Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Jaan Kaplinski: ''Kõige ohtlikum on jääda kinni ühte tõekspidamisse!''
Intervjuu Intellektuaal Jaan Kaplinski on Eesti elav suurkuju, kellega kaasamõtlejad ei tarvitse alati nõustuda. Samas ei hakka neil teda lugedes või kuulates kunagi igav.

Mis tunne on saada noorest geeniusest vananevaks geeniuseks?

Ma ei ole ennast kunagi geeniuseks pidanud – ei noorena ega vanana. See on üks selline natukene võlts mõiste: inimesel võib olla teatavaid võimeid, aga mis asi on geenius? See on romantismiaja väljamõeldis.

Kas noorena tunnustuse pälvimine võib olla ohtlik?

Kindlasti. Tean inimesi, kes on väga palju andekamad kui mina. Tean inimest, kes õppis keeli nii, et ta lihtsalt luges sõnaraamatu läbi ja see jäi talle pähe. Uku Masing ei olnud sellest kaugel – tema pidi võõrast sõna kohtama kolm korda, ta oskas ka umbes 60 keelt. Aga Masing oli eluaeg väga õnnetu inimene: ääretu pessimist ja kohutavalt kõikuva psüühikaga. Ja see teine inimene, kes oli lisaks sellele, et tal oli keeleanne, ääretult andekas ka muusika ja matemaatika valdkonnas, jõi ennast sõna otseses mõttes surnuks. Ma olen päris õnnelik, et mul ei ole niisuguseid andeid. (Naerab)

Miks mul on tunne, et 1960. aastatel oli vaimuseis ärksam kui praegu? Või oli ärgas vaim siis rohkem levinud?

Ei tea, kas oli rohkem levinud. Enne seda oli kümme aastat kõik olnud nagu vesi tammi taga. Ja siis tõsteti äkitselt vesiväravad ja vesi pääses voolama. See esialgne vunk oli ikka väga tugev! Minu jaoks algas see pigem umbes 1955. aastal – pärast Stalini surma ja sellele järgnenud segast aega tulid selgelt vabameelsed ajad. Ja minule õnneks oli see just aeg, kui hakkasin lugema ning tundma huvi filosoofia ja kirjanduselu vastu. Välismaalt hakkas tulema raamatuid ja vene ajakirjad läksid huvitavaks, näiteks Inostrannaja Literatura.

Teie esseesid ja artikleid lugedes võib laias laastus öelda, et teie põhihuvid on ühiskond, religioon, keel. Kas on ka midagi sellist, mis teid ei huvita?

(Pikk paus) Ega tegelikult ole. On asju, millega ma ei lähe kaasa, nagu võistlussport ja ajaviitetööstus. Mind ei huvita absoluutselt, mis koha saab Erki Nool või millised on Eurovisiooni lauluvõistluse tulemused. Kuid see ei tähenda, et need asjad mind fenomenina ei huvita.

Teie artikleid on palju ilmunud Soome ja Rootsi ajakirjanduses. Kas Eesti on liiga väike?

Mul on väga hea tõlkija, kes tõlgib mind soome keelde – Jouko Vanhanen. Ta tõlgib ka kirjandust ja pidas Krossi juubelil väga toreda ettekande pealkirjaga "Kas Jaan Kross on inimene?".

Aga vastuseks küsimusele. Mis tähendab "liiga väike"? Ma arvan, et klassikalise Kreeka ajal Ateena lugev publik oli tunduvalt väiksem.

Praegusel hetkel on järsku isegi halb toon rääkida sisepoliitikast. Kus Eesti ühiskond praegu üldse asub? Ei saa ju öelda, et me ei ole ära teeninud valitsejaid, kes meil on. Või saab?

Ilmselt oli eesti rahval sellist kogemust vaja, et ta läks teatavate lööksõnade ja kaunis labaste reklaamlausete liimile ning hääletas ühe täiesti tundmatu seltskonna poolt, kes, nagu arvata võib, ei osutunud riigijuhtimises kõige võimekamaks. Aga praegu ei ole Eestis mitte ainult valitsuskriis, vaid üldse sügavam kriis. Ent selline kriis oli nähtavasti mitte ainult vältimatu, vaid ka vajalik – on vaja süvenemist ja mõtlemist ning me tuleme sellest ilmselt välja.

Kas teie tundliku inimesena suudate ennast vaimus "äraostmatute" poistebändi liikmete kohale asetada ja neid mõista?

Mingis mõttes saan muidugi. Kuigi mul endal selline omadus nagu võimuiha täiesti puudub ja on raske aru saada inimesest, kes ihaldab võimu. Aga olukord oli järgmine: Isamaas tulid ju ka omal ajal noored mehed – alla 30aastased – ja haarasid enda kätte võimupositsioonid. Nüüd, kui tulid uued, polnud neil enam midagi muud teha kui vastanduda eelmistele, tulla välja agressiivsemalt ja räigemalt kui muidu. Aga nad osutusid ajutiseks õletuleks. Selliseid asju juhtub, ja mitte ainult Ida-Euroopas – isegi Rootsis tekkis erakond nimega Uus Demokraatia, mis esialgu võitis valimistel kõvasti kohti, aga nüüdseks on täiesti hääbunud.

Kas teie olete kunagi kahelnud demokraatia mõttekuses?

Olen ikka. Olen seepärast, et demokraatia on inimkonna ajaloos ikkagi niivõrd üürike nähtus. Enamik aega on inimesed elanud mõnes teises süsteemis. Inimkonna ajalugu on üldse niivõrd lühike, võrreldes selle niinimetatud eelajalooga, mis on umbes 100 000 aastat pikk ja mil oldi umbes samasuguste intellektuaalsete võimetega nagu praegu. Inimkonna arvukuse suurenedes, kui tekkisid suured kollektiivid, ei saanud enam vanaviisi hakkama ja sellest peale on pidevalt tehtud eksperimente. Selles mõttes on ka demokraatia eksperiment. Võib-olla jõuab demokraatia kunagi veel suurema kriisini, kui tal vahepeal on olnud. Üks demokraatia kriis oli ju möödunud sajandi esimesel poolel: I maailmasõda, 1930. aastate majanduskriis ja sellele järgnenu. Praegu võib vist ikka öelda Churchilli sõnadega, et demokraatia on kõige halvem süsteem, aga paremat ei ole ka välja mõeldud. Ainult see ei tööta igal pool. See ei tööta lõhestatud ühiskonnas, nagu praegu on Iraak või Põhja-Iirimaa, kus inimestel on liiga vähe ühiseid huvisid, ühiseid taotlusi ja ühistunnet. Kus põhiline on omavaheline nägelemine ja hõõrumine, seal demokraatia ei tööta.

Eestiski on ju kaks täiesti erisugust Eestit: eestikeelne ja venekeelne, eestlased ja mitte-eestlased. Ja eri kogukonnad ei saa üksteisest aru.

Seda arusaamist on venelaste seas võib-olla isegi rohkem kui suurema osa eestlaste hulgas. Venelased on olude sunnil pidanud väga paljud asjad ümber mõtlema, et üldse kohaneda. Eestlane tunneb ennast praegu Eestis nagu "elu peremees": paljud on saanud midagi tagasi, kodakondsus tuli ikka enam-vähem ise kätte, kuigi minul oli teatavaid probleeme isa tõttu (J. K. isa oli Poola kodakondne Jerzy Kapliński, kelle arreteerisid 1941. aastal Eestis enamlased ja kes suri täpselt teadmata ajal Kirovi oblasti vangilaagris – T. K.), aga ema kaudu ma ta sain. Mitte-eestlased peavad ennast rohkem kokku võtma, et midagi saavutada. Noorema põlve venelased on sellest aru saanud. Kui nad ei pinguta, on nad kaotajad.

Teie olete ju ka Eesti kultuuritegelane. Kas teile ei pakutud allakirjutamiseks niinimetatud kultuuriinimeste kirja, kus kaevatakse Venemaa peale ja nimetatakse enamikku siinsetest mitte-eestlastest migrantideks?

Ei pakutud ja ma ei olekski sellele mingil juhul alla kirjutanud. Ma saaks neist allakirjutanutest paremini aru, kui ei oleks mitte aasta 2005, vaid 1985. Et allasurutud ja vaikima sunnitud rahva esindajad kirjutavad pöördumise maailma organisatsioonide poole. Aga iseseisva riigi intellektuaalidelt on selline hädaldav kaebekiri minu meelest kohatu.

Te olite riigikogus esimeses koosseisus pärast Eesti taasiseseisvumist Keskfraktsioonis. Kas praeguses Keskerakonnas saab olla üks mõtlev ja aus inimene?

Ma arvan, et ehk saab küll, aga raske on. Väga raske.

Kas teil endal on plaan aktiivselt osaleda sotsiaaldemokraatide töös, kellega liitusite ligi aasta tagasi?

Ma ei kavatse poliitikasse aktiivselt sekkuda. Kirjutajana, suure volikogu liikmena, mõõduka aktivistina – ikka, jah.

Ajalehes ilmunud teie lugudest jääb vahel mulje, et te tahate teadlikult ärritada...

Ma ei taha ärritada. Vist on asi selles, et kui ma ise ärritun, vihastan, siis kipub see tulema ka artiklisse. Ja võib-olla see ei ole hea. Võib-olla oleks parem, kui ma suudaks kirjutada rahulikumalt ja tasakaalukamalt.

Eestis on olnud vähe nii kirglikke neokonide (USA uuskonservatiivid, kelle käes on jäme ots Bushi administratsioonis – toim.) kriitikuid kui teie. Konspiratsiooni-usku mehed jällegi usuvad, et nagunii on neokonide ning USA taga üldse juutide ja vabamüürlaste vandenõu. Teie esivanemate hulgas on nii juute kui ka vabamüürlasi. Kas teie päritolu ja kriitika vahel ei ole vastuolu?

(Naerab) Ma tean väga hästi, mida mu vanaisa, kes oli vabamüürlane, Poolas tegi. Ta oli sirgjooneline ja puhta hingega ning tegeles väga õilsate asjadega. Juudiks ta ennast enam ei pidanud, sest tookord oli küsimus ikkagi religioonis, mitte päritolus, ja tema oli katoliiklane.

Te olete kuskil isegi juhtinud tähelepanu sellele, et võite esineda eri positsioonidelt, vahel ka oma eelmisele seisukohale lausa vastu rääkides, endale oponeerides. Kas see oskus võib tuleneda kirjumast päritolust, kui on keskmisel eestlasel, või on see postmodernismi ajal üldine suunitlus, sest tõdesid oleks nagu palju?

Ma arvan, et see tuleneb ikkagi sellest, et maailm on väga keeruline. Aga tõdesid ei saa väga palju olla – neil on lihtsalt eri aspektid. Kõige ohtlikum on jääda ühe tõekspidamise juurde kinni ning otsida sellele tõestusi ja tõendeid. Tuleb siiski katsuda kõigest aru saada. Ka talmudis on ilus ütlemine: "Kes on tark? See, kes õpib kõigilt inimestelt." Tähendab: mitte ainult juutidelt, vaid "kol adam" – "kõigilt inimestelt". Ja mahayana budismis on bodhisattva vanne: "Dharma väravaid on lõpmata palju, aga ma pean neid kõiki tundma õppima!" Budist peab tundma õppima kõiki filosoofiaid, kõiki religioone – nii palju, kui ta inimesena suudab. On vaja teha pingutusi nende asjade omavaheliseks lepitamiseks ning ma arvan, et see on võimalik, kui me läheme edasi. Aga siis tuleb vahel oma vanadest vaadetest loobuda või need ületada.

TEET KORSTEN
Neljapäev, 24.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Intervjuu
· Intel
· Eesti


Enim loetud teemast Intervjuu:
Pauksonid: astroloogia aitab elu veidikenegi lihtsamaks muuta



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale