Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Jüri Adams: ''Meie põhiseadus on kui hästitöötav valgusfooride süsteem''
Intervjuu Eesti põhiseaduse autor ja teenekas iseseisvuse kindlustaja Jüri Adams leiab, et praeguseks oleme jõudnud oma riigi arengus rahulikku faasi, kus põhiline on tegeleda oma isiklike asjadega: ehitada maja, registreerida abielu ja teha lapsi.

Enne ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – toim.) asutamist 1988. aastal osalesite põrandaaluses vastupanuliikumises. Mis tegi teist kehtiva korra vastalise?

Minu vastuseis Nõukogude võimule algas koolipoisina kahel põhjusel. Esiteks ajas mind oksele see valetamine, mida ma koolis kuulsin. Teiseks julges see võim minu eest otsustada, milliseid raamatuid ma võin lugeda ja milliseid mitte.

Teadlikule nõukogudevastasele tegevusele pani aluse minu mittelineaarne elutee. Mul oli elus võimalik pidada väga mitmesuguseid, põhiliselt töölise ameteid. Nendes ametites kohtusin lihtsate inimestega ilmselt rohkem, kui keskmine Eesti poliitik kunagi oma elus on kohtunud. Nendes ühiskonnakihtides oldi natuke avameelsemad kui enamasti haritud inimeste hulgas. Haritud inimeste seas oli vaikimist ja silmakirjalikkust tunduvalt rohkem. Lihtsamad tööinimesed ütlesid otse välja, mida nad sellest võimust arvavad – üldiselt arvati ikka väga halvasti. See andis mulle veendumuse, et minu isiklikud valikud ei olnud valed, vaid oma rahva enamikule tüüpilised, ning kindluse, et tegutsedes sellistes poliitilistes sihtides, tegutsen demokraatlikult ja õigesti.

Teie valitud suund poliitikas on olnud rahvuslik. Mis selle valiku tingis?

Olla minu põlvkonna eestlane ja mitte olla rahvuslane oleks väga erandlik. Eesti rahvuse tekkimine ja kujunemine viimase 150 aasta jooksul ongi olnud rahvusliku ideoloogia teostumine. See ideoloogia alustas XIX sajandi alguse Lääne-Euroopast oma võiduteed ja selle kõrghetk oli rahvusriikide sünd pärast I maailmasõda. Praegu levib see ideoloogia ida poole: Tšetšeeni riik on tekkimas, Kurdi riik on tekkimas. Eestis on paradoksaalsel moel isegi kommunistid olnud suuremal või vähemal määral rahvuslased.

Teid saab pidada meie kehtiva põhiseaduse autoriks. Kuidas ikkagi teie koostatud ja Eesti Vabariigi järjepidevusele suunatud põhiseaduse kavand leidis Põhiseaduse Assamblees heakskiidu – osa oponente ei taha ju sellega siiani hästi leppida?

Kui Põhiseaduse Assamblee tulekus oli kokku lepitud, hakkas tollane üleminekuvalitsus oma justiitsministeeriumi kujul kibekähku ette valmistama uue põhiseaduse eelnõu. Nende (Savisaare valitsuse – T. K.) oletuse kohaselt olekski nende eelnõu pidanud saama assamblee töö aluseks ja lõplik põhiseadus valmima selle järgi. Ainuke viga selles plaanis oli, et assamblee liikmed hakkasid selle plaani vastu mässama. Neile ei meeldinud see niinimetatud Raidla töögrupi eelnõu väga mitmetel põhjustel. Assamblee esimestel koosolekutel leidis rahulolematus väljenduse selles, et otsustati tellida veel eelnõusid ja selleks anti paar nädalat aega. Paari nädala jooksul laekus veel kolm uut eelnõu pluss pandi hääletusele töö alusena 1938. aasta põhiseaduse tekst. Miks minu eelnõu välja valiti? Arvan, et üks põhjus oli, et see oli Põhiseadusliku Assamblee enamikule kõige sümpaatsem.

Kas meil on hea põhiseadus?

Kõik märgid näitavad, et meil on väga hea põhiseadus. 1992. aastast ei ole Eesti riigis tekkinud ühtegi poliitilist probleemi, mida ei oleks saanud lahendada olemasoleva põhiseaduse piirides. Minu arusaamine põhiseadusest on nagu liikluseeskirjast: tähtis on, et autod saaksid läbida ristmiku võimalikult väikese avariide arvuga. Ei ole avariisid olnud! See valgusfooride süsteem, mida me nimetame põhiseaduseks, on töötanud hästi.

Praegusaja poliitiku tööpõld on vist tunduvalt igavam, kui oli Eesti taasiseseisvumisel. Näiteks hakatakse andunult tegelema pseudoprobleemidega, nagu seda on vabariigi presidendi otsevalimise sisseviimine...

Presidendi otsevalimise küsimus ei ole pseudoprobleem, selle puhul on tegemist kõige suurema ohuga Eesti praegusele riigikorraldusele ja demokraatiale. Praegusel hetkel küll tundub, et see ei realiseeru, sest valitsuskoalitsioon laguneb ja vähemalt üks koalitsiooni osapooltest – Rahvaliit – ei ole tegelikult huvitatud sellest otsevalimisest.

Aga vastus küsimusele. Paar aastat tagasi lõppes meie riigis erakorraline ajajärk, mida me nimetaksime iseseisvuse taastamise perioodiks. Minule lõppes see võlaõigusseaduse vastuvõtmisega riigikogus. Edasi algas normaalne, rutiinne, igapäevane riigielu – see, mis käib Soomes, Suurbritannias, Prantsusmaal, see tähendab normaalsetes riikides, ja see mind enam ei huvita. Mulle tõesti meeldis too palavikuline tööperiood riigi taastamisel.

Miks te näete presidendi otsevalimises sellist ohtu?

Praegu on selle idee taha Eestis koondunud kõik sellised poliitilised jõud, kes on oma põhiolemuselt juurtega komparteis ja kellele ei meeldi, et meie praegune demokraatia liialt taltsutab nende võimuiha.

Järsku te näete siin tonti?

Ei, ma ei näe tonti. Kui me vaatame kommunismist vabanenud maade saatust, siis peaaegu puuduvad näited sellest, et presidendi otsevalimine oleks andnud ühelegi rahvale midagi head. Domineeriv enamik presidendi otsevalimisega süsteeme on demokraatia ja vabaduse suhtes ikka täielikult äpardunud.

Te olite Tarandi niinimetatud jõulurahuvalitsuse (1994-1995 – toim.)justiitsminister. Sel ajal valmis piirileping Venemaaga, mis pole siiani allkirjastatud. Millise pilguga vaatate seda lepingut praegu?

Piirilepingu küsimus on erakordselt õpetlik. Tegemist on tüüpilise näitega sellest, kuidas riiki valitsevad isikud teevad mingil põhjusel lühiajalistest huvidest lähtuva konjunktuurse otsuse ning kuivõrd see otsus pikemas perspektiivis võib osutuda valeks ja halvaks. Probleem oli selles, et meie rahvuslikes huvides oli saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, ning selle eeltingimuseks oli, et me suudaksime kontrollida idapiiri, et sealt ei tuleks läbi kuritegelikud jõud ja illegaalid, kelle eesmärk on imbuda läände. Selle ülesande täitmisel tegid Eesti riigi juhid – ma ei tea täpselt, kes, aga arvatavasti kuulus nende hulka ka president Lennart Meri – mingil hetkel otsuse, et selle sihi saavutamiseks oleks kasulik, kui meil oleks Venemaaga uus piirileping. Tagantjärele on ilmnenud, et see idee oma ülesannet ei täitnud: piirikontroll tagati ja mingi kirjalik tekst ei ole sellele kaasa aidanud. Aga vahepealse kümne aasta jooksul on Eesti poliitikud kõikvõimalikel tasanditel pasundanud üle maailma, et meil on olemas ideaalne piirileping Venemaaga, aga vaat Venemaa ei kirjuta sellele alla. Nüüd oleme lõksus, sest me ei saa enam öelda, et tegelikult meile sellist piirilepingut vaja ei ole – meid ähvardaks lihtsalt naerualuseks jäämine.

Paar sõna Eesti-Vene piirist üldse. See piir on Euroopa üks kõige kindlamaid ja paremaid piire. Nii pika aja kohta, kui meil on kirjalikke allikaid – see on 800-900 aastat –, on selle maa, ükskõik kuidas seda on nimetatud, ja Venemaa, ükskõik kuidas seda on nimetatud, vaheline piir olnud nõnda paigas, et selle aja jooksul on see liikunud vaid 30 kilomeetri ulatuses. Sellest aspektist vaadatuna ei ole väga suur traagika, et see, peaaegu Nõukogude Liidu aegne administratiivpiir saab järgmiseks ajalooperioodiks Eesti ja Vene riigi vaheliseks piiriks. Aga samas – ma olen seda ka alati väitnud – on sellisest piirist rohkem huvitatud Venemaa.

Kuidas te sõnastaksite Eesti Vabariigi sünnipäeva mõtte käesolevaks aastaks?

Nii rahulikku vabariigi aastapäeva nagu sel aastal ei ole eestlastel olnud aastast 1924. Sellest tuleneb ka vastus küsimusele, mis on käesoleval hetkel Eesti riigile ja rahvale kõige tähtsamad asjad. Möödunud 81 aasta jooksul on olnud aktuaalsed küsimused, kas me üldse jääme ellu, kas me hakkame vastu ja kuidas me sõdime. Praegu tundub tulevikuväljavaade võrdlemisi kindel: keegi ei oska nimetada lähimateks aegadeks ühtegi ohtu, mis võiks meie rahvuse või riigi püsimise küsimärgi alla seada. Seepärast on praegu aeg tegelda mitte riigiga, vaid iseenda perega. Kõigile Eesti kodanikele on praegu kõige tähtsam vormistada ära oma kooselud, teha kiiresti valmis oma lapsed, anda neile haridus, sättida oma kodud korda – sellised asjad. Kes teab, kui kauaks meile sellist aega on antud...

TEET KORSTEN
Laupäev, 19.02.2005

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale