Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Mis siis ikkagi saab?
Kommentaar SIIRI SISASK,
riigikogu liige (Res Publica)

Viimasel ajal on väga huvitav jälgida meie riigis toimuvat. Alustades ülevalt poolt, näib võimukoridorides jagelemine ja pidev üksteise kannast salvamine aiva hoogu võtvat. Sellest kirjutavad ajalehed ning räägivad raadio- ja televisioonisaated. Keegi avaldab ikka ja jälle oma arvamust, ainuõiget ja paindumatut! Lehed lausa röögivad rõõmust, sest kõik vähegi skandaalihõnguline jookseb ilma erilise pingutuseta ise kätte.

Lugejad muudkui loevad ja loevad ning hõõruvad heast meelest – pigemini varjatud tigedusest – käsi. On ju vaikne protestimeelsus eestlastele aegade jooksul sisse kasvanud iseloomuomadus. Allasurutuna, kui meenutame oma rahva ajalugu, oli seda omadust vajalik ja ka uhke hinges kanda. Eks ikka meie maa ja rahva rõhujate vastu, või ehk nagu viimasel ajal on oluline kõlava ja selge häälega välja öelda – okupantide vastu. See andiski kauaoodatud ja esiisade poolt loodetud tulemuse. Ja tegelikult oli ju laulev, täiesti vägivallata revolutsioon nendele – nii vaimsetele kui ka hingelistele – pingutustele väga ilusaks krooniks. Ja uskumatu saavutus oli see ka kogu maailma ees, sest mitmetes ringkondades imetletakse seda ikka veel ja veel.

Kuri värin ühiskonnas

Ent nüüd, kus rõhujaid enam pole, on protestimeelsus vabaduse saabudes üle kasvanud avalikuks hammaste ihumiseks, sest ega seda iseloomuomadust nii lühikese ajaga millekski muuks transformeerida vististi jõuagi. Või ei oska?

Praegu kiiresti muutuvaid sündmusi ja kommentaare jälgides tekib tunne, nagu oleks ühiskonda raputamas mingi kummaline kuri värin. Võib-olla on midagi tõeliselt hullu meist sellise värina saatel lahkumas? Tahaks tõesti loota!

Ei tahaks kuidagi uskuda, et ühel päeval võiks juhtuda, et selle kurja värina saatel ärkame niisuguses kurvas seisus, kus oleme millegi alalhoidmise inertsist kogemata iseenda kõri läbi närinud.

On ju nii, et need lugejad ja ühiskonnaelu jälgijad, kes rahvasaadikuid valimas käivad, on pettunud Eesti poliitilises kultuuris ning lubavad valima enam mitte minnagi. Ka poliitikud ise õhutavad sellist mõtet arendama. Noortesaated raadios aga kutsuvad noori üles jumala pärast end poliitikustaatusega mitte siduma, kuna see on nende sõnul räpaseim amet, mis üldse olla saab.

Kes võtab vastutuse?

Aga kes siis on see, kes julgeb tulevikus oma rahva eest vastutust kanda? Või ei olegi meil enam selliseid? Või tahavad ajalehed ise poliitilisi otsuseid vastu võtma hakata? Mida nad ka niikuinii juba suhteliselt karistamatult teevad, kujundades inimeste arusaamu kitsapiiriliste arutluste tagajärjel, seejuures arvestamata kõikide tahkude või osapoolte või komponentide olemasoluga.

Õõvastav on teada, et Pilistveres loopisid külapoisid kividega surnuks pardi, kes kive trotsides ikka ja jälle nende juurde ujus, olles harjunud, et talle süüa antakse, ning nõnda end surnuks loopida lasi. Poisid põhjendasid oma tegu sellega, et neil polnud lihtsalt midagi muud teha.

See on väga kurb ning mulle näib, et me olemegi juba jõudnud sellesse punkti, kus iga päev meie ühiskonnas kedagi kividega surnuks loobitakse.

Kulla inimesed! Vaadakem kõigepealt ruutmeetri raadiuses enda ümber ringi ja mõistkem ometi, et me ise oleme oma õnne sepad! Ma räägin pikast perspektiivist. Mitte keegi muu ei kasvata ei valitsust, riigikogu, õpetajaid, oma maa kaitsjaid ega meid endidki kui vaid meie ise! Vaid meie ise…

Neljapäev, 24.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Kommentaar
· Eesti


Enim loetud teemast Kommentaar:
Me ei vaja raha ega tuntust!



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale