Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Kondimootoriga ümber ilma
Isikulugu Kui Belgia ajakirjanikud Nicole Dierckx ja Ingrid De Wilde viisteist aastat tagasi jalgratastel kodumaalt Hiinasse sõitsid ning oma läbielamistest raamatu kirjutasid, said nad oma kodumaal üleöö kuulsaks – reisikirjast sai bestseller ning naistel paluti uuesti sadulasse istuda ja uusi maid avastama sõita, et oma seiklusi teistele taas kord jutustada. Hiljuti läbisid 41aastased naised nüüd juba oma kolmandal maailmareisil olles ka Eesti.

"Oo, kui me üle Vene piiri Eestisse saime, siis me nutsime õnnest – oleme tagasi Euroopas," ütles Ingrid. Naiste sõnul oli invajalgratastel Venemaa avaruste läbimine tõeline õudusunenägu. Ühelt poolt olid nad pidevalt kimpus külakoertega, kes imelikul masinal liikuvaid naisi ründasid ning neid mitmel korral hammustasid. "Õnneks on meil koerte jaoks spetsiaalne väga kõrget heli tegev seade, mida koerad kardavad ning mis neid eemale peletas," selgitasid naised.

Meeletu liiklus

Teine õudus, millega naisränduritel kokku puutuda tuli, oli Venemaa liiklus.

"Peterburi tänavatel on täielik kaos – neljas ette nähtud autode reas sõidab kümme autot kõrvuti. Milliste reeglite järgi need liiguvad, aru ei saa," rääkisid naised. Oma kondimootoriga töötavatel jalgratastel tundsid nad end täiesti kaitsetuna, ängi lisasid veel maantee-äärsed lillekimbud, mis mälestasid liikluses hukkunuid.

"Meil oli nii suur hirm, et me läksime tee kõrvale ja hakkasime lihtsalt nutma. Kujutasime ette, kuidas nii edasi liikudes tuleb ka meie mälestuseks varsti lilled panna. Õnneks märkas meid kohalik miilits, kes meil selles kaoses liigelda aitas – üks vilkuritega miilitsa Lada ees ja teine taga –, nii me sõitsime," meenutas Nicole.

Kuigi Venemaa jäi naistele meelde rea ekstreemsustega, ei jõua nad ära kiita sealsete inimeste lahkust ja tähelepanelikkust – liiklusväliselt loomulikult. "Oleme märganud, et mida külmem kliima, seda soojema südamega inimesed," tõdesid rändurid.

Naised, kes oma käesoleval kolmandal ümbermaailmareisil kavatsevad viie aastaga läbida 52 maad, kirjutavad oma läbielamistest taas kord reisiraamatu, mida on belglastel, kes samu maid külastada soovivad, kasulik lugeda. Raamatusse tuleb ka info kohalike vaatamisväärsuste ja ööbimisvõimaluste ning muu vajaliku kohta. Kes aga end reisile ei asuta, saab tulevast raamatut lugeda kui lõbusat reisikirjeldust, kus naised oma läbielamisi värvikalt ja lõbusalt edasi annavad.

Traditsioonilised liiklusvahendid

Nicole´i ja Ingridi eesmärk seekordsel reisil on läbida maad võimalusel sellel transpordil, mis konkreetse maa jaoks iseloomulik on – nii näiteks sõitsid nad Saksamaa läbi rulluiskudel ning Soomes reisisid tõukekelguga. Ehkki Eesti soovisid naised hobustel läbida, ei läinud krõbeda pakasega see plaan täide. Nii sõideti puudega inimestele mõeldud tandemjalgrattaga, mille liikumiskiirus on umbes 10 kilomeetrit tunnis.

"Mõnikord on see aeglus muidugi masendav, teisalt aga, meil pole kusagile kiire, me naudime iga kaunist paika, millest mööda sõidame, teeme peatuseid, vaatame, pildistame ja läheme edasi," kirjeldasid naised oma reisitaktikat.

Möödunud aasta 17. aprillil oma kodust Antwerpenist reisi alustanud naistel oli algselt plaan ööbida telgis, kuid külmataat muutis selle plaani Norras väga raskeks.

"Meie, belglased, ei tea külmast ilmast suurt midagi, ausalt öelda ei osanud ettegi kujutada, et Norras nii külm on," tunnistasid naised. Nad rääkisid, et norrakad õpetasid neid külma ilmaga enda nägu pakase eest kaitsma – ei tohi enne väljaminekut kreemi panna – ning soojalt riietuma, see tähendab võimalikult palju riidekihte üksteise otsa panema. Norrakad algatasid ka traditsiooni, mille järgi hakkasid nad maailmaränduritele ise ööbimiskohta otsima. See tähendab, et öömaja pakkuja seisis selle eest hea, et ränduritel oleks järgmiseks ööks ka ulualune olemas. Selline öömaja pakkumise kett töötas ka Eestis – Ida-Virumaal pakkusid naistele tasuta öömaja hotell Narva, Saka Cliff Hotel&Spa ja Kalvi mõis.

Reisimine on heaks kooliks

Nicole ja Ingrid tõdesid, et reisimine on neile väga palju õpetanud: oma esimesel reisil Hiinasse oldi hulljulged linnatüdrukud, kes ei teadnud ei jalgrattast ega elust suurt midagi. Nüüd aga on neil varuks nii palju kogemusi ja tarkust, et nad jagavad seda oma raamatutes teistega, lisaks läheb igal nädalal Belgias raadioeetrisse reisisaade, kus Ingrid ja Nicole oma värskeid läbielamisi kirjeldavad.

"Mida me oleme reisides õppinud? Seda, et vihastamise peale ei tasu oma energiat raisata. Isegi kriitilistes olukordades tuleb säilitada rahu ja sõbralik meel ning olla ka kõige matslikumalt käituva inimesega viisakas. Piiril ega politseile ei tohi meeleheaks altkäemaksu anda, sest siis tuleb seda aina teha," loetlesid rändurid.

Küsimusele, kui tihti naised oma ettevõtmist kahetsevad, vastasid nad naerdes, et peaaegu igal õhtul, kui väsimus on väga suur. See kestab aga ainult murdosa hetkest, sest unega maailmaränduritel probleeme pole ning väljapuhanutena on nad valmis jälle oma rattale istuma ja edasi väntama.

Naiste teekond viib sedapuhku läbi ka islamimaadest – seal neil rattaga sõita ei lubata ning spordipükstes naised on samuti ennekuulmatu nähtus. "Paneme siis endale pikad ürbid selga ja kihutame läbi Iraani eeslitel," tegid naised tulevikuplaane.

ERIKA PRAVE
Laupäev, 19.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Isikulugu
· Narva
· Ida-Virumaa
· Eesti


Enim loetud teemast Isikulugu:
Marko Kaldur kirjutas kontoriinimestele reisiraamatu



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale