Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Olga Žarkova lemmikmodell on kollane kõuts
Isikulugu Ahtme kunstide kooli galeriis on veebruari lõpuni väljas Olga Žarkova pildid. See on Kohtla-Järve kunstide kooli noore õpetaja teine isikunäitus.

Pärast Kohtla-Järve raamatukogu lugemissaalis mullu sügisel olnud esiknäitust kutsusid ahtmelased väljapaneku enda juurde, tutvustamaks kolleegi töid õpilastele ja teistele asjahuvilistele. Ja veel ka seepärast, et Olga Žarkova on praegu Ahtme kunstide koolis õpetava Juri Orlovi endine õpilane. Olga oli meelsasti nõus, kuna aga näituste kava tõttu jäi mitu kuud ooteaega, jõudis ta ka kuus uut pilti teha.

"Näitus on igale kunstnikule loomestiimuliks," teab Olga. "Mulle meeldib maalida, eriti loodust, pastell- või õlivärvidega. Kuid aega on nii vähe, et just oma loomingu jaoks seda ei jätku. Mõtted realiseeruvad tavaliselt puhkuse ajal, peamisel pikal suvevaheajal. Seepärast ongi mul valdavad suvemaastikud. Kui aga on tähtis põhjus, nagu näiteks eelolev näitus, siis püüan iga minutit kasutada, et veel midagi teha. Loodan, et vaatajad hindavad tulemust."

Praegusel näitusel on väljas 25 pilti, mis autoril on kogunenud alates 2000. aastast. Peamiselt on need maastikumaalid. Portree on ainult üks. Olga sõnul püüdis ta selle joonistada tuttavate palvel. Pilt õnnestus ja seepärast pakub selles valdkonnas jätkamine talle huvi.

Pilku köidavad kollase kassiga pildid. Näitusel on neid kaks, kuid kunstnik tunnistab, et tegelikult on neid märksa rohkem, sest ta joonistab oma lemmikut Kuzjat hea meelega.

Kass pildil

"Kõik sai alguse sõbralikust naljast," meenutab Olga. Ta joonistas tuttavale kingituseks sooja pildi kollasest kassist. See polnud mitte realistlik, vaid abstraktne – nii et lähedased suutsid märgata sarnasust peoperemehega. Mõne aja pärast tehti aga Olgale ettepanek võtta endale väike karvane kollast värvi kassipoeg. Nii tuli nende perre Kuzja, kes on peale lemmikloomaks olemise kunstnikule ka modelliks.

"Modellina pole ta küll suurem asi,“ muheleb Olga. "Ta istub kaks minutit ja hakkab siis mu käsi või pliiatsit püüdma, kuid teda jälgides püüan huvitavad hetked meelde jätta, hiljem joonistan ainult detailid natuurist juurde. Karvakera pole veel aastanegi ja seepärast teeb ta nagu kõik lapsed tihti vallatust, andes kõikidele kodustele palju tegevust, kuid ikkagi meeldib ta meile väga."

Kunstnikule on kannatlikkus tähtis omadus, eriti siis, kui joonistada natuurist ja püüda loodust võimalikult täpselt kujutada. Olga meenutab, kuidas ta Peipsi ääres puhates otsustas toonekurgi natuurist joonistada ja tal tuli tundide kaupa oodata, millal "modellid" vajaliku külje ette keeravad.

Pliiatsi või pintsli kätte võtnud, jäävad Olga käe alt tavaliselt paberile või lõuendile kaunid maastikud või objektid. Mõnda neist võib autori sõnul lausa igal sammul kohata. "Mõnikord näen isegi selle bussi aknast, millega iga päev koju sõidan, midagi ebatavalist," kinnitab kunstnik. "See sõltub tujust: kui hing on helge, jäävad silma ebaharilikud värvivarjundid, härmas puud ning mingi maja või põõsas."

Asjahuvilistega on lihtsam

Olga Žarkova loometee sai alguse Jõhvi kunstikoolist, kus ta viis aastat Juri Orlovi käe all õppis. Nüüdne kolleeg on oma esimesele õpetajale väga tänulik, sest too suutis temas peale kujutava kunsti vastu huvi äratamise anda talle ka esimesed oskused, millest pedagoogikaülikooli astumisel kasu oli.

Amet selge, töötas Olga veidi aega kunstiõpetajana Kohtla-Järve slaavi gümnaasiumis, kui aga tekkis võimalus, läks ta rõõmuga üle kunstide kooli, sest see oli üheks tema unistuseks. Nüüd õpetab ta seal juba kuuendat aastat lastele kujutava kunsti algtõdesid.

„Asjahuvilistega on alati meeldiv suhelda,“ kinnitab kunstiõpetaja. „Minu õpilased on just sellised. Kui siht selge, püüan aidata ja tunnen ka vastukaja. Pole saladus, et üldhariduskoolis on kunstihuvilisi vähe, tavaliselt lihtsalt istutakse tund ära. Kunstide kooli tullakse sooviga midagi õppida, õpilastele pakuvad huvi mitmesugused tehnikad ja materjalid ning mul on tahtmine neile võimalikult palju näidata.“

Pedagoog lisab, et tänu oma õpilastele areneb ta ka ise pidevalt ja leiab loominguks uusi võimalusi. Näiteks praegu hakkab ta tegelema batikaga – püüab siidimaali teha. Olga tunnistab, et õpilasteta ta vaevalt et isegi näiteks linoollõikega edasi tegeleks. „Mulle meeldib see žanr ja isegi mu diplomitöö oli graafikas,“ selgitab ta. „Kuid see on töömahukas protsess, mis vajab spetsiaalset tehnikat. Kodustes tingimustes või tavakoolis on seda raske teha.“

Lapsed tunnetavad õpetajad püüdlusi ja püüavad teda oma edusammudega rõõmustada. Tulemus on käega katsuda – hulk autasusid piirkondlikelt ja rahvusvahelistelt konkurssidelt.

Tänavune aasta on kunstnikule eriline, kevadel lõpetab 18 Olga Žarkova õpilast, Kohtla-Järve kunstide kooli ajaloo suurim lend. Diplomitöödega on nad juba alustanud.

"Igaüks mõtleb midagi talle omast välja, tehnika on juba peaaegu kõikidel valitud," selgitab õpetaja. "Nüüd otsitakse teemat ja püütakse kavandeid teha. Mina pean neile abiks olema ja pabistan ilmselt sama palju. Raske on töötada, kui on nii palju diplomitöid, kuid samas on see huvitav."

IRINA KIVISELG
Laupäev, 19.02.2005

 
Seotud viited
· Veel Isikulugu


Enim loetud teemast Isikulugu:
Marko Kaldur kirjutas kontoriinimestele reisiraamatu



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale