Loll küll, aga iseendas kindel
Kuupäev: 18. 09. 2003
Teema: Kommentaar


VIRVE OSILA,
poetess

Üks suur "kammaijaa" on selleks korraks läbi. Ei pea enam telerist nägema loll-õnnelike nägudega jahhitajaid ega ajuloputuslikke reklaamklippe, mis andsid mõista, et ELiga liitumine on üks suur pull ja palagan ning kuidas seda nalja ikka saab, kui ise ei tee.

Inimestele, kellele eluspüsimine iga päevaga küsitavam on, muutus see jah-kampaania haigettegevalt ja arutult tüütuks. Kampaania korraldajatele ja selles osalevatele muidu igati austusväärsetele persoonidele pidanuks nende tehtav labasus tükati häbistavgi olema, aga ei mitte. Mõistsin, et kel hinged hoiul rahataskus, piinlikkust ei tunne, vaid suiguvad ka ärkvel olles endaimetluseunne.

Eestis usutakse ikka veel muinasjutte

Ja need unenäopildid projekteeriti kõik rahvale näitamiseks. Enamikule läks see ka peale, sest tormilistele tiigrihüpetele vaatamata armastatakse Eestis ikka veel muinasjutte ja usutakse nende vestjaid… Tähtis on mängu ilu, ütlevad mängurid, ja nn referendumit võib ju vabalt mänguks nimetada. Valik oli ammu tehtud, asi oli otsustatud. Tarvis oli mass kaasa määgima panna, n-ö luua illusioon rahva tahtest. Tegelikult toimus kõik nagu lammaste aedikusse ajamisel – ajureid ja nänniga ahvatlejaid oli tunduvalt rohkem kui tagasikõssitajaid. Nõnda see läks. Tarandikus rabelevail paradiisipürgijail ei tasuks siiski unustada, et põrguväravad püsivad pidevalt pärani…

Sinasõprusest matemaatikaga pole mul midagi välja tulnud, aga mõnda tehet olen elu jooksul õppinud tegema. Eesti rahva "jah" Euroopa Liidule pole tegelikult nii võimas ja ühtne sugugi, kui 15. septembri hommikul hõigati. Sest näiteks kooli, kus 100 õpilasest 38 pidevalt puudub ja 62 kohalolija seast vaid 2/3 hästi õpib, ei saa ju selgelt ega kindlalt edukaks õppeasutuseks lugeda… Aga võib-olla on 21. sajandi koolis ja euro-Eestis seegi võimalik?

Veel septembri alguspäevadel olin ma kindel, et mina hääletama ei lähe. See tundus mõttetu. Jah-jooksjad olid kõik meedia- ja muud tunnelid ummistanud ning kuhu liialt meelitatakse-keelitatakse, sinna mina ei tahagi. Samuti andsin ma endale aru, et minu "ei" ei tähenda midagi – ühinemine ELiga saab nagunii teoks. Esimesel eelhääletuse päeval aga tundsin: pean siiski osalema, et julgeda edaspidi iseendale otsa vaadata. Siis ma veel ei teadnud, et mu "ei" ka teisipidi tähenduslik on. Muide, ma kuulun nüüd selle 33% hulka, kellele Lennart Meri loll-olemise pärast kaasa tundis – Pärnu metanooliohvritele keeldus ta presidendina kaastunnet avaldamast, eks-peana annab ta nüüd mõista, et meie oleme veel lollimad või koguni hullemasse surnud.

Tema kaastunne ja praeguse võimutrio referendumijärgne pöördumine tõid mulle meelde Rudolf Rimmeli kaksikvärsi:

Juht armastas kõike nii siiralt, läbi enda.
Ta armastas ka rahvast nagu lollakat venda.

Ning nüüd seletan lahti oma hääletusest osavõtu teise, tähtsama tähenduse. Olen üks neist, kelle loomingu mõjutajaiks olid Arvi Siig ja Rudolf Rimmel. Ma imetlesin, armastasin, austasin neid; püüdsin jäljendada, tabada seda imelist miskit, mis nende loomingus oli ja milleni mina ei küündinud… Ei siis ega praegugi. Ma kasvasin ja arenesin nende mõjul. Rimmeli "Arabeskid" ja "Usutunnistus" on tänini teatavas mõttes mu palveraamatud – elutõdede kogumid, et valet ära tunda ja osata selle vastu võidelda.

Kurb on see, et me hindame inimesi aja värvi järgi. Nii tembeldati Smuul punaluuletajaks, paariaks, kellel eesti kirjanduses kohta ei tohiks ollagi – ometi jättis ta meile nii proosas kui luules imelise pärandi. Aganad lennutab aeg tuulde, terad jäävad… Ka Rimmelit tituleeriti punamiilitsaks ja tema loomingust ei tea praegused noored suurt midagi. Ja sellest on kahju.

Leinakuu september

Omaaegse ajakirja Noorus kirjandustoimetajana avas ta ukse paljudele praegu nimekatele kirjainimestele, kes hiljem temast enamasti ei hoolinud. Rimmeli viimne kujund 6. septembril pidanuks meile kõigile hoiatavalt mõjuma. Tahan sisimas uskuda, et minu ristike ei-ruudus oli kaudselt ka armastatud luuletaja eest, kes tahtis elada ja surra Oma Rahva hulgas… Ehk jätkub jahhitajatel nii palju inimlikkust, et nad poeedi viimsest kujundist lugu pidades tema loomingutki taasväärtustavad.

Ütleb ju Rimmel ise:

Otsustada kellel meist on õigus
on ainult järeltulijatel õigus.

Heal lapsel öeldakse olevat mitu nime; küllap ka pahural või kurval lapsel… Eesti rahvas on kõigile 12 kuule nii tabavaid kui rabavaid lisanimesid pannud. Septembril, sellel sügis- ja mihklikuul, on minu südames kirjas veel üks nimi – leinakuu. Teiste traagiliste selle kuu päevade nimestikku lisan ka kurva kuuenda ning tähendusliku neljateistkümnenda. Leinates lahkunud luuletajat, austades tema inimlikku suurust ja imetledes hingerikkust ning adudes tumenevat tulevikku, üritasin lõpetada poeedi poolelijäänud nelikvärsi:

Me sõdime võõras sõjas,
seal valame oma verd… (R.R.)
Ema keel sureb tütres ja pojas,
isal pole ei maad ega merd.

Neljapäev, 18.09.2003





See artikkel tuleb ajalehest Põhjaranniku arhiiv
http://www.pohjarannik.ee

URL selle artikli jaoks on:
http://www.pohjarannik.ee/article.php?sid=4758