Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Mõtleme tulevikule!
Kommentaar KAAREL PÜRG,
riigikogu liige (Keskerakond)

Mul on jäänud meelde Reformierakonna noore nõuniku, Akadeemia Nord avaliku halduse eriala naistudengi küüniline väide õppejõule, et riik ei peagi pensionäre ülal pidama, sest neist pole ühiskonnale mingit kasu. Samas ütles seesama tudeng viiekümneaastasele õppejõule üsna jõhkralt, et ka tollel oleks juba aeg surra. Kommentaarid on siin tõesti liigsed ja küllap on kurja juur selles, et oleme liiga palju aastaid kultiveerinud edukust – seda ükskõik millise hinnaga. Eri põlvkondade vaimupotentsiaalist ei osata või ei taheta midagi teada, inimlikest suhetest, hoolivusest ja kokkukuuluvusest tugeva ühiskonnana rääkimata. Näib, et üldises euroõhinas oleme jätnud laste koduses kasvatamises ja koolihariduses midagi väga olulist kahe silma vahele, kui nii suur põlvkondade võõrandumine valitsevaks saab.

Värskendame mälu

Minu eakaaslased mäletavad kunagisi ajaleheartikleid töökollektiivide igapäevastest töövõitudest, mis olid kindlasti küll pisut ilustatud, kuid ometigi tõesed. Vähemalt peeti vajalikuks tööst ja tööinimestest kirjutada. Praeguseks on olukord kardinaalselt muutunud. Ajalehtede esikülgedele mahuvad vaid seltskonnaelu, poliitilised skandaalid ja kemplemised, seks ja politseikroonika. Tööst ja saavutustest kõnelemine pole ammu enam moes ning tavalist tööinimest kujutatakse enamasti luuseri või lumpenina, kes parematele jahimaadele pole jõudnud. Selline käsitus üleriigilises meedias on idavirulasele kindlasti sügavalt solvav.

Küllap tunduvad praegu naiivsetena need nooruspildid, kus koolis tegeldi laste õpetamise ja kasvatamisega nii tunnis kui ka tunnivälisel ajal. Õpetajate kõrval olid huvijuhid, kes koos ja kuidagi märkamatult õpetasid lapsi vanemaid inimesi austama ning tööd tegema. Tööveteran oli vaieldamatu autoriteet nii kodus kui ühiskonnas, eelkõige oma elukogemuse tõttu, mis sageli aitas teha õigeid otsuseid. Korterivargused või pensioniröövid, tapmistest rääkimata, olid üliharvad ja üleriigilise tähendusega sündmused. Ma tean, et minust ega minu eakaaslastest poleks tulnud kommunismiehitajaid, osalesime ju meiegi Eesti taasiseseisvumises. Kuid me oskasime ja oskame praegugi eristada head halvast ning ülbus ja üleolev suhtumine kaasinimestesse on meile tänini võõrad.

Ka meie esiisad Eesti Vabariigi ajal suhtusid noorte kasvatamisse tõsiselt ning igast inimesest enamasti saigi oma ala tööinimene. Ka siis, kui õpiaeg jäi lühikeseks. Praegune retoorika eliitkoolidest ja õpetajatele topeltpalga lubamisest pole kusagile viinud. Ei kasvata see patriotismi ega arusaamist õiglusest, eriti kui vanemad on töötud või sunnitud tööl käima välismaal.

Iga hinna eest edukaks!

Paistab, et tänapäeval on üsna ükskõik, millega meedia tähelepanu võita. Peaasi, et oleks midagi ebaharilikku. Tihti saavutatakse heaolu, balansseerides lubatu ja lubamatu piiril või "erialal", millest hea tava eelistaks vaikida. Kas ikka peab teleekraanil nii sageli demonstreerima poolpaljaid näitsikuid, kes kutsuvad endale helistama, sest nad on üksi ja nii kuumad? Miks võimendab meedia uudist, et Eesti röövel mõisteti Saksamaal 12 aastaks vangi (seal on vist endiselt kord majas!), et Eestist pärit naine korraldas Soomes hooraäri ja eestlasest narkokuller mõisteti pikaks ajaks vangi?

Alaealiste kurjategijate vägiteod on omaette žanr. Kui palju selliseid "eesti asja ajajaid" on, ei julge ennustadagi, kuid tahaks väga loota, et ausa äri ajajaid on rohkem. Praegu on moes omandada massiliselt kõrgharidust ja arvata ennast automaatselt pürgimas eliidi hulka. Paraku kipuvad sellega kaasnema üleolev suhtumine, silmakirjalikkus, ebaausus ning eeldus, et ollakse väga eriline ja vääritakse aina muud ja paremat. Paraku ütleb vanasõna, et kõik ei pääse marjamaale, muist peab jääma karjamaale. Ja õnnetuseks maksab töökoha saamisel palju rohkem tutvus kui nn avalik konkurss. Kõik see tekitab kibestumist.

Elu läheb edasi

Õnneks on Eestis siiski küllaldaselt noori, kes suudavad ausalt oma eesmärke realiseerida ning suhtuvad nii vanematesse kui ka puudega inimestesse mõistvalt ja respektiga. Muidugi on üllatav leida näiteks sotsiaalministeeriumis töötamas nii palju noori, kellel puudub varasem töökogemus üldse ja kes ei saa ka palju teada sotsiaaltööst kui väga erilisest valdkonnast.

Tahaks väga loota, et meie riik suudab lähitulevikus mobiliseerida oma napid vahendid ja tõusta Euroopas sotsiaalse kaitstuse viimaselt kohalt ettepoole. Koos sellega paraneks elu kõikidel Eesti inimestel. Nii noortel kui vanadel. Elame, näeme.

Laupäev, 19.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Kommentaar
· Eesti


Enim loetud teemast Kommentaar:
Me ei vaja raha ega tuntust!



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale