Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
''See on nii ilus, et ma ei saa lehte keerata!''
Kultuur Jaan Kaplinski, kelle väga intiimse sisuga mõtteraamat "Isale" pälvis selleaastase Virumaa kirjandusauhinna, kõneleb kirjandusest ja kirjandusauhindadest.

Kas Virumaa kirjandusauhind on teile nüüd üle antud?

Jah. Käisin kolmapäeval Rakveres ja sain selle kätte. Seal toimus tseremoonia: mulle anti üks vitraaž, hulga lilli ja vastav tõend raami sees. Aga raha – see kanti mulle vaikselt pangaarvele.

Selles raamatus, mille eest te selle auhinna saite, raamatus "Isale", nimetate te selliseid luuletajate-kirjanike väljasõite, kus nad peavad ka oma loomingut esitama, prostitutsiooniks ning ennast nimetate naljatamisi call-girl´iks...

Mulle see kohtumine isegi meeldis. Seal olid väga kenad inimesed ja... Seni kuni Eestimaa kõrvalistes paikades on sellist loomulikku intelligentsi ja huvi, on Eestimaa Eestimaa. Ei ole nii, et kõik on vaid Tallinna koondunud. Rakveres ma natuke ka rääkisin kohaliku kultuuri tähtsusest. Ning inimesed, kellega seal kohtusin, tundusid mulle üsna laia silmaringiga ja sallivad, sest ega see raamat võib-olla paljudele meeldinud – sealsed seisukohad on väga isiklikud ja mõnele ehk vastuvõetamatud.

Millised peaksid olema märksõnad, mida kindlasti peab mainima, kui Kaplinski on surnud?

Kui ma surnud olen, mis tähtsust sel minule enam on?

Ma tean, et Jeesuse ajal uskus osa juute, et nad lähevad vaid oma lastes edasi. Selles mõttes on teie raamat "Isale", kus kõneldakse teie pere eri põlvedest, väga juudilik raamat.

Ma ei teadnud oma juudi esivanematest kuni viimase ajani midagi. Poolas üldiselt nendest asjadest ei räägita – see on seal mingil määral tabu ja mu sugulasi, avaliku elu tegelasi, on selle eest ikka sõimatud ning nende juudi päritolu tõttu neile näpuga näidatud. Olen kindel, et mu isa teadis sellest väga palju, aga ta ei rääkinud Eestis sellest mitte kellelegi.

Lapsena lugesin teie tõlgitud raamatut "Suur Meaulnes", mis ilmus "Loomingu raamatukogus" 1964. aastal. See tõlge on vist väga hea, sest mulle jättis vapustava mulje raamatus valitsev õhkkond – järelikult suudab tõlge seda edasi anda. Ega te seda raamatut ju käsu peale tõlkinud?

Omal valikul ei tõlkinud ma seda raamatut kindlasti mitte. Arvan, et mu ema jäi selle tõlkimisega jänni ja mina lõpetasin või tegin suurema osa sellest tõlkest.

Kas teie loomingut – tõlge on ju ka vaieldamatult looming – oli juba enne 1964. aastat ilmunud?

Ilmumise kohta ma küll ei julge öelda, aga mu esimene ja täiesti tõsiselt võetav tõlketöö valmis, kui olin 17-18aastane – tõlkisin hispaania keelest nende eeposest "Laul minu Cidist" katkendeid ühe antoloogia jaoks. Ain Kaalep seda asja korraldas ja suunas mind tõlkima. Hakkama ma sain ja sain vist ka oma esimese tõlkehonorari. Aga muu loomigu kohta peaks mõne bibliograafi käest küsima. Võib-olla oli midagi Nooruses ja ülikoolilehes selleks ajaks ka ilmunud.

Raamatuteadus on huvitav. Mulle meeldib näiteks kirjanik Borges, kes oli raamatukogudirektor...

Oi, Borges on üks minu suur eeskuju ja lemmik! Kuigi ma ei ole ka teda viitsinud väga palju lugeda. Aga ma loen teda korduvalt ja... On üks ilus juudi lugu mehest, kes istus kuude kaupa talmudi taga ning teised vaatasid, et tal on kogu aeg üks ja seesama lehekülg lahti ning ta aina vaatab ja loeb seda. Teised küsisid: "Miks sa edasi ei loe?" Tema vastas: "See on nii ilus, et ma ei saa lehte keerata." Minul on ka nii: kui ma leian midagi nii ilusat nagu Borges või mõni talmudi koht, saan ma sellest niivõrd küll, et ma ei jaksa edasi lugeda.

Kas teie luule on läinud ajaga paremaks nagu hea vein?

Ei usu. Ma arvan, et saavutasin mingi lae umbes 1980. ja 1990. aastate vahel. See on ilmselt küpse inimese luule. Pärast seda ei ole ma midagi olulist kirjutanud. Noore inimese luulest vääriks mainimist kogu "Tolmust ja värvidest", aga see on minust praeguseks väga kaugele jäänud.

Pealiskaudsuses ikka armastatakse kaaluda ja üks kaal on kindlasti see Nobeli-kaal. Eestis on vaid kaht kirjanikku selles kontekstis mainitud, kaht Jaani...

Arvan, et see Nobeli auhind on väga rumalasti sellisena asutatud. See tekitab veidra olukorra, kus maailmakirjandust hindab mingisugune kunstlikult tekitatud aristokraatia, mingi üle kõige kitsas seltskond, kes on ülejäänuist pea jagu kõrgemal. Aga see ei ole nii! Borges näiteks ei saanud Nobeli auhinda. Ma arvan, et sellist auhinda peaks antama rohkematele inimestele. Ma ei ütle seda ainult sellepärast, et siis oleks ehk selle saanud ka mina või Jaan Kross. Aga seda ei saa mingi objektiivse kriteeriumi järgi anda üks kord aastas kellelegi laiast maailmast. Seal tulevad nii paljud kõrvalised asjaolud mängu: kui kolm korda on mees saanud, siis peab naisele andma, kui kolm korda on saanud eurooplane, siis peab vaatama kedagi Aasiast või Aafrikast... Aga samas, keegi mu kolleeg ütles ilusti, et luuletajad on peaaegu alati vaesed ning kui keegi äkitselt rikkaks saaks ja sellest lolliks ei läheks, oleks see ju kena.

Milline neist auhindadest, millega teid on pärjatud, on olnud teie jaoks kõige kaalukam? Kuigi raamatus "Isale" te kirjutate, et ei pea komplimentidest...

Kuidagi väga liigutav, ja ma olin tõesti üllatunud, kui ma sain Prantsusmaalt ühe auhinna, mis on rahaliselt väga väike: Max Jacobi auhinna. Prantsusmaal on üldse umbes sada kirjandusauhinda ja see on muidugi väga tore – nii peabki olema. Aga seda Jacobi oma peetakse väärikaks. Fakt, et see mulle anti, on tunnustus nii mulle kui ka tõlkijale, kes oli ilmselt teinud väga hea töö: prantslased on väga tundlikud stiili ja nüansside suhtes. Ja kui ühe eestlase kirjutatud luule prantslase tõlkes neile muljet avaldas, ju siis peab seal midagi olema.

Te olete ju ise ka kirjutanud teistes keeltes luulet...

Inglise, soome ja vene – jah.

Kas inimesel on volitusi kirjutada luulet mitte oma emakeeles?

Kui ma teaks, mis mu päris emakeel on... Aga ma olen hariduselt keeleteadlane ja kirjutada nendes keeltes oli huvitav eksperiment.

Kui keegi tahab praegu alustada teie luulega tutvumist, siis millist luulekogu soovitate?

Soovitaksin 1984. aastal ilmunud kogu "Õhtu toob tagasi kõik".

(Pikk intervjuu Jaan Kaplinskiga ilmub käesoleva nädala Põhjarannikus laupäeva-lisas)

TEET KORSTEN
Teisipäev, 22.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Kultuur
· Intel
· Eesti


Enim loetud teemast Kultuur:
Rahvamaja juhataja: ma ahistavat lapsi



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale