Igor Sedunov rajab sõjatehnikamuuseumi
Kuupäev: 03. 08. 2002
Teema: Intervjuu


Igor Sedunov loobus selle nimel, et saaks tegelda oma lemmikharrastusega - otsida kohalikest metsadest ja veekogudest sõjatehnikat -, karjääri tegemisest piirivalves. Ta ei kahetse oma valikut sugugi ja tegeleb praegu koos oma mõttekaaslastega innukalt sõjatehnikamuuseumi rajamisega Illuka valda.

Kuidas te põlise linlasena maale elama sattusid?

Mulle on alati loodus meeldinud. Ma elasin ja õppisin Kohtla-Järvel, kuid suviseks koolivaheajaks saatis ema mu alati maale vanaema juurde. Vanaema juures olid mets ja jõgi ning mulle seal väga meeldis. 16aastasena läbisin akvalangistide kursused ja seejärel püüdsin ära kasutada iga sukeldumisvõimalust, mida tol ajal oli tohutult palju.

Pärast kooli lõpetamist läksin tööle Püssi puitplaatide kombinaati, kuid kui mulle tehti ettepanek asuda Alajõe vetelpäästejaama ülemaks, nõustusin ma otsemaid. Paraku ei osutunud ma kuigi heaks juhiks. Olin noor, tuline ja võimalik, et ka liialt nõudlik. Vahetasin osa kollektiivist välja, pärast tekkisid konfliktid oma ülemustega. Tagantjärele saan aru, et eks ma isegi tegin vigu. Sain kolm noomitust ja lõpuks mind vallandati ametisse mittesobivuse tõttu.

Kuid linna tagasi ma enam minna ei tahtnud, sain tööd metskonnas ja elamise Gorodenkas. Kuid metsameheamet hakkas vastu, sest tuli teha palju mõttetut tööd: märgistasime puid, need raiuti maha ning jäeti sinnasamasse vedelema ja mädanema. Sellise ebamajanduslikkuse vastu ei saanud kuidagi, sest metsaraie eest vastutasid teised ametkonnad. Hing karjus, vastik oli teha kasutut tööd.

Ja siis otsustasite jälle uut tööd otsida.

Õigemini, see töö leidis ise mind üles. 1991. aasta maikuus hakati Gorodenkasse rajama piirivalvekordonit ning mulle tehti ettepanek hakata selle juhiks. Alustada tuli nullist, kuid asjal oli perspektiivi ja ka palk oli parem kui metskonnas. Olin seitse aastat kordoni ülem, praegu asetäitja.

Piirivalvurina pole teil seega karjääri teha õnnestunud.

Võib öelda, et see on olnud mu enda valik. Kordon arenes kiiresti. Et jääda selle ülemaks, oleksin pidanud minema õppima ja saama ohvitseriks. Selleks oleks piisanud pooleaastastest kursustest. Kuid ohvitseri tööleping näeb ette ka seda, et kui tuleb käsk, siis peab kogu oma perega asuma elama mõnda teise kohta. Mina olen üsna paikne inimene ega taha enam kusagile kolida. Peale selle olen ma juba palju aastaid tundnud sügavat huvi ajaloo vastu ning kulutan palju aega metsadest ja veekogudest vana sõjatehnika otsimisele. Ida-Virumaa on selles suhtes väga rikas kant, kusagil mujal Eestis hakkaks mul ilmselt igav.

Seetõttu otsustasin tuua oma karjääri ohvriks võimalusele tegelda vabal ajal oma hobiga. Viimastel aastatel olen leidnud siin palju mõttekaaslasi, kellega koos asutasime me sõjaajalooklubi Otsing, kes praegu tegeleb sõjaajaloomuuseumi loomisega.

Kui kaugele te muuseumi rajamisega jõudnud olete?

Oleme asutanud mittetulundusühingu. Muuseum tuleb Illuka valda Punamäe kordoni lähistele. Me saime seal maatüki 50 aastaks tasuta rendile. Illuka vallavalitsus toetab igati meie ettevõtmist, nad saavad aru, et selline muuseum aitab valda meelitada turiste ja luua töökohti.

Muuseumi hakkame ehitama mitmesuguste fondide rahaga. Me oleme koostanud mitmeid projekte ja meid lubatakse toetada, kuna turismi arendamine on maakonna üks prioriteete.

Miks te rajate selle muuseumi just Gorodenkasse, aga mitte sinna, kus rohkem rahvast liigub?

Olen nõus, et Gorodenka ei ole võib-olla kõige parem koht muuseumi jaoks. Kuid me elame siin ja enamik eksponaate on seotud Illuka valla ja siinkandis toimunud lahingutega. Asjast huvitatud inimesed leiavad tee Gorodenkasse kindlasti üles. Usun, et suviti ei teki külastajatest küll puudust. Kuid talvel kavatseme osa ekspositsiooniga korraldada rändnäitusi ka linnades.

Millal see muuseum uksed avab ja millega kavatsete turiste kohale meelitada?

Kui suudame tööd jätkata sama aktiivselt kui praegu, siis arvan, et paari aasta pärast. Juba praegu on meil koos suur hulk huvitavaid eksponaate ja kogu täieneb pidevalt. Ainuüksi sellest, mida me praeguseks oleme ümberkaudsetest metsadest, soodest ja veekogudest leidnud, saab kokku unikaalse ekspositsiooni. Kõige hinnalisem neist on ilmselt kuulipilduja Lewis, mis oli Eesti armee relvastuses juba Vabadussõja ajal. Selle kinkis mulle üks talunik. Kuulipilduja leiti 1930. aastatel Avinurme kandist ja teda hoiti aastakümneid lakas. Kuulipilduja torul olevad kuulijäljed tõestavad, et teda kasutati ka lahingutes.

Muuseumikogu ei koosne siis järelikult ainuüksi teie endi leidudest.

Juba praegu külastab küllaltki palju inimesi meie väikest relvatuba Punamäe kordonis. Kui nad kuulevad meie kavatsusest teha muuseum, siis nii mõnedki nendest annetavad meile midagi ka oma väikestest kogudest.

Kolm nädalat tagasi rääkis üks vanem mees meile, et Tartu lähedal talus on tema vennal Saksa 37millimeetrine seniitkahur ja ta on nõus seda loovutama. Selliseid asju ei juhtu muidugi kuigi tihti. Üks Kuremäe kandi talunaine nõustus meile andma ühe Saksa auto jäänused, veel üks idavirulane aga on lubanud meile vanaaegse enam-vähem sõidukorras sõjaauto GAZ-67. Meil endil on olemas selle auto juurde kuulunud 45millimeetrine kahur.

Tahame rääkida ka Ida-Viru politseiprefektiga, et pärast muuseumi valmimist hakataks meil andma konfiskeeritud ebaseaduslikke relvi, millel on vähegi ajaloolist väärtust. Tavaliselt need relvad hävitatakse pärast Tallinnas ekspertiisi tegemist.

Teie kõige suurem senine leid on Konnjärvest välja tõmmatud tank T-34. Milline on olnud tema edasine saatus?

Kuigi see tank oli järve paksus mudakihis päris hästi säilinud, kulub tema kordategemiseks veel palju aega ja vaeva. Ilma sponsorite toetuseta me sellega hakkama ei saa. Eesti Põlevkivi aitas meil tanki järvest välja tirida ja toimetas selle meile kordonisse ning aitab praegu teda ka taastada. Nad tegid meile tasuta vajalikke detaile, mis järgmisel nädalal kohale tuuakse, ja siis läheb töö lahti.

Tahame, et muuseumi külastajad saaksid peale tanki väljast ja seest imetlemise sellega ka sõita. Sinna sisse mahub korraga kolm inimest ja selline sõit on kindlasti haarav elamus. Usun, et sellest tankist saab üks põhilisi magneteid, mis külastajaid muuseumi tooma hakkab.

Kas see tank on Eestis juba huvi äratanud?

Väga. Kuid mitte ainult tank. Siia tullakse igalt poolt Eestimaalt, telefonikõnesid tuleb peaaegu iga päev. Püüame kõigile soovijaile vastu tulla. Kuid kuna praegu asub relvakogu kordonis, siis peame arvestama, et ekskursioonid ei häiriks piirivalvurite igapäevatööd.

Kes hakkavad tulevases muuseumis tööle?

Selle üle tuleb veel mõelda. Ma ise võib-olla alles siis, kui piirivalvest pensionile lähen. Kuid loodame leida töötajaid kohalike elanike seast, meie klubi liikmed on alati valmis neid abistama.

Kas muuseumihoone projekt on teil juba olemas?

Esialgu on ainult eskiisid. Eelmisel aastal korraldas Illuka vald meile reisi Soome, kus vaatasime sealseid lennunduse, tanki- ja suurtükimuuseume. Üht-teist nende kogemustest saame üle võtta. Niipea kui saame raha, kuulutame välja projekteerimise konkursi.

Kas klubi Otsing liikmeskond kasvab?

Soovijaid on palju, kuid me ei võta vastu kaugeltki igaüht. Meie liikmed peavad olema absoluutselt usaldusväärsed. Otsinguteks saame me eriload muinsuskaitseametilt, korraga teeb tööd mitu gruppi ja mul pole võimalik kõigi nendega kaasas käia. Kuid ma pean olema kindel, et ühtegi leitud relva ei hakata kasutama tulistamiseks. Seetõttu on meie klubis eranditult ajaloohuvilised.

Kas tänapäeva noored tunnevad ajaloo vastu huvi?

Sagedamini kogen, et nende ajalooteadmised on üsna kehvad. Näiteks käis meil hiljuti kordonis koos isaga üks 15aastane poiss, kes küsis, kas me automaate AK-74 ka oleme leidnud. See on tänapäeva relv, mille peale võib sattuda Iraagis või Tšetšeenias, aga õnneks mitte meie kandis. Kuid loodan, et meie klubi tegevus suudab ka noorte ajalooteadmisi parandada.

Milliseid probleeme on teil otsingute ajal tekkinud?

Nüüd enam probleeme pole, sest me järgime täpselt kõiki seadusi. Kui oleme leidnud kusagilt soost näiteks täiesti laskmiskorras relva, siis muudame selle ise selliseks, et selle relvaga poleks võimalik tulistada. Seejärel viime relva Narva politseiprefektuuri, kus ekspert annab tunnistuse, et relv on laskmiseks kõlbatu.

Seadus lubab praegu koguda kõikvõimalikke asju, muu hulgas ka laskekorras lahingurelvi. Kuid selliste leidude hoidmiseks on seatud väga ranged tingimused, mida eraisikutena suudavad täita vaid väga rikkad inimesed.

Osa relvi oleme ümber teinud sellisteks, et nendest saab lasta ainult paukpadrunitega. Meil on plaanis hakata tulevikus korraldama ka sõjalahingute lavastatud etendusi, mis on publiku jaoks ääretult köitvad.

Millised on teie klubi lähema aja plaanid?

Jätkata otsinguid. Soome lahel saame nüüd tänu sellele, et Anatoli Barinov sai endale kaatri, sageli sukeldumas käia. Sellist kaatrit oleks meil vaja ka Narva jõele. Hiljuti avastasime jõepõhjast ühe uppunud kaatri. Peame selle omanikuga läbirääkimisi, kavatseme selle üles tuua ja taastada.

Kas Narva lahest avastatud Saksa sõjalaevad on teie viimane leid?

Enam mitte. Eelmisel nädalavahetusel käisime Pihkva järvel. Põliselanike sõnul baseerus Teise maailmasõja ajal seal sakslaste väike laevastik. Kui venelased asusid rünnakule, siis ei jõudnud sakslased kolme kaatrit ära uputada. Nad sattusid madalikule, panid kaatrid põlema ja põgenesid. Laeval olnud sõjatehnika loopisid nad aga järve. Nüüd me käisimegi seda väikest lahte uurimas ja leidsime saksa 50millimeetrise kahuri. Sel nädalavahetusel üritame ta üles tuua.

Kas muuseumi rajamine on praegu teie elu peamine eesmärk?

See on pigem hingekosutav hobi. Veel tahaks omale maja ehitada. Aega ja raha on selleks vähevõitu, kuid tasapisi asi edeneb.

IRINA KIVISELG
Laupäev, 3.08.2002





See artikkel tuleb ajalehest Põhjaranniku arhiiv
http://www.pohjarannik.ee

URL selle artikli jaoks on:
http://www.pohjarannik.ee/article.php?sid=1902