Peeter Simm ei usu edetabeleid
Kuupäev: 26. 09. 2004
Teema: Intervjuu


Kiviõlist pärit filmilavastaja Peeter Simm pakub oma parimaks isikuomaduseks laiskuse, samas peab ta laiskust ka enda kõige halvemaks omaduseks. Kui aga vaadata tema tehtud filmide pikka nimekirja ja auhindu, mis need pälvinud on, tekib selle laiskuse suhtes suur kahtlus.

Teie tehtud näitemängu "Kino-Mati" tutvustuses öeldakse, et 50 aastat tagasi ei olnud kino ainult "pelk meelelahutuse kants, vaid koht, kus inimesed teineteist leidsid, kaklema läksid või pohmelli välja magasid. Kõige selle keskel oli kinomehhanik kõige tähtsam mees, kel oli au kaklejaid lepitada ja armunuid õnnistada". Kas teid selle nostalgia taustal morjendab, et näiteks Ida-Virus pole praegu ühtegi kinomaja?

Ratsionaalselt saan ma aru, et kinode sünd ja surm on elu paratamatu kulg. Siin taga on lihtsad majandusseadused. Kui tekib taas vajadus kinode järele, küll nad siis ka tekivad. Kujutan ette, et veelgi rõvedam oleks, kui oleks mingi tühi ja niiske saal, mis toimiks puhtalt riigi toetusel ja kus keegi ei käiks – see viiks kinokunsti mentaliteedi ikka tõeliselt alla. Las ta jääb praegu nii, et inimesed vaatavad kodus VHSi ja DVD pealt filme – pealegi nende kvaliteet paraneb iga päevaga. Ja nii naljakas, kui see ka ei ole, on just paljukirutud Ameerika kinotööstus see, mis meie väheseid kinosaale üldse elus hoiab. Iga sealne plönn tuleb välja kui mingi epohhi loov asi ja homme see unustatakse, aga raha liigub!

Varasemal ajal räägiti palju kriitiku ja looja vahelisest suhtest. Tänapäeval Eestis neid esimesi enam eriti ei kuule...

Miks? Kõik lehed on ju kriitikat täis!

Jah, ma tahtsingi just sinna jõuda, et teie uus dokumentaalfilm "Söerikastaja", mis räägib kirjanik Jaan Krossist ja mis esilinastus alles 16. septembril, on saanud juba üsna palju kriitikat.

Ma lepin sellega, et paljudele ei ole see, mida ma teen, vastuvõetav. Ma nõustun ka sellega, et see film on tehtud kirjaoskamatutele (vähemalt üks terava sulega kriitik väitis nii – T. K.), aga ma küsiksin siinkohal: kui paljud meie hulgast on läbi lugenud Krossi memuaarteose "Kallid kaasteelised", mille alusel see film valmis? Teine asi on see, et võib-olla ma olin liiga uudishimulik, aga mind huvitas ka Jaan Kross kui näitleja ja minu arust on ta ekraanil väga veenev. Kolmandaks: aeg on see, mis määrab selle, mis jääb ja mis ei jää. Me ei hakanud tegema mingit modernset filmi: "Söerikastaja" on üles ehitatud küllalt universaalsete ja lollikindlate reeglite järgi.

Ja veel: praegu on moodi läinud kiskuda inimesest välja midagi sellist, mida ta ise parema meelega ei näitaks, või eksponeeritakse teda täiesti dadaistlikus võtmes, foonil, mis on tema puhul ootamatu või võimatu. Selle trendi järgi ei tarvitse see film mõnele tõesti meeldida, sest mina austan Krossi ja lepin eelnevalt inimesega kokku, kuidas ja mida me teeme.

Kuidas teiste kiitus või laitus loojale üldse mõjub?

Parem juba hea laitus kui vilets kiitus. Tõtt-öelda on elu mind nii ühest kui teisest säästnud...

Jah, aga kui tutvuda teie filmograafiaga, siis tuleb öelda, et vaieldamatult olete Eesti filmi grand old man. Teie film "Ideaalmaastik", mis valmis Moskva olümpiamängude aastal, on paigutatud Eesti kõigi aegade filmide esikümnes lausa kolmandale kohale...

Seda sorti statistikat ma ei usu. Ühes tabelis on näiteks see film kõige paremate filmide nimekirjas, teises tabelis jällegi kõige halvemate seas. Kindlasti tuleb arvestada ka selle Tallinnfilmi kassapidaja maitsega, kes ütles mulle selle filmi eest tasu välja makstes, et olen sellega Eesti venelastele maha müünud, sest kujutan seal eestlasi nii räpastena, et võtku ma oma juudaseeklid! See tundub võib-olla äärmise egotsentrismina, aga ei ole muud võimalust filmi teha, kui aktsepteerida oma maitset. Kui sa üritad kunagi teha filmi, mis meeldiks kellelegi teisele, siis päris raudselt ei meeldi see kellelegi.

Kui teie filmograafiat vaadata, jääb tahes-tahtmata mulje, et olete suhteliselt kõigesööja. Selline professionaal, kes künnab oskuslikult igal põllul. Olete sellega nõus?

Võib-olla küll, aga siiski julgen väita, et kõik mu filmid on äratuntavad. Ma olen siiski teinud neid asju, mida olen tahtnud, ja ega keegi ole mind sundinud midagi tegema. Ma olen täiesti nõus vastutama iga oma filmi eest, tunnistama selle vigu või plusse. Samas on loodus mind säästnud sellest, et ma mingist oma asjast liiga vaimustuksin: ega ma oma loominguga liiga rahul ka ole.

Kuidas te iseloomustaksite oma töömeetodit, filmikäekirja?

Mulle meeldib selline Jaapani kunstile iseloomulik lähenemine, mis seisneb selles, et ei purustata ega ületata pidevalt mingisuguseid raame ja piire, vaid looming toimub teatud mängureeglite raames. Mul on olnud õnn olla ka Andrei Tarkovski käealune – "Tätoveeringu" ajal oli ta mu juhendaja (filminovell "Tätoveering" filmialmanahhist "Karikakramäng", 1976 – T. K.) – ja ta ütles väga lihtsa asja: kuskilt on võetud, et kino on siis, kui näidatakse palju erisuguseid asju, erisuguseid kohti, et kõik on ülimalt atraktiivne, et kõike on palju, et kõik on väga muljetavaldav. Selle tühjuse ilmekaks näiteks on halb Ameerika kino: kui jalgratas külili kukub, see plahvatab, taevasse tõusevad tuleleegid ja maa sisse tekib tohutu auk. See on kitš! Tarkovski ütles, et kino on siis, kui suudad keskenduda mingile lihtsale asjale ja näed, et see elab, et seal aeg kulgeb. Kui võtad teleskoobi, vaatad taevasse ja näed kuskilt kaugelt tulnud valguse sees toimuvat muutumist, kui vaatad mikroskoopi, näed, et väikeste elusolendite aeg kulgeb hoopis teisiti. Ühesõnaga: kino ülesanne on fikseerida aega ning see on paratamatult huvitav ega vaja mingisugust lisajama. Muidugi, kino võib olla atraktiivne, aga see ei saa olla eesmärk iseenesest.

Leidsin Interneti-otsingu tulemusena nime "Kontsertreis", see kannab järgmise aasta numbrit ja kuskilt on selleks eraldatud 5,5 miljonit krooni. Mis asi on "Kontsertreis"?

"Kontsertreis" on filmi esialgne tööpealkiri ja kindlasti leiame talle parema nime. Kunagi oli sellel pealkirjal midagi ka sisuga pistmist, aga nüüd oleme sellest juba täiesti eemaldunud. Tahaks loota, et sellest tuleb lõbus, elujaatav ja inimesi suitsiidist hoidev film. Lühidalt öeldes algab film sellega, et mees paneb endale nööri kaela, ja lõpeb sellega, et samade sõnadega, millega ta kunagi elust tahtis lahkuda, aitab ta teise mehe elule tagasi. Ühest vaatenurgast võib mingi lugu olla ajendiks enesetapule, teisest vaatenurgast aga saab täpselt sama looga inimest enesetapust eemale hoida. Mind ja Valentin Kuiki huvitas just inimese universaalne võime oma teadvust teisendada ja see ei ole sugugi alati halb.

Kuskil oli selle filmiprojekti juurde lisatud silt "roadmovie"...

Jah, selles mõttes vastab see film küll sellele sildile, et alustame ühes Saksamaa linnas ja lõpetame kuskil silla ääres Eestis ning kogu tegevus toimub peaaegu et liikumise pealt.

Ka geograafia on teie loomingus rolli mänginud, näiteks filmis "Head käed" (2001) on selline väljamõeldud linnake nagu Vineeri. Kas saab tõmmata mingit paralleeli selle Vineeri ja teie sünnilinna Kiviõli vahel?

(Naerab) Ei tea. Näiteks Ervin Õunapuu on mulle öelnud, et kuidas ma saan minna vaatama filmi, kus on Vineeri-nimeline linnake, mida pealegi olemas ei ole. Minu jaoks ongi selles tinglikkuses võti, et filmi mõista: Vineeri ongi linnake, mida olemas ei ole, seal kõlav muusika on selline, mida eriti enam ei kuule, seal elavad inimesed, kes on natukene ajast väljas. Miks mitte? Muide, Lintropid tegid Kiviõlist suurepärase filmi, mille nimi on "Šurale". See on film Kiviõli tuhamäe otsas töötavast naisest. Väga hea film!

Mõni lavastaja tahab ise igas oma filmis mängida – Woody Allen näiteks –, teie aga vist eriti mitte, sest ma leidsin vaid ühe filmi, kus olete näitlejana osalenud ja see polnud ka teie tehtud film...

Selleks, et filmis mängida, peab olema vähemalt keskpärane või halb näitleja, aga mina olen lihtsalt negatiivse märgiga näitleja! Hoian sellest asjast parem eemale. Mingeid sutsakaid olen ma mänginud näiteks Mark Soosaare filmis "Jõulud Vigalas". Seal pidin ma mängima Konstantin Pätsi ja tõtt-öelda ei saanud ma isegi sellega hakkama.

Ühelt ingliskeelselt saidilt leidsin, et olete mänginud ka mingis Vene 1979. aasta telefilmis nimega "Goluboj karbunkul"...

Oi, raip! Seal ma olen lausa tantsinud! See oli ikka tõeline kunstiteos! (Naerab) See oli tegelikult üks Sherlock Holmesi lugu ja üks mu kursusekaaslane filmis seda Riias. Seal jändasime sellega vähemalt kolm nädalat. See on üks jaburamaid asju, mis tehtud on!

Nii et selle võib ära märkida kurioosumite valdkonnas?

Jah, kindlasti.

Teil on filmid "Tempo di valse" ja "Nagu nool", mis on vastavalt judokas Indrek Pertelsonist ja kümnevõistleja Erki Noolest. Mis suhe teil endal spordiga on?

Mina olen tohutu staažiga jalgrattur. Tallinnas olen ma sõitnud rohkem kui 35 aastat jalgrattaga. See on puhtalt psühholoogiline asi: mul on selline alateadvuslik, huvitav iseärasus, et kui olen jalgrattaga mõnest linnast läbi sõitnud, tunnen, et see linn ei olegi nii väga suur, on üks laiali valgunud küla. Olen näiteks ka läbi Berliini sõitnud: selgub, et Berliin ei olegi nii suur – paras jalgrattaga liigelda nagu külas, nagu näiteks Sondas.

TEET KORSTEN
Laupäev, 25.09.2004





See artikkel tuleb ajalehest Põhjaranniku arhiiv
http://www.pohjarannik.ee

URL selle artikli jaoks on:
http://www.pohjarannik.ee/article.php?sid=7280