Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Luise Väli – kohusetundlik naisterahvas Lible ametis
Isikulugu Kes Jõhvi linnas Mihkli kiriku kellasid kuuleb, ei tarvitse sugugi teada, et neid hirmraskeid pronksist asjandusi kiigutab naine. Lisaks veel selline filosoofi moodi.

"Kui Oru turbakombinaat läks pankrotti ja suleti, jäin tööta," räägib Luise Väli, "pärast seda haarasin kinni igast juhuslikust otsast ja pakkumisest, sest elada on ju vaja. Aga siis saabus äkki täielik vaakum: järsku ei olnud enam ühtegi tööd ega pakkumist. Nii sattusingi oma hädas täiesti spontaanse mõtte ajel Jõhvi kiriku juurde." Esmalt kosteti Luise tööküsimisele, et vakantsi ei ole, aga siis meenus kirikuõpetaja Kaldurile, et peagi lahkub ametist senine kellalööja. "Töö ei ole küll eriti naiselik, aga te saate hakkama, ütles pastor mulle," meenutab Luise ning naerab, et esimesed, kes talle tema uue ametiga seoses meenusid, olid Lible Palamuselt ja Quasimodo Pariisi Jumalaema kirikust.

Filosoofist kellalööja

Luise oli kellamehena Jõhvi koguduse palgalehel poolteist aastat kuni pensioniea saabumiseni 1999. aastal. "Pärast pensionile jäämist olen löönud kella tasuta. See on missioon," kinnitab Luise, "nii saab ju ka Jumalat teenida."

Küsimusele, kui kaua ta ennast ristiinimeseks on pidanud, naine täpselt vastata ei oska: "Ma ei usu, et keegi päriselt ateist on. Kui ma varem ka ei olnud kristlane, siis kristlaste ja kiriku suhtes tolerantne olen ma küll alati olnud. Ka okupatsiooniajal."

"Varem olin terve elu turbakombinaadi turbatööline," ütleb Luise ning tema hääles on tunda mõningast bravuuri ja uhkustki, "töö oli primitiivne ja füüsiline. Ka ebasanitaarne ja must. Aga väga huvitav töö oli ja mulle meeldis – kui saaksin nooreks tagasi, oleksin jälle turbatööline!"

Luisele meeldib raamatuid lugeda: "Jah, see on mu hobi olnud. Aga ega ma selle pärast kellestki targem ole! Olen alati kategooriliselt eitanud seda, et keegi on kellestki targem. Olen täheldanud, et kõik inimesed on äärmiselt huvitavad ja omamoodi targad. Mõnikord kuuled tõdede tõde selle käest, kellelt seda kõige vähem ootad. Mõni lihtne inimene võib öelda sellise lausepärli, et see saab lausa kreedoks!"

Kui Jõhvi Mihkli kiriku juures on kaks inimest, kellel kindlasti on kõige kohta oma arvamus, siis üks neist on kirikuõpetaja – teda kohustab selleks ka amet – ja teine kellamees Luise.

Karupoisist mustlaseideks

Luise ei ole kogu oma vaba aja ainult ninapidi raamatuis, vaid osaleb ka kohaliku harrastusliku draamaringi töös. Viimati sai tema osatäitmist hinnata vabaõhuetendusel "Jõhvi legend", kus ta pidi kehastuma mustlasvanamooriks. "Vaat see oli väga huvitav roll," naerab naine, "huvitav ja raske. Keeruline on teisest rassist inimest mängida. See, et minulgi on mustad juuksed ja tumedad silmad, ei tee mind ju veel mustlaseks!"

"Minu ampluaa ongi tavaliselt selline: teenijatüdruk, kes korraks hõikab lava peal midagi ja siis kõnnib, ämber käes, minema, aga ka sellised osad rahuldavad mind," on Luise vähenõudlik.

Mis paneb enam mitte esimeses nooruses naisterahva laval kepsutama? "Eneseteostus loomulikult! Ja veel: näitlemise puhul on haruldane võimalus minna reaalsusest välja teise reaalsusesse. Sa oled teises miljöös täiesti teise inimesena," leiab Luise.

Ka lavastaaž on Luisel märkimisväärne: "Esimest korda pääsesin lavale kümnesena. Eks ma siis mingi hunt, rebane või karu olin – enam täpselt ei mäleta."

Tsaari armunud

Rääkides oma lapsepõlvest, ütleb Luise, et ta oli lapsena "tuulest viidud" ja et mingeid kõrgeid ideaale pole ta ka kunagi jahtinud. "Ma olen lihtne inimene. Mu ambitsioonid on samuti lihtsad. Olen realist ning tavaliselt rahul sellega, mis mul on, ja sellega, kus ma olen," jätkab Luise enda tutvustamist. "Ma ei hakkagi kõrgemale pürgima, kui mu tiivad kannavad, ning teostan ennast oma võimaluste piires."

Siiski küünivad ennast lihtsaks naisterahvaks tituleeriva naise huvid lausa kroonitud peadeni: "Minu lemmik raamatusari on see, kus ilmuvad raamatud kuningatest. Praegu jahin raamatukogust raamatut Marie-Antoinette`ist."

Luise lausa härdub, kõneldes oma lemmikvalitsejatest Napoleon Bonaparte´ist ja Nikolai IIst: "Nikolai on mu kirglik arm! Ta oli tagasihoidlik, sarmikas... Isevalitsejana muidugi väga nõrk – tsarism üldse oli selleks ajaks oma aja ära elanud. Ja tema surm... Surm võib inimest ju ka kaunistada."

Kui Jõhvi Mihkli kirikus toimub jumalateenistus või mõni eratalitus, on Luise alati kohal oma kellalööjakohust täitmas: "See on minu esmane ülesanne! See ei loe, et olen vabatahtlik: kui olen selle kohustuse endale võtnud, siis ma ka vastutan. Ma ei ole kunagi oma tööpostile hilinenud! Kui ma enam ei saa seda kohustust täita – tervise pärast, või paljugi, mis võib juhtuda –, siis ma tulen ja teatan, et ma ei saa enam kella lüüa."

TEET KORSTEN
Laupäev, 5.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Isikulugu
· Jõhvi linn


Enim loetud teemast Isikulugu:
Marko Kaldur kirjutas kontoriinimestele reisiraamatu



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale