peab ennast teisest paremaks, on mul kogu aeg hinges olnud. Tahtsin näha, kas eestlased, kes siin kauem elanud, peavad mitte-eestlasi endaga võrdväärseteks.

Ja nii tulingi Narva õiget inimest otsima. Inimest, kes oleks vaba. Kes ei räägi seda, mida kõik räägivad ega tee seda, mida teeb terve kari ees. Inimest, kellel on oma arvamus ja usk ning julgus vastuvoolu käia. Leidsin õige inimese Ivangorodist.

Film "Sild" ise valmib 2006. aastal...

Eesti filmi sihtasutuses oli eelmisel nädalal projektide võistukatsumine. Paari nädala pärast saan teada, kas filmi, mida teeme koostöös Exitfilmi ja produtsent Peeter Urblaga, tootmiseks ka raha saame.

See aasta on filmimise aasta. Teen siin võtteid igal aastaajal ja 2006. aasta kevadeks peaks see valmis saama.

Kas teete kogu filmimistöö ise?

Jah. Usaldus tekib kergemini kui on vähem inimesi. Pildi ja heli kvaliteet võib sellest küll kannatada, kuid kardan kaotada intiimsust. Kui sa oled inimesega üksi, siis harjub ta sinuga ära ja unustab ka kaamera. Eelistan intiimsust.

Vahel on tunne, et tutvun nii huvitavate inimestega, et kaamerat sinna vahele ei tahagi. Aga samas peab kaameraga hakkama kohe tööle, sest kui see pärast juurde tuleb, siis lõhub see suhtlemises ja usalduses midagi ära.

Samas on üksinda töötamine ka odavam. Kolme inimese võttepäev on tunduvalt kallim kui ühe inimese oma.

Samas ei sõltu teie sissetulekud filmitegemisest ja see on pigem lõbust kui lootusest teenida. Vastasel juhul oleks filmiriiul pikem...

Olen aru saanud, et kui sa mõnd asja armastad, siis raha sa selle eest ei saa. Ja filmi teha on mõtet vaid siis, kui on midagi uut öelda. Inimene ei muutu nii kiiresti.

Kosovos filmimine muutis mind palju. Ütlesin lahti paljudest asjadest, millesse uskusin. Tegin platsi puhtaks ja selle peale tulebki nüüd midagi uut.

GERLI ROMANOVITŠ
Laupäev, 12.02.2005

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Narva
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale