Põhjaranniku arhiiv

31. märts 2005
RUS


Ajaleht
UUDISED
· Haridus
· Keskkond
· Kriminaal
· Kultuur
· Majandus
· Militaar
· Piirilt
· Poliitika
· Sotsiaal
· Sport
· Tervishoid
· 110/112

ARVAMUS
· Juhtkiri
· Kommentaar
· Lugeja kirjutab
· Väitlus
· Üks küsimus

VEEL HUVITAVAT
· Ajalugu
· Intervjuu
· Isikulugu
· Olemuslugu
· Reportaaž


  
Ida-Virumaa ja selle elanikud Juhan Lasmani fotodel
Kultuur 28. märtsist 17. aprillini on Kohtla-Järve linnavalitsuse fuajees väljas tuntud Eesti fotomeistri, kohtlajärvelase Juhan Lasmani 15. isikunäitus.

Juubelinäitusel on väljas tööd, mida publik näeb esimest korda. Osa neist on uued, osa pärit sadu pilte sisaldavast erakogust. Juhan Lasman tunnistab, et pole ise küll kõigi nendega rahul, kuid otsustas siiski ise valikut mitte teha, vaid jätta see teiste ülesandeks.

Näituse keskmes on klaasvitriini paigutatud perioodikakogu, mille on välja andnud Juhan ise või mis on tema osalusel loometee neljakümne aasta jooksul välja antud. Postkaardid, voldikud, fotoalbumid ja raamatud, millest paljud on väärtuslikud oma ajastu tunnistajad ning on seepärast hoiul põlevkivimuuseumis. Esimene raamat ilmus 1960., viimane 2003. aastal.

„Praegu on kõik lihtne – teed maketi, viid trükikotta ning sulle öeldakse, millal see ilmub ja kui palju see maksab,“ muheleb Juhan Lasman. „Kunagi pidi autor kolmekordse kontrolli läbima: algul kinnitati foto partei linna- või rajoonikomitees, seejärel kirjastuses ja Glavlitis – oli selline struktuur. Välja praagiti palju töid, kusjuures sageli ei selgitatudki põhjust.“

Näitusel väljas olevad materjalid annavad tunnistust sellest, et meie põlevkivimaa elu on hästi kajastatud ning oli, mida turistidele mälestuseks kinkida.

On suur kunst tabada hetke, mis räägib iseloomust, meeleolust ja inimtunnetest. Juhan Lasman oskab seda ning see, et eksponaatidel pole nimesid, on minu meelest hea – see ei piira vaataja fantaasiat, tekitades mitmesuguseid assotsiatsioone. Näiteks karujahi-seeriat vaadates võib märgata, et kuigi jäägri püss on laetud, on tema silmad liiga head – selline looma ei lase. Või pilt esimese klassi õpilasest: suurepärane sündmus on jäädvustatud ebatavaliselt – pildil pole ei pidulikke rõivaid ega lillekimpe, vaid väike poiss, kes suundub kooli poole, hiigelsuur ranits seljas. Sellel pildil on sulandunud kõik: lapselik uudishimu, huvi ümbritseva vastu, õnn ja samal ajal ka selle väikese inimese tulevaste elumurede taak.

„See on minu viimane näitus,“ tõdeb Juhan Lasman nukralt. „Märtsis sain 77aastaseks, tervis jukerdab ja selline hobi pole pensionärile taskukohane. Vaevalt et ma midagi selletaolist enam teha suudan.“

Ei tahaks neid sõnu uskuda, sest raske on Juhan Lasmanit fotoaparaadita ette kujutada. Loomulikult võtavad aastad oma, kuid tahaks siiski loota, et fotograaf saab teda kimbutavatest hädadest jagu ning et see paigalpüsimatu ja uudishimulik inimene rõõmustab fotokunsti austajaid kui mitte isikunäituse või uue albumi, siis veel vähemalt mõnede õnnestunud fotodega.

IRINA KIVISELG
Neljapäev, 31.03.2005

 
Seotud viited
· Veel Kultuur
· Eesti


Enim loetud teemast Kultuur:
Rahvamaja juhataja: ma ahistavat lapsi



Seaded
· Prindi leht
· Saada see artikkel sõbrale