Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Galina Dralova – inimese tee
Isikulugu Kümme aastat tagasi sai Galina Dralova Kohtla-Järve onkoloogilt Larensilt pelutava sõnumi, et ta põeb vähki. "Algul öeldi, et on lihtsalt kasvaja," meenutab naine, "aga operatsiooni käigus selgus, et asi on palju hullem: tegemist on halvaloomulise kasvajaga, mis on jõudnud ka lümfisõlmedesse. Võib-olla arstid arvasid, et sellest küll elulooma ei saa, aga mina kinnitasin endale, et jään ellu."

Tõsine võitlus

Galina ei jäänud koju invaliidsusgrupi peale ennast haletsema, vaid jätkas tööd Jõhvi põhikoolis, kus ta oli algklasside õpetaja. Operatsioonile järgnes piinarikas keemiaravi, millest paljud patsiendid üldse keelduvad. "Esimese 15 keemiaravikorra puhul ma ei tundnud midagi ebameeldivat, aga kui arst ütles, et tuleb veel sama palju läbi teha, ma ehmusin ja siis läks enesetunne küll väga halvaks," räägib Galina. "Aga ma palvetasin kogu aeg ja palusin, et Jumal annaks mulle jõudu."

Suhte kohta Loojaga ütleb Galina, et nagu enamik vene inimesi, on ka tema lapsena õigeusu kirikus ristitud. Samas oli ta hiljem ka komsomolis ning koguni komparteis. "Ega ma mingi reakommunist olnud. Olin isegi parteiorganisatsiooni sekretär. Olen ikka igal pool esirinnas olnud," muheleb naine, "aga usklike üle ei ole ma kunagi naernud."

Galina meenutab, et ajal, kui ta tõotas terveks saada, lubas ta endale, et sellest saavad kasu teisedki inimesed: "Sain aru, et kui mina püüan, võitlen ja võidan, siis on see kinnituseks teistelegi inimestele. Mõistsin, et kui Jumala abiga paranen, lohutab see teisigi, sest tavaliselt võetakse sõna "vähk" kui midagi fataalset."

Praegu räägib Galina, et ta ei vaja enam üldse arstide abi: "Elan täisverelist elu ja olen terve."

Õnnetused ei tule ühekaupa

"Pärast keemiaravi otsustasin, et pean hakkama elama maalähedasemat elu. Ostsimegi abikaasaga väikese maja Jõhvis Tammsaare tänavas," jätkab Galina oma elukäigu tutvustamist, "hakkasin ise harrastama Nishi süsteemi järgi harjutuste tegemist ja panin ka abikaasa sellega tegelema, sest teda vaevas kõrgvererõhutõbi." Jaapanlase Katsuzo Nishi järgi on kõikide meie tervisehädade põhjuseks korrast ära selgroog ning selgroogu parandades võib jagu saada isegi vähist.

Tänu Nishile sai Galina mees korda oma vererõhu, aga peagi juhtus temaga suurem õnnetus. "Kui on oma maja, siis peab seal juures ikka midagi putitama. Abikaasa pidi katusel midagi parandama ja kukkus sealt alla. Temast sai invaliid," konstateerib Galina.

Olles ise Nishi süsteemi andunud jünger, on Galina sellest leidnud abi ka oma mehe terviseprobleemidele: "Nüüd on sellest ajast, kui abikaasa katuselt alla kukkus, möödas kuus aastat ja talle on luude kinnikasvatamiseks pandud kolmel korral külge Jelizarovi aparaat. Praegu teeb ta kord päevas harjutusi Nishi järgi ja tema seisund on hoopis parem. Kui ta teeks neid kaks korda päevas, nagu on ette nähtud, siis oleks ta täitsa terve."

Nagu abikaasa voodisse aheldamisest veel vähe oleks olnud, oli saatusel valmis uus plaan Galina pere proovilepanekuks. Kolm kuud pärast õnnetust süttis elektrilühisest nende maja ja põles maha.

Katuseta pea kohal

"Me kaotasime kõik. Täielikult kõik!" meenutab Galina uut katsumust.

Seoses tulega meenub talle üks kibenaljakas kokkusattumus. Galina oli just teinud koolis oma õpilastele teste ja lubanud neile, et põletab testide vastused pärast nendega tutvumist ära. Mõnda aega pärast põlengut lapsed küsisidki oma vastuste kohta, kas need on ära põletatud. Õpetaja Galina võis vastata: "Jah. Ja mitte ainult teie täidetud paberid, vaid kõik on ära põletatud. Ka minu raamatud, riided, maja..."

Endine õpetaja meenutab, kuidas lapsed võivad olla kaastundlikud ja abivalmis: "Ega Jeesus ilmaaegu ütle, et olge nagu lapsed. Pärast tulekahju tõid kõik minu õpilased mulle midagi: kes pani 25kroonise lauale, kes ulatas vinegretti leivaga. Tundsin tõelist empaatiat ja tahtmist toetada. Ja need olid väiksed lapsed! Alles kolmanda klassi õpilased! Eriti hea meel oli mul selle üle, et see, mida ma olin püüdnud lastele õpetada, tuligi minu häda järel nende käitumises positiivselt esile."

Juba enne seda, kui suleti Jõhvi vene põhikool, kus Galina õpetas, hakkas ta käima meditsiinikooli õhtustel kursustel massaaži õppimas. Veel on enam mitte esimeses nooruses naine lõpetanud sotsiaal-humanitaarinstituudi psühholoogia erialal ja loodab lõpetada Tartu ülikooli Narva kolledži, kus ta õpingud on toppama jäänud neljandal kursusel. "Häbi on öelda, aga mu eesti keel ei ole piisav selle kooli lõpetamiseks. Veel ei ole. Praegu ma õpin vaikselt keelt ja loodan siiski ettevõetu lõpuni viia."

Vapper ja hakkaja naisterahvas Galina ei lase ka hingamispäeval käsi rüppe, sest nendessamades ruumides, kus ta tööpäevadel massaažiga inimeste selgroogu pingetest vabastab, korraldab ta pühapäeviti tervisest ja alternatiivmeditsiinist huvitatud inimestele klubihommikuid.

Galina teab oma kogemustest, et usuta ei suuda inimene midagi korda saata ja et sama kehtib ka tervise parandamises. "Piibliski on öeldud, et usuta oleksime eimiski."

TEET KORSTEN
Laupäev, 19.02.2005

 
Seotud viited
· Veel Isikulugu
· Narva
· Eesti


Enim loetud teemast Isikulugu:
Marko Kaldur kirjutas kontoriinimestele reisiraamatu



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale