Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Küsitava väärtusega reform
Kommentaar PIRET HARTMAN,
Rahvaliit

Eelmise aasta sügisest alates on sotsiaalministeerium ette valmistanud sotsiaalhoolekandeasutuste ja -teenuste reorganiseerimiskava. Selle järgi on plaanis hoolekandeasutused reorganiseerida, anda nende vara riikliku aktsiaseltsi kätesse ja seada uued nõuded rehabilitatsiooniteenustele. Hooldajatoetuste maksmine antakse kohalikele omavalitsustele üle juba tänavu 1. aprillil.

Kas hoolekandeasutused ning kohalikud omavalitsused on niisugusteks muudatusteks valmis ja kuidas selles valdkonnas praegu üldse lood on, sellele otsustas vastust otsida riigikogu Rahvaliidu saadikurühm. Kahe nädala jooksul käisid saadikurühma liikmed kümnes maakonnas 21 sotsiaalhoolekandeasutuses, kus kohtusid inimestega, kes iga päev puutuvad kokku sotsiaalhoolekande muredega ning seetõttu oskavad kõige paremini hinnata, kas kavandatavatest muudatustest ka mingit paremust on loota. Viljandi- ja Valgamaal kuulati ära kõigi omavalitsuste seisukohad sotsiaalhoolekande korralduses.

Kohtumiste tulemused võeti kokku 11. märtsil sotsiaalfoorumil, kus osalesid hoolekandeasutuste ja kohalike omavalitsuste esindajad, Eesti maaomavalitsuste liidu juhatuse liikmed, riigikogu liikmed ning teised asjatundjad. Foorumi avaettekandes tõi sotsiaalminister Marko Pomerants välja peamised praegused probleemid, tema arvates on need investeeringute puudus ja rahuldamata vajadused rekonstrueerimistööde osas, asutuste ebasobiv paiknemine, tihti liigne spetsialiseerumine, praeguste hoolekandeasutuste juhtimise detsentraliseeritus ning teenuste osutamise killustatus – teenuseid planeeritakse ühest kohast ning korraldatakse ja juhitakse mujalt.

Taastusravi raha läheb mujale

Lahendusena pakkus ta välja, et riik annab lastekodud ja üldtüüpi hooldekodud üle kohalikele omavalitsustele ning koondab talle kuuluvad asutused ühe omaniku kätte. Ministeeriumi esindaja väitel on reformi eesmärk muuta teenused kättesaadavamaks, oluline olevat ka majanduslik efektiivsus. Kuid mis majanduslikust efektiivsusest saab minister rääkida, kui suurem osa raha kulub rehabilitatsiooniplaani koostamisele – taastusravi enese jaoks jääb ettenähtud rahast vaid kolmandik. Loomulikult pole puudega inimene rahul, sest nii ei saa ta seda abi, mis tal vaja on.

Hoolekandeasutustes korraldatud küsitlusest ning foorumi töörühmades probleeme arutades tulid aga selgelt välja ka teised nõrgad kohad. Mured, mis vajavad lahendamist, on personali alatasustamine, investeeringute puudus ning kulude kiire kasv, mis ei ole proportsioonis eelarve tõusuga. Kohalikke omavalitsusi teeb murelikuks neile pandud hooldajatoetuste maksmise kohustus – iseenesest on see õige, kuid ettevalmistusaeg jääb paljudes omavalitsustes lühikeseks. Samuti puudub omavalitsustel ülevaade, kas uuele kohustusele antakse ka rahaline kate, ja kas ainult üheks aastaks või ka edaspidi. Riigikogu liige, rahvaliitlane Mart Opmann tõi oma ettekandes välja puudused hooldajatoetuste kavandatavas maksmises. Tema arvates on sellegi reformi rakendamisel riik seadnud endale eesmärgid, mille kohta võib juba ette öelda, et raha nende elluviimiseks paraku napib.

Hoolekandeasutustega ollakse rahul

Rõõmustava tagasisidena võis aga küsitlusest välja lugeda, et kliendid on hoolekandeasutustega üldiselt rahul. Enamasti asuvad need looduskaunis kohas. Asutused, kus meie käisime, on oma piirkonnas hinnatud. Tihti on sinna tulla soovijaid rohkem, kui asutuse kohad vastu võtta võimaldavad, samuti on hoolekandeasutus kohalikele inimestele oluline tööandja. Neil asutustel on tulevikus veelgi rohkem võimalusi omakandi rahvale toeks olla, pakkuda muidki tervishoiuteenuseid, näiteks massaaži vms. Aga mis kõige tähtsam – asjatundjate arvates on looduskaunis ümbrus tervise taastamiseks parim paik, mis olla võib. Kabinettides ei saa langetada otsust, kus abivajaja peaks elama, seda tuleb küsida abivajajalt endalt – kui inimene ise on sellega rahul ja tunneb end seal koduselt, tähendab, et just see ongi õige koht. Seetõttu on mõtegi praeguse süsteemi lammutamisest lühinägelik.

Kuidas edasi?

Foorumil jäi kõlama, et kõige olulisem on kavandatavad muudatused põhjalikult läbi arutada nendega, kes peavad selle kava ellu viima. Vaid ministeeriumi tasemel arutelu, kus tagasidet ei küsita mitte sotsiaalhoolekande olukorra, vaid seminari sisu ja korralduse kohta, pole selget tulemust andnud. Foorumil esitatud arvamuste ning hoolekandeasutustes korraldatud küsitluse põhjal töötame välja seisukohad sotsiaalhoolekandeasutuste reorganiseerimiseks ning ettepanekud nende rahastamiseks.

Rahvaliidu väärtushinnangud ümberkorralduste tegemisel võib kokku võtta riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Mai Treiali sõnadega: “Sotsiaalpoliitikas tuleb teha reforme tasakaalustatult ja mõistlikult, inimesega koos, inimese jaoks, mitte reformi enese pärast. Sotsiaalpoliitika on üks peamisi valdkondi, mis aitab eri põlvkondadel kokkuleppele jõuda, sotsiaal- ja majanduspoliitikas kompromissi leida.”

Teisipäev, 22.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Kommentaar
· Eesti


Enim loetud teemast Kommentaar:
Me ei vaja raha ega tuntust!



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale