Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Kaarna: teenistusest kõrvalehoidmine ei ole väärt hullusärgi selgavaletamist
Intervjuu Eelmisel aastal Viru üksik-jalaväepataljoni ülemana ametisse asunud major Neeme Kaarna saab aru, et noormeestel on enne ajateenistusse tulemist hirm kodust eemalolemise ja range distsipliini ees, kuid ometi ei tasu pääsemise nimel endale külge valetada viga, mis tulevikus võib kurjalt kätte maksta. Pigem tasub ajateenistus läbi teha, sest sealt saadud kogemustest on tulevikus kasu igaühel.

Kui palju Viru üksik-jalaväepataljon viie järgneva aasta jooksul muutub?

Sel aastal saab valmis vahtkonna- ja väravahoone ning algab uue toidulao väljaehitamine. Täieneb kaaderkoosseis, praegu käib allohvitseride ja ohvitseride värbamine. Arvan, et järgmisel aastal on meil olemas täiskoosseis.

Praegu toimub jalaväekompanii väljaõpe, mis on plaanis ka järgmisel aastal, sellele lisandub kahe tankitõrjerühma väljaõpe. Kaugemas perspektiivis ehitatakse juurde veel üks kasarmu ning üks kasarmu remonditakse.

Kui palju üldse on ülema võimuses midagi muuta? Või on sõjaväesüsteem paika pandud ja kõik toimib ainult selle järgi?

Sõjavägi ei saaks edukalt täita talle pandud ülesandeid, kui see ei oleks hierarhilises alluvuses. Põhimõtteliselt samalaadne süsteem on kasutusel kõikides maailma relvajõududes. Ajaloost on teada vaid üksikud eksperimendid selle aastatuhandetega välja kujunenud struktuuri ja ülesehituse muutmiseks, kuid need pole õnnestunud.

Hierarhilisus ei tähenda samas tsentraliseeritust. Igale ülemale, ka mõnest mehest koosnevat üksust juhtivale jao- või meeskonnaülemale on jäetud üsna suur otsustamisvabadus. Mina väljaõppekeskuse ülemana ei taha öelda, mida peavad tegema rühma- või jaoülemad. Mul on vahetud alluvad, keda mina juhin, neil on omakorda alluvad jne.

Ülema võimuses on alluvate motiveerimine, ülesannete jagamine ja nende täitmise kontroll ning vajaduse korral ka karistamine. Minu eesmärk on panna pataljon ja selle koosseis toimima ühtse meeskonnana, kuna üksi ei tee mitte midagi.

Kas Jõhvi väljaõppekeskuses on kitsaskohti, mis lahendamist vajaksid?

Praegu on kõige suurem probleem harjutusvälja puudumine. Kuna meil ei ole veel oma harjutusvälja, on laskeõppe läbiviimine raskendatud. Õnneks on meil hea koostöö Eesti Põlevkivi, metskondade ja omavalitsustega, kes lubavad meil riigikaitselisi õppusi oma territooriumil korraldada.

Kas te olete ülemana ise endale mõne sihi seadnud?

Eks marssalikepike ole põues igal reamehel. Ohvitseri karjääri juurde kuulub tavamõistes kiire, ideaalvariandis iga kolme aasta tagant ametikoha vahetus ja tõus karjääriredelil. Ise alustasin rühmaülemana ning olen teeninud kompanii- ja staabiülema ning staabiohvitseri ametikohal maaväe staabis. See muudab teenistuse kaitseväes mitmekülgsemaks ja huvitavamaks, alati on võimalik tõusta ametiredelil ülespoole ja ka staabiohvitseri ametikoht ei ole halb.

Mõned aastad tagasi kardeti, et Jõhvist väljaõppekeskus kaob. Kas nüüdseks on see oht möödas?

Sellele küsimusele saaks kõige täpsema vastuse Tallinnast, peastaabist või kaitseministeeriumist. Meie täidame sealt antud ülesandeid, st valmistame ette reservüksusi. Teeme seda nii hästi kui suudame. Põhiline, mida on vaja, on infrastruktuur ning personal. Kui seda ei oleks vajalikul tasemel, siis ei antaks ka ülesandeid.

Eks probleeme tule iga päev ette. Kuid selleks olemegi teenistuses, et neid lahendada, ja selle eest saame ka palka.

Noormehi võetakse teenistusse iga aastaga üha vähem. Mida see väljaõppekeskuse jaoks tähendab?

See, kui palju sõdureid meile teenistusse tuleb, sõltub riigikaitse vajadustest ja väljaõppekeskuste võimalustest. Vajadused tulenevad üksuste “tootmisplaanist”, mille alusel meile antakse konkreetsed ülesanded ning ressursid nende täitmiseks. Praegu õpetame välja näiteks jalaväekompaniid ja tankitõrjerühmi. Toodame reservüksusi, kes vajaduse korral teenistusse kutsutakse.

See, et noormehi, keda kutsutakse teenistusse, on rohkem, kui neid tegelikult võetakse, tähendab seda, et siis on suurem võimalus valida, keda kutsuda ning keda mitte. Meile tuleb sõdureid nii palju, kui on vaja meile ette nähtud üksuste ettevalmistamiseks.

Kui mõni aeg tagasi oli probleemiks, et ajateenijate keskmine haridustase on madal, siis praeguseks, kui ajateenistus on kohustuslik ka kõrgkoolis käijatele, peaks tase kõrgem olema. Milliseid positiivseid muudatusi see kaasa on toonud ja miks on haridustase sõjaväes tähtis?

Haridustase on igal pool tähtis. Ajateenijate haridustase näitab paljuski õppimisvõimet. Olen näinud väga häid sõdureid, kellel pole keskharidust, kuid on ka vastupidiseid näiteid. Õppimisvõime tähendab eelkõige seda, et väljaõpe kulgeb kiiremini ning õppurid võtavad paremini vastu neile pakutavaid teadmisi.

Miks on jätkuvalt nii, et noored eelistavad ajateenistusele hullusärki ja püüavad sõjaväest kõrvale hoida? Mida ja kui palju on tehtud kaitseväe maine tõstmiseks?

Arvamusküsitluste kohaselt on kaitseväe usaldusväärsus juba mitu aastat väga kõrge. Viimase arvamusküsitluse järgi oli usaldus kaitseväe vastu kõrgeim. Kaitseväelastele on see kinnitus sellest, et meie tegevus on loogiline ja arusaadav. Samuti annab see kindluse, et teeme õiget asja.

See, et ei taheta teenima tulla, saab alguse ühiskonnast, meie endi kodudest. See võimendub mingil määral koolides ja ka ajakirjandusel on selles oma väike osa.

Viimaste aastatega on vähenenud tendents, et teatud seltskond ei taha teenistusse tulla. Eks 8 või 11 kuud kodust eemal, teises keskkonnas, kus kehtivad ülema käsud ning distsipliin, tekitavad hirmu. Tegelikult on see hirm alusetu. Arvan, et kogemus, mida teenistus annab, tuleb igale noormehele hilisemas elus kasuks. Ja võib-olla tekib ka soov saada elukutseliseks kaitseväelaseks.

Endale nn valge paberi "külgekleepimine" või hullusärgi selgavaletamine ei too hilisemas elus kindlasti kasu, alustades kas või autojuhiloa mittesaamisest ja lõpetades töökoha mitteleidmisega.

Kui palju tuleks noorte silmis kaitseväe maine tõstmisel kasuks sõjaväelise algõppe andmine koolides ning kuidas suhtute selle õpetamisse gümnaasiumiosas?

Inimene usaldab seda, mida ta tunneb. Kui tutvutakse kaitseväe relvastuse ja varustusega ning suheldakse kaitseväes teenivate inimestega, siis nähakse, et tegu on täiesti tavaliste inimestega, kes on selle ameti valinud. See, et turvalisuse kaalutlustel oleme “aiaga piiratud” ning valvel, ei tähenda, et meil tegeldakse voodoo või musta maagiaga.

Kolmapäeval koostöös Kohtla-Järve noortekeskusega Ahtme spordihallis läbi viidud ürituski on mõeldud selleks, et saaksime ennast tutvustada ning et noored saaksid ettekujutuse teenistusest kaitseväes.

Ka meie instruktoritel on kergem ja väljaõpe kulgeb kiiremini, kui sõduritel on osa asju juba selged. Ise olen riigikaitse algõpetust viinud läbi Tallinna 21. keskkoolis ja õpilastelt saadud tagasiside on siiani olnud positiivne.

Millised on elementaarsed asjad, mida noormees peaks või võiks enne sõjaväkke tulemist teada?

Väljaõppekavade koostamisel on arvestatud sellega, et sõjalised teadmised puuduvad. Need, kes on enne saanud riigikaitseõpet koolides või osalenud kaitseliidu tegevuses, saavad muidugi lihtsamalt hakkama, võib-olla pole ka keskkonnavahetusest tulenev esimene ehmatus teenistusse saabudes siis nii suur. Teenistuse lõpuks peavad muidugi kõik saavutama nõutud taseme: olema võimelised sõjaajal oma üksuse koosseisus Eestit kaitsma.

Teenistusse tulles teevad alguse lihtsamaks ka hea füüsiline vorm ning tahtejõud ja soov hästi teenida.

Kui palju on viimasel ajal ajateenijate väljaõpe muutunud? Ajateenijatelt on vist võetud kohustus territooriumi valvata. Millised kohustused on neil veel kadunud ja milleks sellised muudatused head on?

Kodanikku ei saa kohustuslikku teenistusse võtta selleks, et täita valveülesandeid või koorida näiteks kartuleid. Teenistusse võetakse selleks, et ette valmistada reservüksusi, selle ülesande täitmiseks peab kogu teenistus olema ka fokuseeritud. Loomulikult peab sõdur suutma valvata ja oma üksust julgestada ning väliköögimeeskonna liige peab suutma ka kartuleid koorida, kui seda on vaja. Aga sellest ei saa teha teenistuse põhilist osa.

Kui panna Eesti väljaõppekeskused oma tasemelt ja headuselt ritta, siis millise koha Viru pataljon endale saaks?

Kriteeriume, mille alusel väeosi järjestada, ei ole paika pandud, võib-olla pole see ka võimalik. Võrdluseks: kas näiteks riigieksamite tulemuste alusel koolide pingeritta seadmine määrab kooli headuse?

Väljaõppekeskused täidavad mitmesuguseid ülesandeid, Tapal koolitatakse lahingtoetusüksusi, üksik-sidepataljonis side- ja staabiüksusi. Viru pataljonis hindan teistega võrreldes heaks harjutusalade lähedust väeosale, head meeskonnavaimu, motiveeritud ajateenijaid.

Teie eelmine ametikoht oli maaväes. Miks Jõhvi ja Viru üksik-jalaväepataljon?

Karjäär on loomulik osa iga ohvitseri teenistuskäigus. Eestis on praegu kolm jalaväe väljaõppekeskust: Pärnu ÜJP, Kuperjanovi ÜJP ja Viru ÜJP. Kuna olen ise jalaväe väljaõppega, siis olin huvitatud teenistuse jätkamisest jalaväeüksuses.

Jõhvi on tore koht ja koostöö riigistruktuuridega on hea. Pataljon ei ole riik riigis, keda ei huvitaks, kuidas piirkonnal läheb. Meie ülesannete täitmise edukus sõltub paljuski sellest, kui hea on läbisaamine metskondadega jne. Mujal Eestis peetakse Ida-Virumaad hirmsaks kohaks, mina nii ei arva.

Milline on olnud kokkupuude reaalse lahingutegevusega? Kas olete osalenud mõnel missioonil?

Missioonid on samuti tänapäeva kaitseväelase teenistuskäigu loomulik osa. Ise pole teenistusülesannete tõttu veel jõudnud, kuid see on rohkem aja küsimus. Kaitseväelasena pole teenistusest välismaal pääsu.

Pärast Eesti sõdurite hukkumist Iraagis kerkib alati küsimus, kas Eesti peaks oma poisse ohtu seadma. Milline on teie seisukoht?

Kuna Eesti on Euroopa Liidu ja NATO täieõiguslik liige ning valitsus on võtnud vastu otsuse, et toetame nende missioone, siis mina kaitseväelasena täidan käsku. Kui mulle antakse käsk minna Iraaki, siis ma ka lähen.

Iraagis on muidugi kõige riskantsem operatsioon, kus Eesti sõdurid pärast taasiseseisvumist osalevad, kuid mõningased riskid käivad selle ametiga kaasas. Samamoodi, nagu on teatud riskid politseiniku või päästetöötaja ametis.

Siiani on mindud Iraaki vabatahtlikkuse alusel.

GERLI ROMANOVITŠ
Laupäev, 26.02.2005

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Ida-Virumaa
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale