Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Andra Veidemann: üksildustunne võib enesetapuni viia samamoodi nagu tühi kõht
Intervjuu Ühiskondliku leppe sihtasutus püüab kasutada võimalikult paljude inimeste loovust, et leida lahendused Eesti riigi säilimise võtmeküsimustele. Vajadus õlg õla tunde järele kasvab ühiskonnas tundidega, usub sihtasutuse juhatuse esinaine Andra Veidemann.

Korraldate praegu kõigis Eesti maakondades ümarlauda "Kallis laps", et kaasata eri osapooli laste probleemide lahendamisse. 2003. aasta sügisel sõlmitud ühiskondlik lepe ongi väga lapse- ja perekeskne. Miks?

Kui vaatame taasiseseisvumise algusest peale, millist rolli on laste ja perede problemaatika mänginud poliitilises retoorikas, siis see on tegelikult kogu aeg esikohal olnud, peaaegu kõikide erakondade puhul.

Lugesin hiljuti 1988. aastal toimunud loominguliste liitude pleenumi materjale. Juba seal ütles Lennart Meri, et ei ole tähtsamat probleemi kui Eesti laps ja noor pere. Ja ta ütles, et ideaalne variant oleks see, et kui noorpaar abiellub, saab ta korteriorderi. Muidugi, see oli unistuste aeg ja kõik unistused ei realiseeru kunagi, aga meie peame nüüd küsima, kas me oleme nende 17 aasta jooksul teinud kõik selle nimel, et need unistused oleksid ligilähedaseltki teoks saanud.

Kas siis oleme?

Mulle tundub, et oleme kaotanud palju sellest ühisest tundest ja vaimust, et meil on terve rida asju ühiselt ajada. Ja mis asi on see eesti asi? Sel ajal kui me end vabaks laulsime, teadsime, et vabadus on meie ühine asi. Kui me vabaks saime, siis korraga tundus, et meil ei olegi enam neid ühiseid asju. Igaüks ajab oma rida. Individualism ei ole ainult Eesti probleem. Seda on kultiveerinud 20. sajand nii oma majanduspoliitika kui ka postmodernistlike seisukohtadega kunstis ja kirjanduses.

Ja ometigi on nüüd jõutud ringiga tagasi sinna, et üha rohkem kasutatakse ka rahvusvahelises kirjanduses mõistet, et tuleb leida kokkuleppeid teatud gruppide sees. Selleks, et üle saada seisakust, kuhu vabaturumajanduslik ja postmodernistlik areng on jõudnud. Järelikult me teeme õiget asja. Me peame endale esitama küsimused, mis meie väikese ühiskonna säilimise seisukohalt on võtmeküsimused: need on lapsed, noored pered, tervishoid ja haridus. Ja kõikide nende probleemidega ühiskondliku leppe protsess praegu tegeleb.

Püüame sellesse mõttetegevusse kaasata võimalikult palju inimesi üle kogu Eesti. See ongi tegelikult kogu selle protsessi mõte, et üritame ära kasutada loovuse, mis Eesti rahva hulgas olemas on. Meie kogemus näitab, et loovat mõtlemist, oskust probleemidele lahendusi leida ja muidugi ka õigeid küsimusi esitada on tegelikult palju rohkem kui ainult teatud seltskonna hulgas, kes on seatud neile küsimustele vastuseid otsima, ja seda tuleb ära kasutada. Järgmisena tahame teha ümarlauad tervise ja tervishoiu küsimustes, täpselt samamoodi kõikides maakondades.

Tundub, et vähemalt üks probleem on kõikjal üks – rahapuudus.

Igal pool on siiski oma eripärad. Tallinnas on perearstindusega väga suured probleemid, aga need on hoopis teistsugused kui näiteks Piirissaarel. Sain Piirissaare vallavanemalt hiljuti kirja, et tervishoiufoorum on küll ilus ja kena, aga Piirissaarel ei ole ühtegi inimest, kes võiks vanainimestele süsti teha ja esmaabi anda. Saatsin kirja koopia sotsiaalministrile ettepanekuga, et kui Piirissaare vald on nõus poole õepalgast kinni maksma – nii kirjutas vallavanem –, siis peaks riik leidma ülejäänud summa. Sest kui lähim arstiabikoht Piirissaare valla elanikele on Tartu, siis on tegemist selge ebavõrdsusega.

Aga samal ajal oleme väga õnnelikud, et Piirissaarel elavad inimesed ja et selle Peipsi järve väikese saare kultuur on olemas. Et see edasi püsiks, peame selle heaks kõik midagi tegema. See ongi tegelikult ühiskondliku leppe protsessi kõige tähtsam sisu. Seda võib nimetada ilusate sõnadega, et see on sotsiaalne dialoog, sotsiaalse kaasatuse suurendamine ühiskonnas, sotsiaalse tõrjutuse vähendamine, aga see on ka uuesti nende prioriteetide sõnastamine, mis on meile kõigile olulised, olenemata sellest, kas me oleme noored või vanad, eestlased või venelased. Need ühised väärtused on tegelikult olemas, leiame nad vaid uuesti üles ja teadvustame enesele.

Ümarlaual "Kallis laps" nentisite, et samal ajal kui räägime vajadusest suurema solidaarsuse järele, langeb vastutus lapse hea käekäigu eest järjest rohkem vanemate õlgadele ning järjest vähem tahab sellest osa võtta riik. Professor Ene-Margit Tiit on teinud arvestusi, mille kohaselt majanduslikult vähemkindlustatud peredel kulub lapse täisealiseks kasvatamisele keskmiselt 350 000 krooni, jõukamatel 670 000 krooni. Kuidas peaksid teie hinnangul jagunema lapse kasvatamise kulud lastevanemate, kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel, et ka vaesematest peredest pärit lastele avaneksid varakamate eakaaslastega võrdsemad arenguvõimalused?

Riigi ja kohaliku omavalitsuse osa lapse kasvatamise kuludes võiks ilmtingimata suurem olla. Just tänu sellele, et perekond ise ei ole enam nii tugev kui kas või mõnikümmend aastat tagasi. Sest tegelikult algas traditsioonilise perekonna lagunemine Eestis palju varem kui taasiseseisvumisega – see oli selge suund juba nõukogude ajal. Eesti naised on keskmiselt olnud palju haritumad ning seetõttu on ka nende ootused karjääri ja muu suhtes olnud palju kõrgemad kui tolleaegse Nõukogude Liidu teistes vabariikides.

Nii et selles mõttes peame praegu arvestama, et pered ei suuda olla nii suur tugi lastele, nagu nad võiksid olla, ja siin on mitu võimalust: kas me hakkame kuidagi eriliselt toetama peret kui institutsiooni või kui arvame, et me ei saa täiskasvanud inimestele mingisuguseid mudeleid peale suruda, siis peame erilise hoole alla võtma lapsed, sest neil tegelikult mingisuguseid valikuid ei ole – nad sünnivad just sinna peresse, kuhu nad sünnivad. Ning kohalik omavalitsus ja riik peavad tagama selle, et ka lapsel oleksid valikuvõimalused olemas nagu täiskasvanud inimesel.

Eesti lastega perede toimetulekut on aastaid uuritud, olete sellega ka ise rahvastikuministrina tegelenud. Millise hinnangu te praegu perede toimetulekule annate?

See on regionaalselt väga varieeruv. On neid, kellel läheb väga hästi, ja neid, kellel läheb lubamatult halvasti. Aga keskmine, ma arvan, üle kolme miinuse praegu siiski veel ei küüni. Ja põhjus on just selles, et traditsiooniline perekond on meil nagu ka kogu maailmas institutsioonina lagunemas. Järjest rohkem on üksikvanemaid. Ja kui me vaatame uurimusi, siis pole midagi teha: kõige õnnelikumad täiskasvanud tulevad nendest peredest, kus on nii isa kui ema ning kusagil taustal veel ka vanaemad-vanaisad. Need lapsed on eluks kõige paremini valmis.

Kui nüüd on läinud teisiti, siis alustame sellest, et ükski laps ei ole selles süüdi. Ühiskonnas, kus on nii suured demograafilised probleemid, peab iga laps olema meile oluline ja kallis. Selles mõttes on iga laps erivajadustega. Teatud rikaste perede üksikute laste probleemid on täiesti võrreldavad tänavalaste omadega. Valu on mõlemal väga suur, kuigi põhjused täiesti erisugused. Aga üksildustunne, eraldatus, armastuse ja tähelepanu puudumine võivad täpselt samamoodi viia enesetapuni nagu tühi kõht ja see, et sul ei ole kusagil magada. Nii et püüaks kokku leppida selles, et kui need lapsed on meile tähtsad, siis me kõik nendega tõesti ka tegeleme.

Ühiskondlik lepe on seadnud eesmärgiks elatustaseme vähemalt kahekordse tõusu aastaks 2015. Kas selle saavutamiseks on juba retsept olemas?

Need arvutused on tehtud Eesti tuleviku-uuringute instituudis, nii et selle saavutamine ei ole utoopiline, kuid eeldab teatud kokkuleppeid ühiskonnas. Nii et tähtsad on ikkagi koostöö ja eri huvigruppide huvide arvestamine. Kindlasti on ärisektoril selles palju positiivsem roll, kui see on teinekord Eesti ühiskonnas kõlapinda leidnud: teatud grupile Eesti inimestest on kõik ärimehed kaabakad ja vargad, ühesõnaga niisugune seltskond, kellega üleüldse ei tahaks tänaval kokku puutuda. Ja ka vastupidi: on ärimehi, kes ütlevad, et mis minul on vaese inimesega rääkida. Tähendab, me peame kõigepealt sellest üle saama ja kuulama üksteist, sest see kultuur ja ühiskond, milles me toimime, on meil üks.

Kas see õlg õla tunne pole mitte Eesti ühiskonnas lootusetult kaotsi läinud, mistõttu on mingeid kestvamaid kokkuleppeid keeruline saavutada?

Seda on vähe, aga ma ütleksin nõnda, et tunne, et mul seda ei ole, aga oleks väga vaja, kasvab tundidega.

Miks peaksid hästi hakkama saavad inimesed olema huvitatud solidaarsusest nendega, kellel nii hästi ei lähe?

See on muide üks paradoks, mille vastu on huvi tundnud ka majandusteadlased. Me kõik teame väga hästi Milton Friedmani teooriaid, sest Eesti on olnud väga avatud vabaturumajanduslik maa. Aga 1980. aastate lõpus sai India päritolu Inglise majandusteadlane Senn samuti Nobeli preemia laureaadiks ja tema on Friedmanist väga erinevatel seisukohtadel.

Senn viitab tegelikult sellelesamale paradoksile, et nii hämmastav kui see ka pole, on erinevalt Friedmani teooriast maailmas tegelikult väga palju rikkaid inimesi, kes osalevad aktiivselt vaesuse vastu võitlemises. Mitte sellepärast, et neil king kusagilt pigistaks või et nad kardaksid homse päeva ja oma julgeoleku pärast, vaid sellepärast, et nad leiavad, et vaesus on vale. See nagu ei käi kokku majandusseadustega ja ometigi on see seaduspärasus, mis eksisteerib. Selle uurimisega peabki tegelikult praegu tegelema ja seda tuleks uurida ka Eestis.

SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 12.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale