Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Sõda sõnade pärast
Kommentaar ELA TOMSON,
riigikogu liige (Res Publica)

Möödunud laupäeva õhtul olin Taanis külaliseks kahe lugupeetud õppejõu – filoloogi ja ajaloolase Bente ja Karsten Thorborgi kodus. Rääkisime maast ja ilmast, hariduskorraldusest, sotsiaal- ja immigratsiooniprobleemidest ning paljust muust. Nad tundsid elavat huvi Eesti arengu vastu. Ja – usute või mitte – nende esimene ning kõige olulisem küsimus mulle oli: kuidas te suudate Eestis korruptsiooniga võidelda?

Seda küsimust esitades polnud neil loomulikult aimu, milline torm selle probleemi ümber Eestis just tõusnud oli. Enesestmõistetavalt kuulasin ma sel õhtul huviga, kuidas ja kui pika aja jooksul Taanis ja naabermaal Rootsis on õnnestunud korruptsioonijuhtumeid avastada ning ühiskonda selle salakavala tegutsemisviisi vastu häälestada.

Sisule ei pöörata tähelepanu

Meie oleme neil päevil poliitilises kes-keda-kähmluses jõudnud olukorda, kus asja sisu on peaaegu täielikult kõrvale jäänud. Demagoogia õitseb, valede ees risti ette ei lööda ja soovi astuda vastu korruptsioonile nimetatakse ohuks Eesti demokraatiale. Pidagem hetkeks kinni ja mõelgem normaalse inimese viisil: kas mitte just korruptsioon ei kujuta endast suurimat ohtu demokraatiale? Kui kogu maailm on sellest aru saanud, siis oleks meilgi aeg.

Euroopa Nõukogu juures tegutseb korruptsioonivastase võitluse töögrupp GRECO, OECD (majandusliku arengu ja koostöö organisatsioon) on loonud korruptsioonivastase komitee ja Transparency International on rahvusvaheliselt tunnustatud korruptsiooniga võitlemise ühing. Kõik eelnimetatud organisatsioonid kasutavad riikidele hinnangu andmisel ühe olulise näitajana menetletud korruptsioonijuhtumite arvu.

Tõenäoliselt ei söanda ükski tormi tõstnud poliitiline erakond korruptsiooniilminguid Eestis õigustada, vähemasti sõnades mitte. Ometi ärritas, et Res Publica justiitsminister asjaga tõsiselt tegelema hakkas. Ken-Marti Vaheri vastu leiti kaks sõnarelva: mõõdikud ja kvoodid.

Papagoid Toompeal

Minister, riigi peaprokurör Norman Aas ja justiitsministeeriumi kantsler Jüri Pihl on viimaste päevade meedias töökavasid põhjalikult selgitanud. Raadio, lehtede ja Interneti-portaalide küsitlustes ütleb rahvas ülekaalukalt „jah” vajadusele korruptsiooni-ilmingutele tõsiselt vastu astuda. Aga Toompeal korratakse papagoidena sõnu "mõõdikud" ja "kvoodid", kogutakse allkirju umbusalduseks, pannakse erutusest säravate silmadega ja üksteist kahtlustavalt uurides aina uusi võimuliitude variante kokku. Üks Kuku raadio reporter kinnitas riigikogu elust kõnelevas saates koguni, et mõned poliitikud ja ajakirjanikud on õige õnnelikud – jälle kord on võimalik action´is osaleda!

Riigikogu liikmena on mul sellist olukorda üsna nukker kirjeldada. Tüli põhjus ei ole seisukohtade erinevus korruptsioonivastase võitluse asjus. Eesti poliitika on neil päevil lati ohtlikult madalale lasknud, tüli õhutajad justkui unustanud, et lisaks võimuambitsioonidele ning halvasti varjatud kättemaksuihale on olemas veel riik ja rahvas, kelle käekäigu eest meid vastutama on valitud.

Lõpetuseks väike selgitus kahe tüli tõstnud sõna kohta.

Siltide kleepimine head ei too

Kvoot tähendab piirangut, mitte meelevaldset suurendamist (teame ju, et näiteks kalapüügikvoot märgib suurusjärku, millest rohkem püüda ei tohi).

Mõõdetavate eesmärkide seadmine on üks tulemusjuhtimise põhimõtteid. Tulemusjuhtimise ideed on praegu suuremal või vähemal määral omaks võetud kõikides Euroopa Liidu riikides, sh Euroopa Liidu institutsioonides. Eestvedajaiks on Suurbritannia, Holland ja meile mõtteviisilt lähedased Põhjamaad.

Sõnadega manipuleerimine ja siltide kleepimine on maailmas palju kurja teinud. Meie minevikukogemus elab kahjuks veel paljude poliitikute alateadvuses. Nooremasse põlvkonda kuuluv minister ei osanud seesugust reaktsiooni täpselt prognoosida, kasutas õigest asjast kõneldes terminoloogiat, mis võimaldas mitmeti tõlgendamist. Küllap on see õppetund kõigile.

Reede, 18.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Kommentaar
· Eesti


Enim loetud teemast Kommentaar:
Me ei vaja raha ega tuntust!



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale