Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Rein Toomlale on valimised olümpiamängud
Intervjuu Kui Eesti poliitikas kisub asi tuliseks või on lähenemas valimised, ilmub teleekraanidele ja ajaleheveergudele toimuvat lahti mõtestama Kohtla-Järvelt pärit Tartu ülikooli politoloogiaosakonna juhataja Rein Toomla.

Kas selline olukord poliitikas, kus pinged on tõusnud haripunkti ja võimukoalitsioon on kohe-kohe lagunemas nagu praegu, on politoloogile tipphetk, mis paneb vere kiiremini käima?

On ikka. Valimiste kohta olen öelnud, et need on minusugusele olümpiamängud. Aga sellised poliitilised kriisid annavad meile juhtumeid, mille järgi on võimalik avastada pikema aja jooksul mõningaid seaduspärasusi.

Paljud inimesed ütlevad, et poliitika on igav ja seal toimuv neile üldsegi korda ei lähe. Mis teile poliitika põnevaks teeb?

Poliitika puudutab meid kõiki väga otseselt, isegi materiaalselt. Poliitikast sõltub üsna suuresti, kas elu läheb paremaks või hullemaks. Poliitika püüab vähemasti ideaalis tekitada olukorda, et kõigil läheks paremaks, kuigi tegelikkuses seda ei juhtu.

Kui mängureeglid on endale hästi selgeks tehtud, siis on poliitikat nagu sportigi päris põnev jälgida.

Kas praegust olukorda Eestis saab pidada üheks sügavamaks poliitiliseks kriisiks taasiseseisvumise aastate jooksul?

Ei, miks see kõige sügavam on? Iseenesest ei ole ju midagi hirmsat olnud. Me ei saa ju kuidagimoodi väita, et näiteks Eesti Panga president oleks maha parseldanud meie kullavarud või peaminister oleks osutunud üheaegselt mitme luure agendiks. Midagi säärast pole olnud.

Tavakodanikule on siiski nördimapanev, et külmema kõhuga kui ealeski varem on erakonnad valmis muutma oma meelt ja lööma võimu nimel punti nendega, keda veel aasta tagasi sõimati ja karmilt süüdistati. Kas see näitab, et võimu nimel ollakse valmis loobuma mis tahes põhimõtetest?

See asi häirib inimesi tõesti. Ma arvan, et järgmistel valimistel on erakonnad sellise vastastikuse sõimamisega tunduvalt ettevaatlikumad ning kaks korda ühe ja sama reha peale ei astu.

Poliitikamaailmas on ju sajandeid teada lause, et poliitikas ei ole sõpru ega vaenlasi, on ainult huvid. Sellest peaks ka ühiskond aru saama. Oluline on, et erakondade vahel ei kujuneks välja lausa vaenusuhteid. Meil on viimastel aastatel üks erakond olnud teiste rünnakute märklaud.

Peate silmas ilmselt Keskerakonda?

Jaa-jaa. See, et nüüd on ka Res Publica nõus Keskerakonnaga koostööd tegema, on tegelikult hea märk. Meenutagem, et kaks aastat tagasi viskasid nad Kohtla-Järvel oma mehed Res Publicast välja selle eest, et nende arvates oli selles linnas mõistlik teha koostööd Keskerakonna, mitte mõne teise erakonnaga. Eks ka erakonnad õpivad. Aga muidugi ajab see rahva marru, kui poliitik rääkis eile üht lugu, täna teist ja homme ütleb, et pole üldse midagi rääkinud.

Kuivõrd on meil siin Eestis nende poliitiliste skandaalide tõttu põhjust meelt heita oma erakondade ja poliitikute pärast võrdluses teiste riikidega?

Meil käib poliitiline võitlus tegelikult vägagi viisakalt, otseselt kaklema pole veel mindud, nagu on juhtunud Venemaa, Itaalia või Jaapani parlamendis. Riigikogu stenogrammid on samuti võrdlemisi viisakad. Mina ei heidaks selles osas meie poliitikutele suurt midagi ette.

Ja kui vahel räägitakse, et meie poliitikute nagelemised kahjustavad Eesti mainet, siis Euroopas ei lähe see suurt kellelegi korda. Seda, et valitsuses esineb ebakõlasid, juhtub igal pool.

Kas te oskate soovitada eduvalemit erakonnale, kes tahab Eesti poliitikas lähitulevikus rohkem läbi lüüa?

Kõige lihtsam vastus on, et tuleb olla populistlik. Mida selle all mõista? Tegelikult on iga erakond populistlik, sest kui ta seda ei oleks, siis ta poleks ka mingi arvestatav tegija. Populism tähendab paratamatult lubamist. Nüüd on küsimus selles, kas need lubadused on ka kooskõlas võimalustega. Kui hakata erakondi vaatama, siis tuleb tunnistada, et eks nad kõik pakuvad natuke üle. Kõik nad lubavad veidi rohkem, kui tegelikult ressursse on. Samas ei ole meil ka selliseid erakondi, kes lubaksid absurdsusi. Euroopast võib tuua näiteid, kus on otseses mõttes lubatud jalgratturitele pidevat taganttuult ja muud säärast.

Eduvalem peitubki lubamisoskuses. Tuleb tunnetada seda, mida inimestel on kõige rohkem vaja. Selle äratundmine on päris keeruline kunst. Eesti ühiskond on küll väike, aga sellest hoolimata on see jagunenud samamoodi nagu iga muu ühiskond samalaadsetes riikides. On väga palju kooslusi, kellel kõigil on spetsiifilised huvid. Ja erakonnad on püsti raskustes, et leida seda ühist nimetajat.

Laiemas plaanis peavad erakonnad hakkama muutuma sotsiaalsemateks. 10 aastat tagasi sai enamik erakondi päris uhkelt valijatele ütelda, et me siin Eestis oleme nii head vennad, et saame kõik ise endaga hakkama. Aga nüüd tuleb välja, et tänapäeva ühiskonnas päris igaüks ikka ei saa.

Me oleme ülikoolis jälginud erakondade valimisprogrammide muutusi ja nihkumine paremalt vasakule tuleb selgelt välja. Lubaduste valdkonnad on läinud palju sotsiaalsemaks, kui need olid kümme aastat tagasi.

Meeldib see meie poliitikutele või mitte, aga nad peavad minema vasemale. Kui jääda ainult klassikalisele parempoolsele positsioonile, siis mingi toetusega võib arvestada, aga see jääb aina väiksemaks.

Eri meediakanalid küsivad teilt sageli seisukohti mitmesuguste poliitiliste arengute kohta. Kui sageli aga on erakonnad teie käest nõu küsinud?

Nad ei küsi nõu. Nad tahavad teada, kuidas näeb välja nende erakonna positsioon poliitilisel maastikul, ja siis me teeme uuringuid. Nad on vahel nii-öelda harimise mõttes kutsunud rääkima ka üldistest asjadest.

Kui Juhan Parts praegu helistaks ja kurdaks muret, et tema juhitava erakonna populaarsus kukub ja liitlaserakonnad koalitsioonis kipuvad kiusama, ning küsiks: "Härra Toomla, mida teha?", siis mida kostaksite?

Praegu annaksin nõu, et justiitsminister Ken-Marti Vaher tuleb välja vahetada. Minister ei pea tundma oma valdkonda lõpuni, küll aga peab ta oskama kaitsta oma seisukohti. Niipalju kui mina olen aru saanud, ongi Ken-Marti Vaheri probleem selles, et ta ei suuda teisi veenda. Ken-Marti Vaher võib ju taguda endale vastu rinda, et ta on õige asja eest väljas, aga ta peab oskama seda ka teistele selgeks teha. Kui ta seda ei oska, siis ministriametisse ta ei kõlba.

Laiem küsimus on Res Publica tulevik. Millist rolli see viimastel valimistel komeedina taevasse tõusnud täht edaspidi Eesti poliitikas etendada võib?

Kui valimised oleksid homme, siis praeguste küsitluste järgi on tema seis üsna nadi. Kuid samas kuulub Res Publicasse terve rida ühiskonnas päris kõrgelt koteeritud persoone. Me räägime küll, et valime erakondi, aga protseduur seisneb ju oma hääle andmises konkreetsele kandidaadile. Olen üsna kindel, et tänu nendele isikutele tõuseb reaalsetel valimistel Res Publica toetusmäär praegusest viiest protsendist mõnevõrra kõrgemale. Aga seda, et nad kordaksid eelmist tulemust ja saaksid veerandi kõigist häältest, ma muidugi ei usu.

Mis on olnud Res Publica suuremad möödalasud, et nad oma suure populaarsuse vähem kui paari aastaga suures osas maha on mänginud?

Populaarsuse kukkumine on tabanud Eesti poliitikas absoluutselt kõiki võimukoalitsiooni juhterakondi. Meenutagem Isamaaliidu või Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse käekäiku.

Res Publica probleem on, et ootused nende suhtes olid üle mõistuse suured. Teatud osa valijaskonnast ootas nendelt imet. Kuid pole ju võimalik, et üks poliitiline jõud tuleb võimule ning kohe kõigil palgad tõusevad, hinnad langevad ja päike paistab iga jumala päev. Eks Res Publica ise lubas ka ülearu palju asju. Nemad ületasid oma lubamisressurssi rohkem, kui neil tegelikult jõudu oli, ja nüüd see annabki tagasilööke.

Aga tervikuna ei toimu Res Publicaga midagi traagilist.

Olete analüüsinud ka Eesti valija käitumist. Mis on talle hääletamisel määrav: kas erakondade programmid, kandidaatide välimus, reklaamide köitvus või midagi muud?

Meie uuringud näitavad, et mida aasta edasi, seda suuremaks muutub programmiliste seisukohtade tähtsus. See ei tähenda, et valijatel on need programmid läbi loetud – mina küll seda ei usu, sest need on üsna igavad dokumendid ja nende lugemine paras piin. Kuid valiku tegemisel arvestatakse erakondade põhiseisukohtadega kindlasti varasemast rohkem.

Ida-Viru poliitmaastikul on pikka aega olnud valitsejaks Keskerakond. Suuremates linnades on nendel inimestel õnnestunud pikka aega võimul püsida, hoolimata sellest, et tööpuuduse ohjeldamisel ja vaesuse vähendamisel piirkonnas pole suurt edu saavutatud.

Millega seda Keskerakonna fenomeni Ida-Virumaal seletada, samuti seda, et sotsid, kellele tööstuspiirkond peaks kõigi reeglite järgi olema tõeline marjamaa, on seal täielikud autsaiderid?

On selge, et mida aeg edasi, seda vähem on vene inimesed hakanud hääletama nii-öelda vene erakondade poolt, kelle aeg on mööda saamas. Tekib küsimus, millise Eesti erakonna poolt peaksid nad siis nüüd hääletama. Eks ikka selle poolt, kes lubab neile kõige mõistlikumaid asju. Keskerakond tõuseb nende silmis väga teravalt esile selle poolest, et ülejäänud erakonnad ei luba neile mitte midagi.

Ega Keskerakondki venelastele maad ja ilma kokku luba. Ta ei räägi, et vene keelele peaks andma teise riigikeele staatuse või kodakondsuse automaatselt kõigile. Ta ütleb vaid, et mõnd protseduuri võiks lihtsustada. Vene valijale on Keskerakond selline äraproovitud asi ja kõik teised on temale veel hullemad, sest nad ei luba üldse midagi.

Samas on juba teisedki taibanud, et tuleb hakata ka venelastele midagi lubama. Pean silmas ennekõike Res Publicat ja Reformierakonda.

Millised erakonnad võiksid teie prognoosi järgi teha ilma Eesti poliitikas pärast järgmisi valimisi?

Meie valimissüsteemi juures on peaaegu võimatu, et üks erakond suudaks saavutada riigikogu valimistel absoluutse enamuse. Küsimus on, kas mõni erakond võiks saavutada kolmandiku kohtadest. Ma arvan, et Keskerakonda on nii palju näägutatud, et paljud hääletavad puht protesti märgiks või siis kaastundest nende poolt. Nad võiksid kolmandiku häältest saada, aga see iseenesest ei anna neile veel võimalust valitsust moodustada.

Võtmeküsimuseks jääb ikkagi see, kes kellega suudab kokku leppida?

Just. Mingeid drastilisi muutusi ei tule.

ERIK GAMZEJEV
Laupäev, 19.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Ida-Virumaa
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale