Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Politsei pressikolmik – koolist infojagajaks
Isikulugu Ida politseiprefektuuri kolm pressiesindajat – Kristina Kostina, Helen Vares ja Kairit Prits, kelle igapäevatööks on liiklusõnnetuste, varguste ja mõrvade kommenteerimine, informatsiooni jagamine ja päringutele vastamine, on kõik sattunud politseisse koolist. Kristina ja Helen klassi eest – mõlemad pidasid õpetajaametit – ning Kairit teiselt poolt – koolipingist ehk küll ülikoolist, kus ta õppis avalikke suhteid ja teabekorraldust.

Ida politseiprefektuuri kõige staažikam on Kristina Kostina, kes alustas pressiga suhtlemist juba sel ajal, kui selleks eraldi talitust ei olnud. Toona oli tavaline, et lisaülesandena pressiga suhtlemise kohustuse saanud Kristina, kelle põhitöö oli personaliosakonnas, ajakirjanikele teatas, et kui tal on aega, siis ta vastab nende päringutele, kui aga ei ole, siis ei vasta.

Pärast prefektuuride liitmist sai Kristinast pressibüroo juhataja ja tööle võeti Helen Vares. Kui Kristina kohustuseks on teha meediamonitooringut, koguda andmeid selle kohta, kui palju Ida politseiprefektuurist juttu on olnud, ja pressitööd analüüsida, siis Helen on see, kes meediakanalitega suhtleb ja päringutele vastab. Kui tööhulk üle pea hakkab kasvama, tuleb Kristina talle appi, samuti viimasena pressiosakonnaga liitunud Kairit Prits, kelle põhiülesandeks on siseinfo jagamine, kohaliku intraneti haldamine ja politsei koduleheküljele värske info lisamine.

Esimene päev tõi pisarad

Heleni, kellel on pressiesindaja karjääri aasta jagu, mustaks päevaks on neljapäev. Kui tavaliselt on kõige pingelisem tööpäev esmaspäev, mil tuleb aru anda pika nädalavahetuse sündmustest, siis teiseks töörohkeks päevaks on tema meelest neljapäev. Võib-olla on selles väike osa ka ebausul – tema esimene tõeline katsumus uues ametis oli just neljapäev, kui Kristina oli nõupidamisel ja kõik meediakanalid temalt äkki ühe bussiõnnetuse kohta infot nõutama hakkasid. Esimese ropsuga läks välja vale informatsioon, mida pärast parandada tuli. "Mäletan seda pilti siiani. Kui mina kohale jõudsin, oli Helenil pea käte vahel, silmad pisarais, salvrätikuhunnik kõrval ning ta kurtis, et on tervele Eestile valetanud," meenutab Kristina.

Sellest korrast õppis Helen ära tõe, et parem on info edastamisega oodata, siis tuleb see täpsem. Ja samas ootab ta ka ajakirjanikelt viivitustesse mõistvat suhtumist.

Ka Kairit mäletab oma esimese nädala õudusi. Seis Heleniga sarnane: vastata tuli 15 küsimusega päringule ja majas tundis ta selleks ajaks nägupidi ainult kaht inimest – Kristinat, kes oli järjekordsel nõupidamisel, ja prefekti.

Koera asemel otsiti hunti

Lustakaid lugusid on kolmikul tööst pajatada küll ja küll. Nii näiteks läks selle aasta alguses ühel Rakvere jahimehel kaduma koer, keda siis politsei otsis. Lõpuks otsustati pilt kadunud kutsast ajalehte saata, et ehk on keegi koera näinud. Politseiametnik saatis Helenile pildi, too saatis selle edasi ajalehele. Järgmisel päeval helistas toimetusse nördinud koeraomanik ning ütles, et see pole küll tema koer, see ju sulaselge võsavillem. Hiljem selgus, et politseinikul, kes pildi Helenile saatis, oli arvutis ühe nime all kaks pilti – üks kadunud koerast ja teine hundist. Nii siis ajalehe kaudu hunti otsitigi. Ja üsna tulutult – mitte keegi ei tunnistanud, et ta just selle näoga metsakutsut kohanud oleks.

Naljakaid apsakaid on olnud teisigi. Nii sattus Põhjaranniku politsei erilehte, kus konstaableid tutvustati, kahe venna isikuandmeid tutvustama üks ja sama pilt. "Vennad nad küll on, aga kaksikud mitte," muigab Helen. See oli küll toimetuse, mitte pressiesindajate viga. Nalja sellest oli palju. "Komissar küsis, et kas otsustasime nad kuulsaks teha," meenutab Kristina.

Lisaks naljakatele apsakatele on ka naljakaid küsimusi, näiteks tahab üks ajakirjanik regulaarselt teada, kas on olnud loomade söömise juhtumeid. "Helistab kord nädalas ja küsib, kas keegi on looma söönud. Kairit ükskord vastas, et jah, tema on – eelmisel päeval sõi seapraadi," muigab Helen.

GERLI ROMANOVITŠ
Laupäev, 5.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Isikulugu
· Eesti


Enim loetud teemast Isikulugu:
Marko Kaldur kirjutas kontoriinimestele reisiraamatu



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale