Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Dilaila Nahkur-Tammiksaar sai prokuröriks pärast esimest ülikoolikursust
Intervjuu Sellel nädalal Viru ringkonnaprokuratuuri juhiks saanud Dilaila Nahkur-Tammiksaar alustas oma karjääri ENSV peaprokuröri asetäitja sekretärina ning möödunud sajandi lõpu pöördelised sündmused tõstsid ta juba pärast esimest ülikoolikursust prokuröriametisse.

Tulite siia prokuratuuri juhtima justiitsministeeriumi ametnikutoolilt, mis annab teie alluvatele põhjust väita, et olete teoreetik, kes prokuratuuri töö praktilisest poolest suurt ei jaga. Mida vastate?

Ega ma nüüd nii teoreetik ka pole. Olin justiitsministeeriumis prokuratuuriseaduse paragrahvi alusel, mis tähendab, et prokuröri võib kaasata justiitsministeeriumisse haldusülesandeid täitma. Enne seda olin 13 aastat Tallinna prokurör kõikvõimalikel ametikohtadel alates riigi peaprokuröri asetäitja sekretärist kuni Tallinna vanemprokuröri kohusetäitjani.

Kriminaalmenetluse reformi tõttu oli justiitsministeeriumisse tarvis just praktikut, kes aitaks sõna sekka öelda.

Ah et teie oletegi nende reformide taga, mille üle nii paljud nurisevad. Olen kuulnud ka prokuratuurist nurinaid, et üks reform tuleb teise otsa ja tööd ei lasta enam üldsegi teha. Millal see reformimine ükskord lõpeb?

Ma arvan, et see ongi nüüd lõppenud. Uus prokuratuuriseadus ja uus kriminaalmenetluse seadustik hakkasid kehtima juba möödunud aastal.

Mis nüüd siis paremaks on läinud? Kas kuritegevus on vähenenud ja kogu aparaat efektiivsemalt tööle hakanud?

Ma arvan, et mul ongi nüüd huvitav vaadata, kuidas see asi rakendunud on, sest nurinat oleme ka meie seal ministeeriumis kuulnud. Aga kui konkreetselt küsisin, et milles probleem, siis mingit kindlat tööd takistavat probleemi ei tuvastatud.

Kui siin Viru ringkonnaprokuratuuris vanemprokuröridega rääkisin, siis kõik tunnistasid, et politsei on tõesti väga hästi tööle hakanud. Nendel on pärast seadusemuudatusi toiminguid vähem, nad töötavad kiiremini. Nüüd on juba probleemiks muutumas see, et prokuröridel on kapid kriminaalasju täis. Tuleb välja selgitada, kas on prokuröride kohti vähe, tööjaotus vale või on probleem lihtsalt hüppelises koormuse kasvus.

Kas jõudsite end kurssi viia, et Viru prokuratuuris on 30 prokurörist ja prokuröri abist 18, ehk üle poole, naised?

See on normaalne suhe, sest kui ma viimati Tallinna prokuratuuris töötasin, oli seal 35 naist ja 3 meest. Meil oli puha naiste kollektiiv.

Aga millest see tuleb, et Eestis kipub prokuratuuris naisi rohkem olema kui mehi, kas mehed kipuvad rohkem advokaatideks minema?

Ülikoolis oli tõepoolest selline tendents, et meie poisid tahtsid rohkem advokatuuri või mujale eraärisse tööle minna.

Praegu me aga ei saa enam rääkida, et prokuratuuris on kehvad palgad. Mu abikaasa on ühes eraadvokaadibüroos jurist ja peaks ütlema, et advokaadibüroos on palju raskem töötada. Seal sõltud ju täiesti kliendi rahakotist.

Aga prokuratuuri palgasüsteemi muutmine oli ka reformi üks osa. Esialgu see ehk prokuröridele ei meeldinud, et ülemus hakkab otsustama, aga nüüd paistab, et ollakse rahul. Kõik tunnistasid ka, et on olemas häid prokuröre ja keskmisi. Ja selleks, et häid hoida, on vaja neile rohkem maksta ning praegune palgasüsteem seda lubab.

Kas hea prokurör on see, kes on rohkem protsesse võitnud?

Hinnangu andjad on põhiliselt ju kohtunikud. Nemad teavad, milline prokurör teksti ainult paberi pealt maha loeb, kes esitab trafaretseid küsimusi. Kindlasti peaks ka politsei oma hinnangu andma ning vahetu ülemus näeb ju ka, kes on usin ja kes ei ole. Tähtis on tulemus, mida kõik ootavad.

Kas teile on tulemus see, kes kui palju inimesi suudab vangi saata?

Ei, tulemus on menetletud kriminaalasjad. Politsei töötab ju üha paremini ja prokuratuuri jaoks on tulemus see, et saaks võimalikult kiiresti kriminaalasi kohtusse saadetud või lõpetatud, kui selleks on alust.

Ma olen olnud Tallinnas ka majandusasjade prokurör ja kaks aastat tagasi oli seal ikka väga nutune, kui üht asja võidi uurida viis aastat ning siis lõpetati kriminaalasi aegumise tõttu. Mis sest, et pankrot oli tahtlikult tekitatud ja raha tuulde lennanud.

Naisi peetakse üldiselt leebemaks sugupooleks. Mis naisprokuröridele meeste ees nende töös eelise annab?

Võib-olla on naised paremad esinejad. Meeste seas olen esinemisoskust harvem kohanud. Ehk on ka see üks põhjus, mis mehi sellest ametist eemale on peletanud.

Aga Viru ringkonnaprokuratuuris on meeste-naiste suhe väga normaalne – kui taas oma Tallinna kogemusest rääkida. Kui ma siin poolteist aastat tagasi toonases Ida-Viru prokuratuuris käisin, tundsin ennast kohe imelikult, kui peaaegu igast kabinetist mees vastu vaatas.

Kui aga Skandinaavia riikidest rääkida, siis seal on ju puha mehed prokurörideks. Ja kui nende delegatsioon käis meil Tallinna prokuratuuris, siis nad küsisid, et kas teil on need kõik siin sekretärid ning olid üllatunud, kui said teada, et hoopis prokurörid.

Olete töötanud riigi peaprokuröri asetäitja sekretärina. Kas sealt tuligi mõte ise kunagi prokuröriks hakata?

Ma olin lõpetanud Tallinna majandustehnikumi ja mind suunati tollasesse ENSV prokuratuuri sekretäriks. Soov prokuröriks saada oli mul aga juba siis, kui ma sekretäriks läksin, sest tehnikumis oli meil õpetajaks Priit Männik, kes oli tol ajal Tallinna Mere rajooni prokurör ja töötab praegu politseiametis. Ta on hästi vahva kuju ning jättis mulle sügava mulje. Minu esimene küsimus talle kooli ajal oli, et kas prokuratuuri naisi võetakse, tema vastas, et ei võeta. Ja kui ma prokuratuuri saabusin, avastasin, et seal on pooled naised. Läksin siis kohe ülikooli kaugõppesse juurat õppima.

Siis aga tuli see putšiaasta, mille ajal prokuratuur inimestest tühjaks jooksis ning oldi fakti ees, et prokuröre ei ole. Siis võeti kõik, kes vähegi pead kandsid ja juurat õppisid, ette. Nii et pärast esimest kursust võeti mindki kohe prokuröriks.

Pärast esimest kursust kohe prokuröriks? Ennekuulmatu!

Tol ajal oli see ka ennekuulmatu. Siiani pole oma elukutse valikut kahetsenud, kuigi toona polnud ma oma valikus sugugi kindel. Sest nõukogude aeg oli ikkagi teistmoodi ning ENSV prokuratuuris olid oma veidrused. Näiteks pidi üks peaprokuröri asetäitja olema Moskvast. Oli ka oma KGB osakond. See oli üsna segane, aga samas põnev aeg. Hästi kuum oli siis see Johannes Hindi teema, pastor Meri tapmine jne. Kui Hirvepargis olid need miitingud, allusime meie ju Moskvale ning pidime kõik kapid kinni pitseerima, kuna vaenlased ründasid ju meid sinimustvalgete lippudega. Läks pool aastat mööda, kui olime juba ise sinimustvalged.

Prokuröri amet on karm ning prokurörist sõltub paljuski inimeste ning nende lähedaste elu ja saatus. Kas teil vahel inimlikult kahju ei ole neist inimestest, keda teie süüdistuse põhjal karmilt karistatakse?

Juhtub ka selliseid asju, kus kohtualune tundub väga sümpaatne. Eks siin ole ka nii, et on inimesed, kes on teelt eksinud, ning on paadunud kurjategijad, kelle puhul vaatad, kuidas saaks talle karmimat karistust küsida.

Aga uus kriminaalmenetluse seadustik teebki asja paindlikumaks. Iga inimest ei pea saatma kohe kohtusse. Mõnele piisab sellest, et ta kutsutakse uurija juurde, ta häbeneb ja nutab seal silmad peast välja. Kõik oleneb muidugi teost.

Aga sellist haledustunnet, et ma midagi valesti teen, küll ei ole, sest lõppude lõpuks on see kohtualune ju ka teistele midagi halba teinud.

Üks kord elus on tulnud küll ette, et oli tõesti sügavalt kahju – tegu oli lastekodulastega. Pärast seda pole ma ühtegi asja võtnud, kus süüdistatavateks on lastekodulapsed, ning ennast alati taandanud. Sellised lapsed lihtsalt on teistmoodi ja teistmoodi kasvatusega.

Need konkreetsed lapsed läksid Tallinnas klassivennale pärast kooli külla. Vaatasid, et laual on Chupa Chupsi kommid, telekamäng, mida lastekodus ei ole, ning varastasid. Nad olid 13aastased äranuditud peadega õnnetud poisid, kes ei saanud vist õieti arugi, et midagi halba tegid. Praegu sellised asjad lõpetatakse, aga 3-4 aastat tagasi läksid kõik kohtusse.

Kas olete kindel, et teie isiklikult ei satu kunagi seadusega pahuksisse?

Ei ole kindel. Kindel olen, et ma midagi tahtlikult ei tee. Igasuguseid asju võib juhtuda. Näiteks kui valin libedal teel vale kiiruse, päike paistab silma, sõidan bussile tagant sisse, mille tagajärjel kaks inimest hukkub, ja olengi vanglas. Garantiid ei saa kunagi anda, et minuga midagi ei juhtu, kuid ma teen kõik endast oleneva selleks, et ei juhtuks.

Miskipärast tundub, et vähemalt osa rahva seas on levinud arvamus, et seadused on liiga leebed, karistused pehmed, kurjategijatel vanglas liiga hea elu jne. Kust jookseb see piir, kus karistused on piisavalt karmid, samas mitte üliinimlikult, ning täidavad oma eesmärki?

Mina ei usu, et tuleb selline aeg, kus kogu rahvas tõstaks käed ja ütleks, et vaat, nüüd on meil kõik karistused õiglased! Ehk näitab see, kui inimesed karistusi liiga leebeks peavad, et elu on ebaturvaline ja siin on ka majanduslikud põhjused. Need, kes hästi elavad, ju ei räägi, et seadused on liiga leebed või karmid. Nemad ütlevad, et kohus teeb oma tööd ja nii nagu kohus otsustab, nii ongi õige.

Küll olen ma aga märganud kohtutes piirkondlikke erinevusi, et ühes kohtus määratakse rangem karistus, kui seda oleks teinud teine kohus. Aga selleks on ministeeriumis loodud kriminaalpoliitika osakond, kes peab seda analüüsima. Aga hakatakse analüüsima ka neid karistuspoliitika mõjusid. Sealt ehk saategi vastuse oma küsimusele, et kust läheb see piir leebe ja range karistuse vahel. Küll aga on mõneti kaootiline karistuste süsteem.

Kui karistusseadustik hakkas 2002. aasta 1. septembrist kehtima, hakati esitama küsimusi, et kust üks või teine karistusmäär on võetud, ja tundub, et suurt analüüsi karistusseadustiku kehtestamisele ei eelnenud. Võtame kas või karistused narkootikumidega seotud kuritegude eest. Päev enne karistusseadustikku pandi inimene 8 aastaks vangi, sest sanktsioon oli 5-8 aastat, kuid karistusseadustik ütles, et kuni ühe aasta pikkune vangistus. Eelmisel aastal sai need karistused normaalseks tõstetud, sest tegemist on ju kuriteoga, millel on väga rasked tagajärjed.

Te olete kuritegevuse vaenlane ja puutute pidevalt kokku tegelastega, kellega normaalne inimene ei tahaks kunagi tegemist teha. Kas te enda ja oma lähedaste pärast hirmu pole tundnud?

Ei ole sellist tunnet olnud, keegi pole ka ähvardanud. Niipalju kui mina kuritegelikku maailma tean, siis on prokurörid, kohtunikud ja uurijad need, kellest kurjategijad eemale hoiavad. Nad teavad väga hästi, kes kus elab ja millega sõidab. Kuid neil on mingi oma aukoodeks, et neid õiguskaitsetöötajaid, kes ausalt oma tööd teevad, nemad ei puudu.

ERIK KALDA
Laupäev, 5.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale