Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Mehed: naistepäev on meeldiv kohustus
Ajalugu Kuigi 8. märts pole enam ammu riigipüha, tähistab rahvas seda endiselt, kuigi võib-olla mitte nii suurejooneliselt kui varem. Idavirulased meenutavad, kuidas peeti naistepäeva töökollektiivides aastate eest.

Südamlik püha

Põlevkivikeemiakombinaadi kunstnik-kujundaja Svetlana Petrova on praegu vanaduspensionil. Ta meenutab meelsasti, kuidas kõik nende kollektiivi daamid 8. märtsil meeste tähelepanu nautisid. Juhtus nii, et põlevkivikeemiakombinaadis, nagu ka kommunaalettevõtete kombinaadis, kus ta töötas, oli mehi naistest märksa rohkem.

„Need on sellised soojad mälestused,“ sõnab Svetlana. „Mehed kinkisid meile kindlasti lilli, mida tookord polnudki nii kerge hankida. Õrnad tulbid ja nartsissid olid kevade eel kallis kingitus, sest nende hankimiseks tuli kusagile sõita ning varem kokkuleppele jõuda. Alpikannid potis või lõikelilledena olid kättesaadavamad. Mulle tundus tookord, et need on tõeliselt vaimustavad. Ma isegi joonistasin neid, ja praegugi, kui ma neid vähenõudlikke lilli näen, läheb süda soojaks.“

Svetlana arvates olid sellel esimesel kevadisel pühal kõige olulisemal kohal lihtsad inimlikud tunded, seepärast see püha rahvale meeldiski. Ta meenutab, et nende kollektiivis algas naistepäev piduliku kogunemisega, kuhu tulid kõik vahetusest vabad inimesed. Parematele naistöölistele jagati tunnustust, seejärel toimus kontsert, tavaliselt esinesid oma isetegevuslased. Svetlanale on eriti meelde jäänud meeskolleegide esitatud „Väikeste luikede tants“.

„Meeste silmist oli näha, et pühade-eelsed toimetused ja õnnitlemine pakuvad neile endilegi rõõmu,“ jutustab Svetlana. „Pärast kogunemist mindi laiali ja pidupäev jätkus kitsamas ringis: ülemused isekeskis, tsehhide töötajad oma seltskonnas. Kindlasti kaeti laud ja öeldi sooje sõnu. Iga naine püüdis pidulikult riidesse panna ja juuksed soengusse seada. Tundub, et tookord polnudki vist niivõrd tähtis püha ise, kui selle ootus ja üllatuste ootamine.“

Naistekollektiivis eriti ei pidutsetud

Õmblusvabriku Virulane Ahtme tsehhi juhataja Tatjana Sautner ütleb, et nende kollektiivis on 8. märtsi alati tähistatud ja tehakse seda ka praegu.

„214 töötajast on meil ainult kümme mehed ja seepärast tuleb naistel tavaliselt ise endale tähelepanu pöörata,“ naljatab ta. „Siiski tähistame seda päeva. Ja kuigi see on tavaline tööpäev, on ikkagi peomeeleolu tunda – kõik tulevad tööle pidulikumate ja kevadisemate riietega. Midagi suurejoonelist ei toimu: õnnitleme üksteist, pausi ajal on magus üllatus, näiteks maitsev kook. Naised ootavad alati seda päeva, võib-olla seepärast, et see seostub neil kevade tuleku ja muutustega.“

On valmis laulma ja luuletusi lugema

Jõhvi ametikooli direktor Arthur Seppern väidab, et nii kaua, kui end mäletab, on ta seda pidupäeva armastanud.

„Sompa koolis, kus ma õppisin, tegime kingitusi ja valmistasime ette näidendi,“ meenutab ta. „Linnavalitsuses, kus ma kultuuriosakonnas töötasin, tähistati samuti alati 8. märtsi. Daamidele kingiti kindlasti lilli ja tehti väikesi kingitusi – tassikesi, meeneid. Mõtlesime välja originaalseid õnnitlusi, näiteks laulsid mehed kooris midagi naljakat. Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin ma ise värsse, mida ma siiani daamidele 8. märtsil esitan, ning neile need meeldivad. Räägitakse, et see olevat väljamõeldud püha ja mehed ei talu seda, kuid mina isiklikult pole ühtki sellist inimest kohanud.“

Sepperni sõnul on ka ametikoolis 8. märts au sees ning tänavugi on kollektiivi naispoolele meeldiv üllatus ette valmistatud.

Võimalus armastust avaldada

Kunstnik, praegu Ahtme kunstide kooli kunstiosakonda juhatav Aleksandr Dikušenko meenutab soojusega aegu, mil 8. märtsil peeti parimaks kingituseks omavalmistatud asjakesi ning ta meisterdas riiuleid ja tikkis linikuid.

„On nii läinud, et kõikides kollektiivides, kus ma olen töötanud, on mind ümbritsenud enamasti naised,“ ütleb ta. „Erandiks on ajateenimine mereväes. Vaatamata sellele, et meestel on olnud palju sekeldamist – kunagi oli isegi lilli keeruline osta –, oli see meeldiv kohustus. Naised tulid tööle silmipimestavalt kaunitena ning püüdsime alateadlikult nende soove aimata ja täita. Kahjuks on inimese loomus selline, et mõnikord häbeneme öelda tavalisi, kuid nii vajalikke sõnu. Naistepäeval on aga võimalus neid lausuda ja isegi armastust avaldada.“

IRINA KIVISELG
Laupäev, 5.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Ajalugu


Enim loetud teemast Ajalugu:
Kuremäelt leiti Kalevipoja süda



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale