Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Sotsiaalabi saamine on paljudele eluviis
Sotsiaal „Ma pole loll, las lollid teevad tööd.“ See filosoofiline tõdemus kuulub inimesele, kellele sotsiaalabi saamine on palju aastaid olnud nii isiklik äriplaan kui ka eluviis.

Töötul on võimalus sotsiaaltoetust saada. Selleks piisab, kui üks kord kuus end tööhõiveametis ära märkimas käia ja öelda, et mingit tööd pole seni leidnud.

Pole töötamisest huvitatud

Tööhõiveameti konsultant Svetlana Zaitseva ütleb, et sotsiaalabi saamine ei sunni inimest pingutama. On üks kategooria inimesi, kes püüavad igasuguseid nippe abiks võttes isegi erialasest tööst keelduda.

Näiteks tuleb inimene end tööhõiveametisse ära märkima. Talle pakutakse erialast tööd. Ta on asjade sellisest käigust ülimalt hämmeldunud ning leiab põhjuse sellest keeldumiseks. Näiteks pakutakse tööd autojuhile. Too aga ütleb, et tema juhiluba on aegunud, või mõtleb mõne muu põhjuse välja.

Leidub selliseidki, kes takso või uhke autoga tööhõiveametisse end ära märkima tulevad. On selge, et neil on mingisugune sissetulek olemas ja rahaprobleemi neil pole, kuid miks keelduda abirahast, kui seadus selleks võimaluse annab?

Leidlikkust jätkub

Kohtla-Järve Põhja mikrorajoonis on ühiselamu. Sellesse asustati ümber lammutatud majade elanikud, kellest enamikul olid suured kommunaalteenuste võlad. „Koos inimestega asus sinna ümber ka mentaliteet,“ arvab ühiselamu komandant Niina Elsinen, kelle sõnul on ühiselamu 120 elanikust umbes 80 protsenti sotsiaalabi saajad.

Seal ei ela prügikastikollid, inimesed pole nii põhja langenud. Nad on juriidiliselt väga targad ning teavad suurepäraselt, kust ja mida nad võivad saada ning mis neile on ette nähtud. Sotsiaalhoolekandekeskuse juhi Arne Berendseni sõnul saab praegu Kohtla-Järvel sotsiaalabi umbes 1650 inimest, kelle kommunaalmaksed hüvitatakse.

Kuid osal sotsiaalabi saajatest jätkub nutikust riigi- või linnakaukast endale veel veidi lisaks näpistada. Näiteks teab ühiselamuasukas Mihhail, et tegelikult elavad paljud seal peredega, kuigi ametlikult on tegemist üksikute inimestega, kellele on tuba antud.

See on neile isegi kasulik, sest tühja toa eest tasub niikuinii maksumaksja, eri tubadesse sissekirjutatuna saab inimene aga veel 150 krooni toetust lisaks.

Nii tuleb inimese kohta kokku 750 krooni. Mitte kaugeltki igas peres, kus mõlemad abikaasad töötavad, ei jää pärast kommunaalteenuste eest tasumist 1500 krooni järele. Peale selle tuuakse komandandi sõnul ühiselamu elanikele tihti humanitaarabi ja toitu.

Õhtusel ajal seisab Kohtla-Järvel Säästumarketi juures hulk inimesi, kes ootavad, millal tuuakse välja toidukaubad, mille realiseerimistähtaeg on läbi. Need kaubad prügikonteinerisse tavaliselt ei jõua. Kuidas aga inimesed teada saavad, millal järjekordne partii prügikonteinerisse rändab? Igal inimesel ei jätku nutti müügisaalis ringi käia ja tähele panna, millal ühe või teise kauba müügiaeg läbi saab. Järgmisel päeval rändavad kauplusest välja pungil kotid täiesti söömiskõlbliku toiduga.

Eluviisi on raske muuta

Arne Berendsen ütleb, et paljud inimesed on sellise eluviisiga harjunud. „Juba on suureks saanud põlvkond, kes pole ühel või teisel põhjusel tööd leidnud, ning kõik nad on riigi kaelas. Mõned neist ei tee ise mingeid jõupingutusi, et oma elu muuta. Nad räägivad vaid rahulolematult sellest, et rahalist abi neile tuleks suurendada.“

Samal ajal elavad nende kõrval inimesed, kes ei kujuta ettegi, kuidas saab toetust palumas käia. Nendele on see alandav ja nad hoiavad tööst kinni isegi siis, kui nad selle eest miinimumpalka saavad. Kõige raskematel aegadel, töö kaotanuna, on neil vaid üks soov – leida tööd – ning neil on häbi sellepärast, et nad ei suuda ise hakkama saada.

Miinimumpalga eest müüjana töötav Jelena ütleb: „Ma ei taha tööbörsile end alandama minna.“ Sama suurt palka saav Natalja lisab: „Kui on olemas mingigi töö, siis suudame ise endaga hakkama saada.“ Ja nad saavadki.

Arne Berendseni arvates on miinimumpalga ja sotsiaaltoetuse vahe liiga väike ning see ei stimuleeri inimesi tööd otsima.

Ühest küljest on töötu abiraha imeväike, kui võrrelda seda summaga, mida töötud läänes saavad. Suur kunst on selle rahaga ära elada. Paljud inimesed näitavad sellises olukorras üles niisugust leidlikkust ja loomingulisust, et jääb üle ainult imestada, miks nad oma tööga endale elatist ei teeni.

Kahjuks toetab sotsiaalsüsteem rohkem neid, kes töötada ei soovi, ning väga vähe toetatakse aktiivseid inimesi, kellele on auasi kõikidest raskustest hoolimata ise hakkama saada.

TATJANA LEPPIK
Neljapäev, 10.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Sotsiaal


Enim loetud teemast Sotsiaal:
Noored kehtestavad Kurtna noortekeskuses ise reegleid



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale